Teater kui lapse teejuht ja sõber

Katrin Nielsen

Kevadel toimus Tartus rahvusvaheline konverents?NB ? teater kooli, kool teatrisse?. Tänane Sirbi teatri-eri avaldab vaid osa sel kokkusaamisel peetud ettekannetest (lühendatult). Lisaks siintoodule oli ettekandeid veelgi, toimus mitu diskussiooni, mida Sirp püüab võimaluse korral edaspidigi lugejani tuua. Meie lapsed on seda väärt, et nendele tehtava teatri probleeme ja arengujooni teadvustada.MARGOT VISNAP

Näitlemine on suhtlemiskunst. Näitlejad ei saa publikut eelnevalt treenida, kodustada, harida ega ette valmistada. Näitlejad ei tea kunagi, kes istuvad auditooriumis. Valmisolek on kõik. Ainus, mida näitleja teab, on fakt, et saalis istuvad inimesed, lasteetenduse ajal seega siin maailmas vähem elanud inimesed. Lapsed on avali, loomult organiseerimata, lärmakad, verinahal, fantaasiast pungil aga oi, kui valmis tulema meie täiskasvanute maailma. Millistena nad sinna jõuavad, sõltub ka sellest teatrikohtumisest. On see kontakt igav, piinlik, mõttetu, hirmutav, peletav või maagiline, põnev, ootamatu, teistmoodi, oluline? Täiskasvanud oskavad juba analüüsida: elu on selekteeritav, lahterdatav, negatiivseski kogemuses peitub positiivne iva ja lõpuks võib igavavõitu teatriõhtu lahendada meeldivas restoranimiljöös ning osta uue teatripileti.

Lapsed elavad nagu näitlejad laval, siin ja praegu. Ainult mõju, mida teatrikohtumine avaldas, võib mängida nende elus hiljem suuremat rolli kui täiskasvanute auditooriumis.

Me oleme elanud suurte muutuste ajal. Ühiskond on teinud võimsa hüppe, oleme sisenenud ühest formatsioonist teise. Minu pereski algas see tekstiga: ?Olge vait, ema tahab raadiot kuulata?, jätkus ?vaesusest väljarabelemise? perioodiga, mil peatoiduse muretsemine dikteeris kogu tegemise ja lapsed pidid ise hakkama saama. Pealtnäha paistab, et me oleme jõudnud, kes edukamalt, kes vähem, teatavasse stabiilsusesse. Siiski arvan, et see on habras tasakaal.

See murrang hüpe on toimunud rahvuskaaslaste arvel. Statistika on karm.

Viimasel kuuel aastal registreeritakse Eestis aastas keskmiselt 1441 vanemliku hoolitsuseta last. Meil oli kaks aastat tagasi 4300 põhihariduseta last. Igal viiendal 20 ? 24aastasel noorel pole muud haridust kui põhiharidus ja nende perspektiiv on jääda töötuks. Meil on 105 000 heitunud või töötut inimest. Paljud neist on emad-isad, kelle laste isiklikku arengukavva on programmeeritud tõenäoliselt tõrjutus.

Eesti 2002. aasta inimarenguaruandest loeb veel: hind, mida me maksime oma eduka väljarabelemise eest, on rahva tervise halvenemine, enneaegne suremus, töötus, vaesus, sotsiaalne tõrjutus ja sündide vähenemine. Need on reaalelu faktid, mille tagajärgedega tuleb tegeleda. Kiirus kasvab veelgi.

Eelnevaid fakte analüüsides ei pea olema hiromant, et järeldada: meie pered ei ole tugevad. Selleks konverentsiks valmistudes pärisin täiskasvanud tütrelt, milline peaks tema arust hea lasteteater olema. Ta ei osanud seda sõnastada, aga ütles, et teater ei tohiks panna puberteediealisi noori häbenema. Meie kodudes on inimestevahelised suhted niigi tabuteema, neist ei räägita. Vähemalt pubekaealistele tuleks teatris rääkida tõsistest probleemidest ja inimsuhetest, vihjamisi ja huumoriga.

Samas 2002. aasta inimarenguaruandes kurdab õpetaja: ?Mina ikka arvasin, et nädalavahetus on see aeg, kui lapsed saavad vanematega end tühjaks räägitud. Aga meil on vastupidi. Esmaspäeviti kõigil suud lobisevad?. Täna on meil, täiskasvanutel, aja defitsiitjameielastelinimliku kontakti defitsiit.Nadpeavadisehakkama saama.

Lapsed elavad pakkumiste maailmas. Mida kõike neile sünnist saati ei pakuta. Juba paarikuune imik vaatab telerist ära kõik reklaamid. Kaheaastasele tuleb koju reklaamleht, kust ta valib kommipaki, mille ta jõuluvanalt tellib. Teler ja Internet toovad koju väärtusi seinast seina. Koolimaja nurga taga pakutakse narkootikume. Ööklubid korraldavad lastehommikuid, kaubanduskeskused sisustavad pere nädalavahetuse. EMT tegi spetsiaalse kõnekaardikampaania 7 ? 12aastastele.

Kogu täiskasvanuilm töötab selle nimel, et beebieast peale süvendada tarbijalikku sõltuvussuhet. Rootsi lapsepõlve uurijad uurisid lastetuba ja ilmnes, et rootsi kolmeaastase lapse toas on keskmiselt 536 mänguasja ja kolmeaastane peab sellega toime tulema.

Teater on ka üks pakkujatest ning see ei saa teisiti olla. Seda olulisemaks saab küsimus, mida pakub teater? Millised on teatri võimalused olukorras, kus pere ringkaitse ei tööta, kus vanematel pole aega ega võimalusi lastega koos valikuid teha. Kus kool ja lasteasutus peavad sageli etendama kodu rolli? Siin on teatril võimalusi, aga siin on ka vastutust, mis on jagamata, ja kohustust, mis tuleb kanda võtta.

Enamus meist teab, et Euroopa Liitu minek tuli vabal valikul ennatlikult. Meie, täiskasvanudki, pole valmis. On tunne, nagu astuks lavale, teadmata, mis ees ootab. Aga minna tuleb ja tuleb hakata improviseerima. Meid on tunduvalt vähem kui teekonna alguses, 1989. aastal. Meil on kaasas armeetäis heitunud täiskasvanuid ja tõrjutud lapsi. Tõenäoliselt kanname inimjõus kaotusi veel ja hulk meie paremaid päid ja säravamaid andeid lendab laia ilma.

Kui kasutada draamatermineid, siis praegune tasakaal on habras, näiline. On tunda draama algust. Vastanduvaid jõude pole näha või vähemalt ei ilmuta need ennast selgelt. Neid nagu ei olekski.

Lastega ja noortega koos tehtav teater on õpetaja-õpilase isiksustatud suhe, vanakreeka sõnaga paideia-suhe. Inimväärikuse suhe, teisisõnu kogemuslik identiteediõpe. Inimene areneb ju pidevalt, kasvatus peab seda protsessi vaid toetama. Paideia-suhe nii enda kui teistega on kõikehõlmav. Kooli kontekstis tähendab paideia muuhulgas tegevust, mis loob seoseid olemasoleva ning uue teabe vahel.

Et teadmiste, asjade ja inimsuhete maailmas sünniks kontakte, vajatakse vastastikust mõju ehk sotsiaalsust. Ja tuletagem meelde, millest algasime: teatritegemisse on kodeeritud tugev sotsiaalne aspekt.

Kui me räägime teatrist, siis eelkõige räägime me näitlejast.

Võtame aksioomiks, et lastele ja noortele tehtav teater on dialoogiteater. Olin paar aastat tagasi Zürichis ASSITEJ konverentsil ?Kuidas õppida laste- ja noorteteatrit??. Foorumile oli kogunenud praktikuid igast ilmakaarest. Lasteteatris mängimine on pidev uurimine ja analüüs, väitsid aastakümneid koolides ja lasteasutustes mänginud näitlejad. See on intensiivne ja totaalne kontakt publikuga. Üks näitlejaist võrdles lastele mängimist poeetilise jalgpalliga. Iga laps saalis on tema ise, ainukordne, isemõtlev. Mõnel neist on täiskasvanu elukogemused, teine on küpsenud ülehoolitsevas lastetoas. Kuidas leida ühine keel? Millised kunstilised vahendid valida?

Laste juurde minek kohustab tegijat, selles olid praktikud täiesti ühel meelel. Selles kontaktis on tunduvalt tugevam intensiivsuse aste. See suhe peab ka sisaldama armastust. Lasteteatri tegija peab armastama oma publikut, olema motiveeritud, muidu kontakt ei toimi. Väike inimene haistab hoobilt täiskasvanumaailma valet, janditamist, ülemängimist, protektsioneerivat silmakirjalikkust ja ta hinnang on, oi, kui radikaalne, isegi kui ta seda kohe sõnades ega tegudes ei väljenda.

Teiselt poolt, ei saa olla looja, olemata aus ja kompromissitu iseenda vastu. Lavastaja ja näitleja, kel puudub motivatsioon lastele mängida, tunneb, et on sunnitud suhtlema teisejärgulise publikuga. Tema identiteeditunne nõrgeneb, tal tuleb leida põhjendusi, miks ta seda teeb: raha pärast, et peret toita, et ennast vormis hoida, kuni ta saab rolli täiskasvanute teatris jne.

Meie, täiskasvanud, laste fantaasiaga niikuinii võistelda ei saa. Mäng on lastele eluviis ja näitlejatele vaid elukutse. Seda olulisemaks kerkib küsimus, millest me lastega/noortega räägime? Mis lugu me neile vestame? See on looja-kodaniku küsimus, teatri sotsiaalsuse alustala.

Rootsi filmilavastajaLukasMoodysson,kesfilmisPaldiskis?Lilja4-everi?,ütles ühes intervjuus ?Mõnikord mulle tundub, et lapsed on rohkem huvitatud väga raskete küsimuste esitamisest ja loodetavasti ka neile vastamisest, sellal kui täiskasvanud on tüdinud ja väsinud ega ole valmis maailma nägema nagu lapsed ? sellisena nagu see on ? oma halbade ja heade külgedega. Ühest küljest on see hea, aga teisest küljest on mul häbi meie, täiskasvanute pärast, kes ei soovi vastutust maailma eest enda peale võtta.?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming