TEATRAAL

 

  Loodus ja teater tühja kohta ei salli!

Läinud aastal avaldas Sirbi teatriveergudel oma päevikumõtteid Paul. Üle 30 korra jõudsid Pauli tähelepanekud elust ja teatrist lugejaini. Kuigi hää kolleeg Ivar Põllu on “Pauli päeviku” tituleerinud “teatrirahva Delfi mudaportaaliks”, mainis ta aastalõpu Postimehes siiski: “Kollektiivse alateadvuse ilminguna, pingete väljaelamiseks ning avalikkusele vajaliku “salajase info” jagamiseks on see väga vajalik. Kui Sirp enam ei taha seda jätkata, võiks ta kuhugi netiväljaande juurde päris blogiks kolida” (Postimees 30. XII 2006). Nii karmide süüdistustega ei tahaks nõustuda:  delfistumises ja mudaloopimises Sirpi vahest ikka süüdistada ei saa. Pigem ohustaks “Pauli päevikut” võrkukolimine. Ja mis sealt võimalike kommenteerijate sulest tulema hakkaks, on juba ette aimatav: valimata sõim, faktide meelevaldne tõlgendamine, kuuldused-klatš roppuste ja ilgusteni välja…

Selle kõrval oli Sirbi teatriaasta “Pauli päevik” kui süüta lapsuke. Ometigi koorus Pauli kollektiivseist päevikumõtisklustest nii mõnigi teema-probleem, mis muidu ei pruukinuks avalikkuse ette jõudagi. Eesti teatriinimene pole just varmas oma arvamust välja ütlema. Eesti on väike, kõik on üksteise sõbrad-tuttavad-sugulased. Seepärast õigustas Pauli pseudonüümi kasutamine ennast igati. Sõna said nii Väike kui Suur Paul, Provintsi ja Pealinna Paul, Lavastajast, Näitlejast, Kriitikust ja Ajakirjanikust Paul, kolmekümne viie päevikukande kohta tuleb üle 20 teatriinimese, mis pole ju aasta kohta kehv saak. Kui palju siis teatraalid mujal ajakirjanduses ikka oma arvamust avaldada on saanud (või tahtnud). Ja Pauli anonüümsus lisas ettevõtmisele pigem teatrile omast mängulisust ega olnud ajendet soovist kellelegi “ära panna”. Päris mitme päevikukande puhul päriti minult kui Pauli veeru toimetajalt, kes peitub seekordse Pauli taga. Nagu kokkulepe oli, jäi toimetaja suu lukku. Populaarseimad Pauli sõnavõtud, mille vastu huvi tunti, olid “Milliseid teatrijuhte meil õigupoolest vaja oleks?”, “Parem olgu viinavankrid”, “Baltoskandali löögid ühte väravasse”, “Rändkäpikud, Pauli auhinnad”,  “Hakkab jälle peale!”, “Käisin teatris”, “Noor mässumeelne tudeng – see on Paul, meie teatri tulevik”. Kes viitsib tagantjärele neile mõtisklustele pilgu pääle visata, võib veenduda, et tegu polnud sugugi tühiste heietustega.

Paulist on Sirbil kahju lahkuda. Aga jäägu ta siiski läinud juubelihõngulisse teatriaastasse. Et aga loodus tühja kohta ei salli, astub uuel aastal Pauli asemele Teatraal. Eks ikka sooviga meie teatritegijate mõtted teatrist ning selle ümber ja sees toimuvast ka kallile teatrisõbrale ja -vaenlasele teada anda. Teatraali pseudonüümil on kultuurilehega Sirp ka oma ajalooline side. 1950ndail avaldas pseudonüümi Teatraal all Sirbis ja Vasaras kriitikat ja vesteid lavastaja, näitleja ning teatrijuht ja -pedagoog Priit Põldroos, pärast seda, kui ta keerulistel aegadel paljudelt ametikohtadelt koduseinte vahele pagendati. Paraku polnud Teatraalile antud väga pikka eluiga, sest 1959. aastal keelati tema mõtete avaldamine suisa Moskvast ajalehe Pravda sekkumise tõttu. Loodetavasti õigustab uuel aastal alustav Teatraal Priit Põldroosilt saadud nime. Ja nagu Pauligi puhul jäävad Teatraalile esitatud mängureeglid samaks: kollektiivsel arvamusplatsil ei pea kirjutajad oma autorsust deklareerima, aga kui soovi on, siis ka mitte varjama (ridade vahelt annab vabas Eestiski palju välja lugeda). Hüvasti Paul, tere tulemast Teatraal!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming