Teatraal

Maris Peters

Natüürmort oranži raamatu ja paari virnaga.Mõned mis tahes kultuuriruumis toimuvad sündmused tunduvad alati kuidagi olulisemad ja epohhi loovamad kui teised. Väikesel rahval on selliseid sündmusi ilmselt harvem, samas klassifitseeruvad sündmusteks ka paljud niisugused teod, mis suurema rahva puhul erilise kära ja tähelepanuta alla neelatakse. Võtame või Shakespeare’i kogutud teoste jõudmise eesti keelde: korraga oli emakeelsena kättesaadav üks teatriajaloo olulisem teoste kogum kogu oma ilus ja ebaühtluses. Ja sinna juurde Jaak Rähesoo inglise keeles ilmunud arvustuses seisnud prohvetlikud sõnad, et see jääb väga pika aja jooksul ilmselt ainsaks eesti keeles ilmunud Shakespeare’i kogutud teoste terviktrükiks. Juba aastaid räägime sellest, et Georg Mere tõlge on aegunud, teatrid tellivad uusi tõlkeid, ja ometi… uue tõlke väljaandmist peavad kirjastajad liiga riskantseks ja kulukaks. Pole turgu, pole neid, kellele seda mahukat tööd pärast maha müüa.

Nüüd on taas eesti keelde ümber pandud üks raamat, mille puhul nii tegijad ise kui ka muu teatrirahvas mõtlikult tunnistavad, et kes teab, kas ja millal järgmine seda sorti kaunikene ilmuda võiks. Jaanuaris jõudis lugejaini “Oxfordi illustreeritud teatriajalugu”. Me võime ju muidugi unistada, et järgmine on innovatiivsem ja interaktiivsem kui see ning arvestab kõiki moodsa tehnoloogia võimalusi: ühendab endas sõna ja pildi, sisaldab interaktiivseid ekskursse Vana-Kreekasse ja Elizabethi-aegsele Inglismaale, manades veelgi elavamalt meie ette killukesi sellest kaduvast kunstist. Samas, nagu NO-teater oma kodulehel värskeima lavastuse tutvustuseks kirjutab, pole eestlaste (ja eks ka eesti keele) väljasuremine mitte enam küsimus, vaid üksnes aja küsimus. Seega võib mõtiskleda, kas sellist raamatut oligi nii hädasti vaja eesti keelde ümber panna. Loeb ju suur hulk tänaseid tegijaid neile vajalikke tekste nagunii originaalis ja ülejäänutel on ühest mahukast teatriajaloo käsitlusest samavõrd ükskõik nagu paljudest teistest kultuuriruumiliselt tähtsatest sündmustest.

On see kitsa kildkonna püüe tõestada, et ollakse elus ja usutakse oma asja sisse? Natuke kindlasti. Ka selle raamatu saamislugu venib aastate taha ja ettevõetuga lõpuni minekus on natuke seda eestlaslikku jonni, mis ei luba kord alustatut pooleli jätta. Kuid mitte ainult. Kui selle raamatu abil õnnestub mingigi hulk noori ärgitada tegelema teatri ja teatriajalooga oma emakeeles, oleme ehk iseendale väärtuslikku lisaaega juurde võitnud. Sest kui selliseid tegijaid ja tegelejaid oleks olnud piisavalt – ehk polekski olnud vajadust tõlkida, vaid oleksime ise, oma inimeste vaimujõul saanud samavõrra kaaluka teose välja anda.

Ühelt poolt on kummastav ja teiselt mõistetav, miks raamatu saamislooga seotud ringkondades on sündmuse olulisust arvestades valitsenud suhteline vaikus. Eks ole ju nii, et kellele see korda läheb, need teavad isegi, millega hakkama saadi, ja neile teistele… Mõned tegijaid endidki nõutuks tegevad ebakohad peideti kenasti ja loomuliku elegantsiga ühe teise, mitte vähem olulise koguteose, “Sajandi 100 sõnalavastust” ilmumise varju. Mitte et viimast oleks põhjust kuidagi väheväärtuslikuks lahterdada. Meie enda jaoks on sel teosel paljuski suurem väärtus: talletab meie enda (teatri)ajalugu, meie enda mõtteid ja maailmanägemist. Samas, see tõlgitu, “Oxfordi illustreeritud teatriajalugu” on kirjutatud hoopis ühe muu mätta otsast ja olgu ta nii objektiivne kui tahes, killuke toda teist kultuuri- ja mõttemaailma tuleb tõlketeosega paratamatult kaasa. Eks sellele, mis on kergemini alla neelatav, pidid ju mõtlema need, kes näpu just sellele raamatule asetasid. Võib ju küsida, et kui ei tahetud valida mõnda väärikat venekeelset baasteost, siis miks ei valitud ingliskeelsetest teatrikäsitlustest näiteks Cambridge’i maailma teatri teejuhti “The Cambridge Guide to World Theatre”, mis oma entsüklopeedilisuses oleks kogumina hõlpsamini kasutatav ja infoküllasem. Kiirele küsimusele kiiresti vastust otsides on sealt hõlbus tähestikulisest järjekorrast õige info üles leida. “Oxford” seevastu jutustab meile lugu ja nendele, kes end ehk just üleliia kindlana ei tunne ning teemas detailideni ei orienteeru. Mistõttu kindlasti on hõlpsam läbi lugeda kreeka või idamaise teatri peatükk, kui üritada seda Cambridge’i tüüpi teose lehekülgedelt kildhaaval kokku otsida.

“Oxfordi” puhul peab lugeja end valmis panema ka selleks, et erinevalt entsüklopeedilisest faktide (emotsioonivabast) edastamisest tuleb tal rinda pista suure hulga eripalgeliste autorite lähenemise ja stiiliga. Raamat on tegelikult esseekogum, mille ühine nimetaja on teatriajalugu. Muidugi on neil lähenemistel muudki ühist, olgu selleks näiteks sotsiaalse või poliitilise konteksti vahendamine. Kuid nagu ka ingliskeelsed arvustused märgivad, on raamat siiski Euroopa ja lääne teatri poole kaldu, eriti kaldu aga renessansist kuni 1700. aastani. Muidugi mainivad arvustused vabandavalt, et üheköitelised ülevaated ei saagi olla muud kui valivad. Ja eks sõltu siis juba toimetaja huvidest ja eelistustest, millist nägu raamat saab. Püüe esitatud info ebaühtlust kompenseerida on muidugi olemas: originaalis lugejale on kindlasti palju kasu täiendavast lugemisloetelust. Aga mis kasu on sellest tõlgitud teose lugejal, sest ilmselt ei saa enamikku raamatutest kohalikest raamatukogudest kätte. Ehk oleks siiski võinud nimekirja täiendada või lisada eraldi selle vähese, mis meil tegelikult eesti keeles nende teemade kohta olemas on.

Veel üks küsimus jääb piinama. Arvestades kommenteeritud tõlgete traditsiooni ja seda, et raamat käsitleb siiski küllalt eripalgelisi teatritraditsioone ja -kultuure, vahest olnuks tänasele ja tulevasele lugejale suureks abiks esitatud materjali kommenteerimine. Konsultantidena on raamatu saamislukku kaasatud auväärsed asjatundjad. Kahjuks pole kõik see, mida võinuks nende inimeste käest teada saada, raamatusse tegelikult ju jõudnudki. Ometi oleksid konsultantide kommentaarid raamatule väärtust ja kaalukust lisanud ning eesti lugejaile kindlasti huvi pakkunud. Tegijaid uskudes on esiplaanil olnud loetavus. Aga mine tea, võib-olla oleks liigne kommenteerimine teksti akadeemilisemaks teinud ja mitmed võimalikud lugejad eemale peletanud.

Kuid nagu öeldakse: kritiseerivad need, kes ise ei saa või ei oska. Lavastada. Või kirjutada. Vaatamata küsimustele ja probleemidele, mis iga nii suurejoonelise ettevõtmisega paratamatu sabana kaasa lohisevad, on siiski põhjust rõõmustada. Teatrihuvilised on saanud ühe mahuka raamatu, mida kas või illustratiivse materjali pärast tasub aeg-ajalt sirvida. Ja igat masti teatritudengitel on, mida teatriajaloo põhiõpikuna kasutada. Küll loengupidajad ka need küsimused ära vastavad, mis teksti tudeerimise käigus esile kerkivad. Vähemalt pole enam seda muret, et meie teatriteadmistes haigutaks teatriajaloo alal näotu tühjus. Meie kultuuriväärikus on saanud olulist toetust.

Kui aga leidub neid, kes nüüd oma teatriajalugu kirjutama tahavad hakata, siis neil võiks soovitada läbi uurida mõned aastad tagasi ilmunud raamat, mis püüab uuel moel defineerida kogu teatriajalugu. Tegelikult on ka W. B. Wortheni ja Peter Hollandi “Theorizing Practice: Redefining Theatre History” puhul tegemist esseekogumikuga, mis meie endi teatriuurimisele võiks siiski oluliselt tuult tiibadesse tuua ja kindlasti täidaks see mõnd olulist lünka meie emakeelsel teatriraamatute riiulil. Jääb üle ainult oodata, mis köidab järgmisena tegijate tähelepanu, kuid kindel on see: mammona taktikepp ja turu kapatsiteet ei tohi siin otsustavaks saada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming