Teater on valgus, mis teeb nähtavaks inimese tee

FATHIA EL ASSAL, Egiptuse näitekirjanik, Tõlkinud ANU LAMP, Tõlkinud MARI KOLLE

Rahvusvahelise teatripäeva läkitus  Teater on kõikide kunstide isa. See on tõde, mida ei saa kummutada. Ja seepärast on teater mu üks ja ainus kirg.

Olen alati uskunud, et näitekirjanikul on eriline inimliku mõõtme tunnetus.

Tema sõnum aitab inimestel tõusta endast kõrgemale, vabaneda isiklikest pettumustest ja painetest. See aga annab inimesele võimaluse sügavamalt tunnetada omaenda väärikust. Selleks, et näitekirjanik suudaks oma eesmärgi saavutada ja inimest mõjutada, peab ta valdama oma professiooni ja täpselt tunnetama sõna. Vastasel juhul haihtub tema sõnum jälgegi jätmata õhku. Iga kunstniku sõnum on seotud inimliku õiglustunde, täpse eneseväljenduse ja autentsusega. Oleks väär oletada, et üks nendest teguritest on teistest olulisem.

Öeldakse, et teatrilavastus põhineb kindlal struktuuril, on vaba ülearustest kaunistustest, ja seega peaks näidendi dialoog olema tihe ja sõnalise liiglihata. Seepärast väidetakse ka, et teater ei sobi kokku naise loomusega, kes pole enesekesksuse tõttu võimeline end objektiivselt väljendama. Nii räägitakse! Vastuseks ütlen: see, kes kannab endas uut elu, on suuteline looma terviklikku ja loogiliselt üles ehitatud näidendit; seda loomulikult tingimusel, et ta on näitekirjanik.

Kaasaegne teater on õnneks vabanenud traditsioonilistest vormidest tänu mitmetele uuenduslainetele, mis algasid Pirandello, Bernard Shaw, Brechti ning absurdi- ja avangarditeatriga. Tänapäeval on haruldane, kui mõni autor kirjutab traditsioonilises stiilis näidendi.

Oma esimese näidendi ?Maskideta naised? kirjutasin ?teater teatris? võtmes, mis on kaasaegsetes näidendites üsna levinud võte. ?Maskideta naised? oli kui karjatus, kui küsimus maailmale, sest ma tundsin, et olen tiine sõnadest, mis kümneid või isegi sadu aastaid tagasi minus alla on surutud.

Võib-olla oli saabunud aeg vabaneda seesmist mina vaevanud sünnitusvaludest ja paisata oma sõnum maailma.

Minu sõna? minu kirg? minu lapsepõlv… minu laps! Ma kuulan tema häält, milles pole enam etteheidet ega hala. Häält, mida tambiti maha ja alandati. Häält, mille nõrk kaja on siiski põlvest põlve edasi kostnud. Südametunnistust on inimajaloo jooksul ikka taga kiusatud ja aheldatud.

Ma keeldusin kirjutamast ühtegi lauset, mis pole sündinud mu sügavast sisimast. Ühtegi rida, mis ei väljenda tõtt naisest ja tema andmisjõust. Seepärast tõotasin endale, et mu sulg tõrgub kirjutamast sõnu, mis peegeldavad nõrkust või kibestumist, ja vaikib, kui ma tõe ees araks löön. Palusin, et mu sulel oleks jõudu elustada naisi, kelle saatust ma jagan, avada nende hing ja saada nende eestkõnelejaks. Et me võtaksime end üksteise ees täiesti alasti, vabaneksime endasse ajaga kogunenud kõntsast. Et võiksime endast välja karjuda olud ja sündmused, mis on kärpinud me elujõudu.

Lõpetuseks ? olen veendunud, et teater on valgus, mis teeb nähtavaks inimese tee. Valgus, mis tagab elava sideme vaatajaga. See side loob meie vahele soojuse. Nii kirjutatud teksti kui lavastuse vahendusel.

,

 

Tänavuse ülemaailmse teatripäeva läkituse autor on üks juhtivaid Egiptuse näitekirjanikke ja naisliikumise edendajaid Fathia El Assal. Ta on kirjutanud 6 näidendit, millest kõiki on esitatud Egiptuse tähtsamates teatrites, 120 raadionäidendit ja 57 menusarja televisioonile.

Egiptuses sündinud näitekirjanik jagas sealses konservatiivses ühiskonnas tollal sagedast noorte naiste saatust: kui ta oli 10aastaseks saanud, otsustasid vanemad lõpetada talle koolihariduse andmise, eraldasid ta ühiskondlikust elust ning ta pandi varakult mehele. Fathia El Assal abiellus kirjaniku ja poliitiku Abdallah El Touhiga ning sai oma abikaasalt julgustust ja tuge katkenud õpingute jätkamiseks. Alates 1957. aastast alustas Fathia El Assal raadionäidendite kirjutamist ning 1969. aastal valmis tema esimene lavateos ?Kiik?. Tänu oma kirjanikuandele ja otsusekindlale võitlusele naiste olukorra parandamise eest Egiptuses saavutas ta kiiresti ühtaegu kirjanduslike ringkondade kui ka ühiskondliku tunnustuse.

Oma neljaköitelises väga avameelselt ja julgelt kirjutatud eluloos pealkirjaga ?Elu rüpp? (?The Womb of Life?) kirjeldab Fathia El Assal nii oma isiku kaudu kui kõrvaltvaatajana naiste täbarat olukorda Egiptuses 1943. aastast tänase päevani.

Ta käsitleb oma teostes sotsiaalseid, religioosseid ja poliitilisi teemasid seoses Egiptuse ühiskonnaga ning eriti seoses naiste rolliga. Samal teemal põhinevat näidendit ?Vaikiv naine? mängiti Kairos 2003. aastal.

1982. aastal Fathia El Assal vangistati abikaasa poliitiliste vaadete jagamise tõttu. Kinnipeetuna kirjutas ta ühe oma kõige rohkem tähelepanu äratanud näidendi ?Naiste vangla?, mis pälvis tunnustuse autori kodumaal ning millele viidatakse käesoleval ajal kogu Egiptuse raadios ja televisioonis.

Fathia El Assal on Egiptuse Naiskirjanike Ühenduse president, Naiste Arengu Liidu (Women?s Progressive Union) president ning Egiptuse Naisfilmikunstnike Liidu juhatuse liige.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming