Teater, kevad, Tartu ja Must Kast

Mida elavam, mitmekesisem ja võimalusterohkem on kultuur ja sealhulgas teater, seda paremini peab see vastu aja tõmbetuultes.

PEETER PIIRI

„Võõrana põhjala kõrbes“. Soos (teda kehastab Märt Koik) elab igasugust rahvast.

„Võõrana põhjala kõrbes“. Soos (teda kehastab Märt Koik) elab igasugust rahvast.

Ruudu Rahumaru

Teater Must Kast, mis moodustus algselt ja peamiselt Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti X lennu noortest, sai märtsis kaks aastat vanaks. Nad on olnud igati tublid, kinnistanud ennast tuntavalt Tartu kultuuri- ja teatrisfääri. Nüüd on küll kõigile selge, et Tartus tegutseb vähemalt kolm kutselist teatrit: Vanemuine, Tartu Uus teater ja Must Kast. (Võimalik, et teen täiesti alusetult ülekohut Karlova teatrile, mis on sellises Tartu professionaalsete teatrite mõttelises nimekirjas siis neljas. Nimekirja liikmete järjekord ei peegelda kindlasti minu esteetilisi eelistusi, Karlova teater võib vabalt olla seal ka esimene.) Neile järgnevad juba rohkem või vähem harrastuslikud ettevõtmised-asutised nagu Vilde teater, Tartu Üliõpilasteater, Idee-teater, Lendteater jt.

Vanemuine on teatavasti riigiteater, riigieelarveline akadeemiline teater, Eesti kõige suurema käibega teater, koht, kus ühe majaotsa inimesed ei tarvitse teise otsa töötajaid tunda. Vanemuine saab riigilt palju raha. Tartu ülejäänud kutseliste teatrite finantseerimine käib suuremal või vähemal määral projektipõhiselt, mis tähendab seda, et kui riiklik kultuuri rahastuspoliitika peaks järsku muutuma, no näiteks seoses elanikkonna drastilise vananemisega, siis on projektiteatrite edasine saatus suuresti küsitav. Kui olukord peaks minema halvemaks, keskenduvad riik ja omavalitsus esmajoones suurte kultuurikäitiste ülevalhoidmisele (Tartu ülikool, Vanemuine, Eesti Rahva Muuseum jm) ning jätavad ülejäänud saatuse hooleks. Kes ei usu, tuletagu meelde 1990. aastaid ja tollast teatripoliitikat. Meenutage, kuidas Tartu Lasteteater, täies elujõus kunstiliselt huvitava repertuaariga teater, ära lõhuti. Nojah, aga see selleks.

Vaatasin paari kuu jooksul ära Musta Kasti neli selle hooaja lavastust: üks oli täiel määral täiskasvanute lavastus, puhas ja tõsine kunstiline teater, kaks lastele mõeldud ning neljas tehtud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Meeldiv oli näha, et muusikalide vorpimise asemel on Must Kast keskendunud lastele kunstiliselt kõrgetasemelise teatri pakkumisele. Just kõrgetasemelise, sest sellist „kuue euro eest“ jura kipuvad tegema paljud, head lasteteatrit kohtab aga harva.

Sümpaatne on ka see, et lõpuks ometi on Tartus psühholoogilise teatri ainuvalitsus mõranemas ning uued kutselised teatrid (Tartu Uus teater ja Must Kast) proovivad ja katsetavad laias väljendusvõimaluste spektris. Tegelikult tähendab see ju ka postmodernismi jõudmist Taaralinna teatriellu. Hilja küll, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Teatriuuendus on lõpuks tagasi Tartus.

Võõrana põhjala kõrbes“. Nii visuaalselt kui ka auditiivselt võimas vaatemäng. Tavalise teatrilava asemel kasutatakse catwalk’i, mis on lavastuslikult ehk võimalusterohkem, kuid nõuab ühtlasi loominguliselt kollektiivilt tunduvalt rohkem. Näitlejad on publikule meeldivalt-ebameeldivalt lähedal, tavapärase neljanda seina asemel on mingi kummastav kõverruum – catwalk moodustab koridori, silla, maantee, õhulüüsi otstes paiknevate universumite vahel. Erilise väe annab lavastusele ühte lava otsa paigutatud Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor, ainuüksi kelle sisenemine tekitab aukartust ja kummastavaid kõrvalmõtteid. Mõjub seegi, et koor mitte üksnes ei laula, vaid ka liigub, on etenduse elav osa, kõnekas stsenograafiline element.

Lavastuse aluseks, nagu hiljem selgus, on George Bernard Shaw’ kirjateos „Neegritüdruku seiklused Jumala otsingul“. Lavastaja Lennart Peebu ja dramaturgi Marite H. Butkaite tegevuse tagajärjel on lähtetekst muutunud tundmatuseni. Neegritüdruku asemel on salapärane naine lõunamaalt ja ta pole mitte jumala otsinguil, vaid pigem palju elulisemate kavatsustega. Oma teekonnal on ta sattunud Aafrika asemel Eestimaa proosalisse sohu. Soos aga, nagu me kõik teame ja mäletame, elab igasugust rahvast. Kidurate mändide vahel eksleb keskealine naine, peas paks segadus, hinges valu ja peos poolik. Või oli see kirves, soo seda teab. Kuskil soos elab jällegi üks lihtsa koega Jaan, soo ise aga allub oma elutõmmetes Sookolli udustele kavatsemistele. Võõras naine paneb selle maailma kõikuma, paljastab ta ajaloolise sisikonna, aga avab ka teatava perspektiivi, mida varem polnud.

Lavastus on oma konnotatsioonide ja rõhuasetuste poolest üsna intrigeeriv. Ühest küljest tunneme eesti rahvusromantismi mahedat, lämmastikulist sõnnikuhaisu, „Libahundi“ Tiina ja Tormise koorimuusika tumedat taaka, Leida Laiuse psühholoogilist esteetikat, „Ukuaru“ ja „Kõrboja peremehe“ ängi. Teisest küljest on see kõik kohati üsna olmelises, proosalises võtmes, isegi natuke eneseirooniline. Kultuuriheerosi seal tegelikult (minu meelest) pole, s.t nad on, aga käivad kohe alguses haledalt käpuli. Sündmused juhtuvad ja mõnevõrra lollisti. Paatos ei saa end liiga mugavalt sisse sättida. Seejuures on inimlik tahk – see, kuidas ja miks inimesed oma elu elavad ja teevad oma tegusid nii, nagu nad teevad – lavastuses tugevalt esindatud. Ja tõlgendamisruumi on ka veel, Sirbi paari artikli jagu kindlasti.

Õhupallid” ja „Padjatäis päikest“. Kaija M. Kalveti lastelavastuse „Õhupallid“ aluseks on Daniil Harmsi samanimeline tekst. Harms, kes teatavasti lapsi ja vanaeitesid sügavalt vihkas, oli kummalisel kombel nii oma oleku, välimuse kui ka tegevuse tõttu just laste seas vägagi populaarne. Vanaeitede seas vist siiski mitte. Ta liikus 1930. aastate Leningradi tänavapildis ikka ja jälle mingis ekstravagantses kostüümis (miskipärast tuli kohe meelde rulluiskudega Kiwa). Ta oskas mustkunsti ja maagiat ning osales koos teiste rühmituse Oberiu liikmetega ühistes veidravõitu happening’ides. Nende aastate parteiametnikele täiesti arusaamatut kunstilist keelt viljelnud Harmsi tõsisemate tekstide avaldamine tolleaegsetes kirjandusväljaannetes oli valju sõnaga ära keelatud. Nii olid koloriitse oberiuudi ainsaks väljundiks tollel ajal just lastele mõeldud luuletused, jutud ja mininäidendid, mida ta Samuil Maršaki loal ning mahitusel sai ka Jožis avaldada. Nii et Harms oli täiesti paberitega lastekirjanik, võib-olla omas ajas isegi sama mõjukas, kui meie kultuuriruumis Niit või Pervik.

Kalvet on võtnudki oma lavastuse aluseks seisukoha, et tegemist on lihtsalt lastenäidendiga ja mitte millegi muuga. See on südamliku koega lugu lastest, nende omailmadest. Intrigeerivaks teeb lavastuse see, et seal ei lausuta ühtegi sõna: laval ei näe lobisevaid näitlejaid, nagu see on eesti teatris kujunenud nii tihti stambiks. „Õhupallide“ kogu lugu antakse edasi keha ja liikumise keeles. Rekvisiite on minimaalselt, lavalise tinglikkusega on mindud peaaegu viimase piirini. Kuna tegemist on füüsilise teatriga, action-teatriga, siis on latt muidugi asetatud kaugelt kõrgemale, kui seda lubaks näiteks riigiteatrite stiilis psühholoogiline uimerdamine. Lavastuses välja pakutud lahendused pole mitte ainult vaimukad, täis puhast mängurõõmu, vaid ka tehniliselt kõval professionaalsel tasemel teostatud. Mis aga kõige tähtsam: lavastus pole oma peamisele sihtauditooriumile ehk lastele mitte ainult vaadatav, vaid saab neilt ka heakskiidu. See meeldib lastele. Lapsed on aga uskumatult raske publik, seda teab iga teatriinimene.

„Padjatäis päikest“ on samuti lastelavastus. Jutustuse sellest, kuidas väike tüdruk lendab koos oma sõpradega Indiasse ja varastab ära päikese, on kirjutanud Anu Sildnik ja lavastanud Lennart Peep. Nagu „Õhupallides“ on selleski lavastuses lähtutud meie kõigi ümber iga päev toimuvast imest, sellest, kuidas laps argises keskkonnas mängides kandub üle oma väljamõeldud (või siis ka mitte väljamõeldud) maailma. Etendused on küllaltki intiimsed, mõeldud umbes paarikümnele pealtvaatajale väikses ruumis. Sõnaline osa on ka olemas, aga see on tegevusliku osaga meeldivalt tasakaalus ega lämmata tervikut.

Müür”. Siin jutustatakse liikumise ja kehaliste kujundite najal lugu sõjast, sõjameestest ja rahust. Lavastuse aluseks ja lähtepunktiks on prantsuse kunstniku Olivier Talleci vaimukas sketširaamat, kus meeletus kaevikusõjas põrnitsevad teineteist üle eikellegimaa müüri Sinine sõdur ja Oranž sõdur. Kummagi taga on Riik ja Ideoloogia, ühel siis nähtavasti sinine ja teisel tõenäoliselt oranž. Kumbki sõdur valvab teise järele püüdlikult, valmis vähimalegi provokatsioonile vapralt vastu astuma. Valvekorrad on muidugi pikad ja üksluised, mehed ise väsinud, külmunud, näljas, täis koduigatsust.

Aeg-ajalt juhtub midagi, mis puudutab mõlemat: küll kandub lilleke, küll linnuke üle sõjavangla müüri. Suur loodus ju rindejoont ei tunnista. Samuti ilmneb võtmeolukordades, et mõlemad sõjamehed on erisugusele värvile vaatamata lihtsalt inimesed, kellele lähevad elu ja surm üsna ühtmoodi korda. Lõpuks tekib paratamatult küsimus, miks nad ikkagi seal üldse on – miks on kaks inimest sunnitud teineteist vaatama läbi sihiku ja üle müüri?

„Müür“ on täiesti ühemõtteliselt sõjavastane lavastus, mis edastab rahusõnumi füüsilise teatri vahendusel. Ainuke n-ö esmane keel, mida saab laval üldse täheldada, on viipekeel. Kuna viipekeelt oskavad vähesed inimesed, siis mõjub artikuleerimata jäänud tekst laval võõritusena: räägitakse midagi, me ei saa sellest aru, aga pole hullu, laval on ka näitlejad, saame vaadata, mida huvitavat nemad teevad. Vaatamist on tõesti palju ja heal tasemel. Jaanika Tammaru lavastuse visuaalne keel on täpne, väljapeetud ja kõnekas.

Lõpetuseks. Mul on alati hea meel, kui Tartu või ka Eesti kultuurielu rikastub millegi uuega. Semiootikat ja kultuuri­teooriat õppinud inimesena arvan, et mida elavam, mitmekesisem ja võimalusterohkem on kultuur, seda paremini peab see vastu aja tõmbetuultes. Seega peaks täies elujõus kultuurinähtuste toetamine ja edendamine olema meie rahvusriigi üks põhieesmärke. Muuseume võib ju rahva raha eest ka üleval pidada, aga mitte nii, et me ise osutume ühel päeval eksponaatideks. Must Kast on elav kultuur, elav teater, mis rikastab märkimisväärselt Tartut ja Eestit. Mul oleks tõsiselt hea meel, kui näeksin neid tegutsemas ka kahekümne aasta pärast.


Musta Kasti „Võõrana põhjala kõrbes“, autor Marite H. Butkaite, lavastaja Lennart Peep, kunstnik Birgit Landberg, koreograaf Jaanika Tammaru, helikunstnik Sten Arvi, valguskujundajad Gabriela Liivamägi, Mihkel Kallaste ja Jari Matsi. Mängivad Laura Niils, Märt Koik, Kaarel Targo, Kaija M. Kalvet ja Silver Kaljula, lavastuses osaleb Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor, dirigent Triin Koch. Esietendus 15. II Tartu Genialistide klubis.

Musta Kasti „Õhupallid“, lavastaja Kaija M. Kalvet. Mängivad Katrin Kalma, Laura Niils, Kaarel Targo, Kristo Veinberg ja Liina Leinberg. Esietendus 20. IX 2015 Tartu Genialistide klubis.

Musta Kasti „Padjatäis päikest“, lavastaja Lennart Peep, dramaturg Anu Sildnik, kunstnik Birgit Landberg, valguskunstnik Silver Kaljula. Mängivad Jaanika Tammaru, Laura Niils, Silver Kaljula ja Margit Tamm. Esietendus 13. XII 2015 Tartu Uue teatri proovisaalis.

Musta Kasti „Müür“, lavastaja Jaanika Tammaru, dramaturg Marite H. Butkaite, kunstnik Laura Niils, helikujundajad Tõnis Kirsipu ja Tanel Siimann, valguskujundaja Silver Kaljula. Mängivad Kaarel Targo, Märt Koik, Birgit Landberg ja Kaija M. Kalvet. Esietendus 27. III Tartu Genialistide klubis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht