Teatri aastaauhindade laureaadid 2016. aasta loomingu eest

Auhinnad anti üle 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Ugala teatris.

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Lavastaja auhind
Hendrik Toompere jr – lavastus „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ (Eesti Draamateater).

Kunstniku auhind
Liina Keevallik – kujundus lavastustele „Wake up! It’s time to die“ (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava), „Ma pigem tantsiksin sinuga“ (R.A.A.A.M ja Vaba Lava) ning „Punane õhupall“ (NO99).

Meespeaosa auhind
Märt Avandi – Mees lavastuses „Kopsud“ (Endla), Ivan lavastuses „Aadama õunad“ (Nargeni festival ja Kinoteater) ning Gilbert Bodley lavastuses „Mitte praegu, kallis!“ (Endla).

Naispeaosa auhind
Riina Maidre – Liri lavastuses „Vannutatud neitsid“ (R.A.A.A.M) ja osatäitmine lavastuses „Skaala surm“ (Kanuti Gildi Saal).

Meeskõrvalosa auhind
Nikolai Bentsler – Vandaal lavastuses „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ (Eesti Draamateater) ja osatäitmine lavastuses „Ma pigem tantsiksin sinuga“ (R.A.A.A.M ja Vaba Lava).

Naiskõrvalosa auhind
Mari Abel – osatäitmine lavastuses „Paradiis“ (Von Krahli teater) ja Sarah lavastuses „Aadama õunad“ (Kinoteater ja Nargeni festival).

MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND
Hendrik Kaljujärv – originaalmuusika eest lavastustele „Overexposure“ (Kanuti Gildi Saal) ja „All tomorrow’s parties“ (Sõltumatu Tantsu Lava).
Jaak Lutsoja – muusikaline kujundus lavastusele „Soo“ (Ugala).

MUUSIKAAUHINNAD
Monika-Evelin Liiv – Amnerise tegelaskuju jõuline kehastamine Verdi ooperis „Aida“ (Estonia).
Heli Veskus – Aida ja Senta karakteri psühholoogiline ja muusikaliselt nüansseeritud tõlgitsus Verdi ooperis „Aida“ ja Wagneri ooperis „Lendav hollandlane“ (Estonia).

BALLETIAUHIND
Maria Engel – Ada McGrath lavastuses „Klaver“, Lumekuninganna ja onu Eskimo lavastuses „Lumekuninganna“, donna Elvira lavastuses „Don Juan“ (Vanemuine).

TANTSUAUHIND
Karl Saks – „Seisund ja disain“ (Kanuti Gildi Saal), etendaja ja publiku seisundi kontseptuaalselt terviklik disain, tantsutasandite avardamine (vormiliselt, kommunikatiivselt, seisundiliselt ja tajumuslikult).

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND
Lavastus „Pööriöö uni“ (NO99) – suurejooneline performatiivne, lavakunsti väljendusvahendeid uudselt ühendav, eksistentsiaalseid küsimusi esitav tervikteos. Muusikajuht Olari Elts, stsenaristid, lavastajad ja kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, valguskunstnik Pietu Pietiäinen, animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee, Maarja Pärsimi live mix, Aljona Movko animatsiooni-mix.

OTTO HERMANNI NIMELINE AUHIND
Niina Mets – töötanud vioolamängijana Vanemuise orkestris üle 50 aasta, sellest palju aastaid ka vioolarühma kontsertmeistrina. Raske on Vanemuise orkestrit ilma temata ette kujutada. Ta on tänapäevani särav, energiline ja elurõõmsa hoiakuga, eeskuju paljudele kolleegidele.

RAHEL OLBREI NIMELINE AUHIND
Enn Suve – Estonia teatri kauaaegne peaballettmeister, Tallinna Balletikooli pikaaegne direktor, pedagoog, balletiklassik ning andnud Rahel Olbrei alustatule uue hingamise.

KRISTALLKINGAKESE AUHIND
Liisa Saaremäel – Ariel lavastuses „Torm“ (VAT-teater), osatäitmine lavastuses „… ja Sõna sai lihaks“ (EMTA lavakunstikool), Dejanira lavastuses „Mirandolina“ (VAT-teater), osatäitmine lavastuses „Idioot FM“ (EMTA lavakunstikool), Neenu Moor ja Pille-Riin lavastuses „Ekke Moor“ (Kuressaare Linnateater ja VAT-teater), Jane lavastuses „Veider orkester“ (Tallinna Linnateater), Maša ja Emake lavastuses „Uhkus ja eelarve“ (Endla), Celimene lavastuses „Misantroop“ (Eesti Draamateater), Karin Luts lavastuses „Elagu, mis põletab!“ (Adamson-Ericu muuseum) ning Olga ja Karolina lavastuses „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“, Tüdruk lavastuses „Becket ehk Jumala au“, Tüdruk lavastuses „Mäed“, Kate lavastuses „Armunud Shakespeare“ (kõik Eesti Draamateater).
Marta Navasardjan – detailitäpse tunnetusega loodud Peretütar Tubina balletis „Kratt“, printsess Florina Minkuse balletis „Uinuv kaunitar“, Naine Raveli „Boléros“, solistipartii MacMillani „Laulus maast“ ja Dražeehaldjas Tšaikovski „Pähklipurejas“ (kõik Estonia).

ALEKSANDER KURTNA NIMELINE AUHIND
Kalle Hein – viljakas väärtdramaturgia vahendaja ning ladusa ja mahlaka keelega tõlkija, kes on eestindanud tekste inglise, saksa ja rootsi keelest. Aastatel 2015–2016 jõudsid tema tõlkes lavale Tom Stoppardi „Põhiküsimus“, Richard Beani „Üks mees, kaks bossi“ ja Staffan Göthe „Veebruariöö“.

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Luule Epner – süstemaatilise lähemisega autor, kes on lavastuse „Paradiis“ näitel avanud põhjalikult Lauri Lagle kui lavastaja omailma ja esteetilise võttestiku.

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Andra Teede – lavastuse „45 339 km² raba“ (Endla) tekst.

SALME REEGI NIMELINE AUHIND
Marika Palm – noortemuusikal „Moraal“ (Ugala), moraaliküsimuste nüüdisaegne lahtimängimine iroonia ja ürgse jõuga.

ANTS LAUTERI NIMELINE LAVASTAJAAUHIND
Uku Uusberg – lavastused „Valgustaja“ (Eesti Draamateater), „Üritus“ (Vanemuine), „Paplid tuules“ (Vanemuine), „Kevadine Luts“ (Eesti Draamateater), „Karjäär“ (Vanemuine), „Kuni inglid sekkuvad“ (Eesti Draamateater), „Katuselt“ (NO99), „Jõud“ (R.A.A.A.M), „Pea vahetus“ (NO99), „Pidu“ (Võru Linnateater), „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ (Vanemuine), „Head ööd, vend“ (Eesti Draamateater), „Loomaaialugu (Pink)“ (VAT-teater).
Lauri Lagle – lavastused „Paradiis“ (Von Krahli teater), „Muuseas: ma armastan sind“ (koos Ene-Liis Semperiga, NO99), „Kolmapäev“ (NO99), „Suur õgimine“ (NO99), „(Untitled)“ (NO99), „Kas ma olen nüüd elus?“ (Eesti Draamateater), „Sinul on meretäis hirmu“ (Eesti Draamateater), „Portselansuits“ (Eesti Draamateater).

EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA
Andres Tabun

TEATRITÖÖTAJA AUHINNAD
Etendust teenindava töötaja auhind
Karmen Tellisaar – oma töös kirglik, kompromissitu ja usaldusväärne Endla teatri valgusmeister, kes teeb tööd tulemuse, mitte enda näitamise või teistele meeldimise pärast. Teenindab märkimisväärset osa Endla lavastustest ning suudab ka väljasõitude kasinates oludes välja nuputada optimaalse lahenduse.

Lavastust ette valmistava töötaja auhind
Malle Kaalep – rahvusooperi Estonia kostüümiosakonna värvikoja töötaja aastast 1993, oma valdkonna professionaal, kelle detailitäpne töö on kõrgelt hinnatud nii eesti kui ka välismaiste kunstnike hulgas. Eesti teatri kvaliteedimärk.

Haldus- ja administratiivtöötaja auhind
Peeter Harjaks – Endla teatri bussijuht aastast 1964. Kolleegina vastutulelik, tähelepanelik, kannatlik ja usaldusväärne ning alati nõus nii sõna kui ka teoga aitama. Mees, kes suudab juhtida kõiki teatri sõidukeid ja hoida need laitmatus korras ega kaota head tuju ka pikkadel väljasõitudel.

Kommentaarid

Madli Pesti, sõnalavastuste auhinna žürii esinaine
Sõnalavastuste žürii vaatas eelmisel aastal 114 lavastust. Parimaks osutus Hendrik Toompere jr lavastatud „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“, mis põhineb tuntuima ja kõmulisima leedu näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse näidendil. Eesti Draamateatrile oli see suure lava riskiprojekt, mis õigustas end võimsalt. „Väljaheitmine“ on tõestisündinud juhtumistel põhinev eepiline lugu Ida-Euroopast Londonisse emigreerunud noormehest, kes on dokumentideta võõras linnas. Pikalt küpsenud lavastus on intensiivne, filmilik, kirev, ehe, toorelt jõuline ning poeb naha vahele. „Väljaheitmises“ mängivad kõik komponendid tervikus nagu võimsas sümfoonias: nii näitetrupp (Kristo Viidingu erakordne peaosa) kui ka leidlik ruumikujundus (Laura Pählapuu).
Kui lavastajana laureaadiks saamiseks piisas ühest tööst, siis teised pidid näitama end erakordselt mitmekülgselt. Kunstnikuauhinna saanud Liina Keevallik ei tööta mitte niivõrd visuaalse efekti, kui just lavastatava materjali kontseptsiooni ja sisu nimel. Keevalliku kolmest tööst kaks on loodud Vabale Lavale, mille erilise sügavusega uus ruum lasebki kunstnikutööl särada. Surma ja suremist mõtestavat lavastust „Wake up! It’s time to die“ ehk „Ärka üles, aeg on surra!“ (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava, lavastajad-esitajad Katrin Essenson ja Jarmo Karing) toetasid ja andsid sellele lisatähendusi Keevalliku humoorikas-absurdistlikud pildid: kuuskede tummad rivid, kapp-kirstud, puhurid ja kõrbetorm. Lavastuse „Ma pigem tantsiksin sinuga“ (R.A.A.A.M ja Vaba Lava, lavastaja Oleg Sulimenko, dramaturg Piret Jaaks) tarvis lõi Keevallik liminaalse, piiripealse ruumi – lennujaama –, mis andis eestlaste ja venelaste jutusaatele mitu süvakihti juurde, kriipsutades alla ebakindla vaheoleku nii etendajate kui ka publiku seas. „Punases õhupallis“ (NO99, lavastaja Mart Kampus) võlub samuti Keevalliku kontseptuaalne kunstnikutöö, mis viib vaataja nostalgilisse diapositiivide maailma.
Neljast näitlejaauhinna laureaadist kolm on lõpetanud lavakunstikooli XXI lennu (samalt kursuselt on saanud aastaauhinna ka Jaak Prints ja Mirtel Pohla) ning kõiki auhinnasaajaid võib ehk pidada põlvkonnakaaslasteks.
Riina Maidre võlus vastandliku olekuga lavastustes „Skaala surm“ (Kanuti Gildi Saal) ja „Vannutatud neitsid“ (R.A.A.A.M). Tegelikult ei pea tegema palju: isepäine, ratastoolis Liri „Vannutatud neitsites“ on hästi täpne, psühholoogiliselt läbitunnetatud roll, mis püsib kaua meeles. Hoopis teistmoodi meeldejääv on aga Maidre jõuline, veider kiiktooliräpp „Skaala surmas“. Omamoodi huvitav fakt seegi, et kunagi varem pole Kanuti Gildi Saalis loodud rollile antud näitlejaauhinda.
Mari Abeli puhul jäävad sõelale samuti väga erisugused osatäitmised autentset, performatiivset kohalolu manifesteerivas „Paradiisis“ (Von Krahli teater) ja aborti kaaluva heitliku alkohooliku Sarah’na lavastuses „Aadama õunad“ (Kinoteater ja Nargeni festival).
2016. aasta oli Märt Avandi aasta, mil ta sai end proovile panna kolmes niivõrd erisuguses rollis: minimalistlikult lahendatud, filigraanselt esitatud tundlik Mees Taago Tubina lavastuses „Kopsud“ (Endla), siis kõikehõlmavat sallivust esindav, osaliselt koomilistele võtetele toetuv, ülevoolav Ivan Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti lavastuses „Aadama õunad“ (Kinoteater ja Nargeni festival) ning lõpuks südamlikult silmakirjalik, kiirelt muutuv Gilbert Bodley Ingomar Vihmari lavastuses „Mitte praegu, kallis!“ (Endla).
Ka Nikolai Bentsler näitab oma kahes rollis vastandlikku lähenemist: tema jõhker, dresside ja kuldketiga Vandaal „Väljaheitmises“ on küll tegelasena stereotüüp, kuid näitlejal on õnnestunud too esitada mõnusa kõrvalpilgu ja võimsa energiaga. Ning teisalt osatäitmine lavastuses „Ma pigem tantsiksin sinuga“ – aktiivselt kohal küsija laval lahti rulluvas jutusaates.

Kerri Kotta, muusikalavastuste auhinna žürii esimees
2016. aasta tsementeeris suundumused, mis on iseloomustanud eesti muusikateatrit juba mõnda aega. Seega on ehk põhjust rääkida n-ö uuest normaalsusest. Traditsioonilises tervet õhtut täitvas ooperis tähendab see lavastaja kui autori domineerivat kohalolekut. Siin ei peeta silmas tingimata regie-ooperit, sest ükski eelmise aasta lavastus seda puhtal kujul ei esindanud. Pigem tuleks rääkida teatriteksti (sh muusikat) nihestavatest strateegiatest, mis algupärast lugu küll ei tühista, kuid asetavad selle ambivalentsesse konteksti, kus osa eeldatud mängureegleid kaotab kehtivuse. On tore, kui sellise lähenemise tulemus on heas mõttes mänguline. Kõige õnnestunumaks osutus selles kategoorias omajagu poleemikat tekitanud „Aida“ (Estonia), kus pompoosne vaatemängulisus, mida Estonia lava niikuinii ei võimalda, oli asendatud hotellitoa kammerlikkusega.
Üsna elujõuline näib olevat ka modernne ooper. Ükski suurtest teatritest mõnda algupärandit sellel aastal välja ei toonud, kuid need on endiselt olulisel kohal mitmesugustel ooperi- või uue muusika festivalidel. Traditsioonilise ooperiga võrreldes kipub modernne ooper jääma aga etenduslikult vähem põnevaks ning näib, et sageli on hätta jäänud just lavastaja, sest ei oska postdramaatilisele teosele omast lineaarsuse puudumist laval kuidagi piisava veenvusega serveerida. Selle kõrval ei ole kuhugi kadunud eksperimendid muusikateatri piirimailt, nagu näiteks „Pööriöö uni“ (NO99), kus Mendelssohni originaalmuusikat kasutades Shakespeare’i ajalooline näidend XIX sajandi võtmes nii rekonstrueeritakse kui ka tühistatakse.
Lõpuks murelapsed muusikal ja operett. Kui ooper on jõudnud XXI sajandisse, siis muusikateatri n-ö kergemad žanrid parasiteerivad ikka veel teatava põlvkonna nostalgial ning küllastumiseni läbi proovitud klišeedel. Nii nagu eesti ooper omal ajal, vajaksid ka need žanrid oma Bertmani, kes toad ära tuulutaks ja selles vallas uue hingamise tooks.

Marie Pullerits, tantsulavastuste auhinna žürii liige
Kui ülemöödunud aastal loodi tantsuauhinna kõrvale eraldi etenduskunstide ühisauhind, ärritas teatriväljal paljusid arusaam, nagu keskenduks tantsužürii oma töös nüüdsest ainult tantsulise koreograafiaga liikumispõhistele lavastustele ning igasugused meediume kombineerivad tööd jäetaks hindamisest kõrvale. Liikumine ja ideed ei pea teineteist välistama – väärt kunsti puhul ei saa see pealegi üleüldse kõne alla tulla. Küll aga võib väita, et tantsukunsti lahutamatu tuum on liikuv ja aistiv keha, selle füüsiline väljendusrikkus liikumisel.
See oli ka üks põhimõtteid, mille seekordne tantsulavastuste auhinna žürii endale seadis: hindasime lavastusi, mis kannavad, arendavad, säilitavad, väärtustavad ja/või uurivad liigutuslikku kvaliteeti, mille kaudu luuakse ja viiakse ellu lavastuse keskne kontseptsioon. Mõistagi hindasime ka kõigi teiste väljendusvahendite omavahelist toimimist lavastustervikus ja igasugust tantsuloomingut, kus pole liikumist tingimata seotud mõne keha- või liikumisesteetikaga. Keskseks kontseptsiooni edastajaks on aga neis lavastustes siiski keha ning liikumine.
Lõppenud teatriaasta tantsulavastustes võib täheldada liikumisse ja kehalisusesse süvenemise jätkuvat kasvu, ehkki keha pole tantsust iseenesest kunagi kadunud. Kehastunud liikumiskeel loob täielikult põhjendatud kohalolu. Juba mõnd aega ei avaldu siinsel tantsuväljal liikumise kõnekus niivõrd liikumise märgisüsteemide ja visuaalse efektsuse kaudu, vaid sisetunnetuse füüsilise ülekande vahendusel. Seda saab täheldada ka kõigi tantsuauhinnale nomineeritud lavastuste puhul.
Joanna Kalm kommenteerib oma lavastusega „Débutante“ ehk „Debütant“ eri kultuurikihtide ja -tähendustega mängides leidlikult tänapäeva ühiskonda ning kunstniku rolli sügava lavalise pühendumisega. Viljandi tantsukunstiõppe taustaga Raho Aadla, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson ja Age Linkmann äratasid tähelepanu siinsel tantsuväljal selge käekirjaga uue kollektiivina, kelle lavastus „Olmeulmad“ ühendab tantsijate sürreaalsed fantaasiailmad leidlikult kohaspetsiifilise tunnetuspõhise liikumisega. Kalli Pikase soololavastus „Kollane“ viis etendaja lavalise kohalolu tema emaduse kaudu aga juba kogemuse ja tunnetuse piiri ületavale tasandile.
Lõppenud aasta peamise suundumusena võib jätkuvalt täheldada žanripiiride fikseerimatust, mis avaldub täieliku hübriidsusena laureaadiks valitud Karl Saksa loomingus: lavastuses „Seisund ja disain“ on kehastunud liikumisuurimus lahutamatult põimitud ruumiloome, skulptuuri- ja heliinstallatsiooniga.
Sarnaseid elemente esineb kõigi nimetatud nominentide töödes, Saksa looming võtab aga praeguste tantsuvälja suundumuste tuuma kokku. See on hübriidne, piiritu ja kehaliselt täielikult kohal olev kehalis-liikumuslik tants, mis on meediumide väljal teistega võrdväärne lahutamatu komponent. Uue tantsuaasta lähtepinnas on paljutõotav.

Kristiina Garancis, balletilavastuste auhinna žürii liige
Seekordse laureaadi Maria Engeli (tema puhul tõstis žürii esile osatäitmisi Vanemuise lavastustes „Klaver“, „Don Juan“ ja „Lumekuninganna“) andes on tänuväärses kooskõlas meisterlik tantsija ja karismaatiline näitleja. Tema eneseväljendus laval on tundlik, naiselik, dramaatiliselt sügav ja püüab alati pilku. Jäägitu sisseelamine oma tegelaskujudesse mõjub magnetiliselt ja laseb tal olla balletikeeles kõnelev draamanäitleja.
Pisut ka teistest nominentidest. Marika Aidla, kes kandideeris auhinnale Vanemuises tehtud lavastusega „Klaver“, oli võtnud vastu põneva väljakutse ühendada moodne tants, film ja draamakunst. Aidla enda tantsijakogemus ja lavastajaoskused võimaldasid luua teose, mis on kantud muusikast ja lähtub helistruktuurist. Täpsed tempod, rütmid, fraseeringud, sõna- ja liikumismisanstseenid olid tundliku sisekõrva seatud ja vormisid „Klaverist“ visuaalse muusika. Janek Savolaineni video andis sellele päris elu hinguse.
Deniss Klimukil, kelle puhul märgiti ära osatäitmised Estonia lavastustes „Luikede järv“, „Vaikivad monoloogid“ ja „Laul maast“, on ette näidata premjääri kasv ja galantsus, romantilise kangelase imago ning ka mehelik tugevus. See kõik ei tuleb esile vaid soolodes, vaid ta on alati ka toetav partner.
Jack Trayleni (osatäitmised Vanemuise lavastustes „Don Juan“, „Lumekuninganna“ ja „Klaver“) lavaplastika on pehmelt androgüünne, tema maneer aristokraatlik ja tehnikavaldamine muretult kerge. Nii saab ta lavamängu ilu täielikult nautida. Trayleni arengusirge liigub hooga tulevikusuunal.

Eva-Liisa Linder, Salme Reegi nimelise auhinna žürii liige

Laste- ja noorteteater on kasvanud suureks nii lavastuste arvult (umbes poolsada uuslavastust aastas) kui ka tasemelt. 2016. aasta seis oli üllatavalt hea. Ehkki Euroopa festivalide tasemeni on veel arenguruumi, on mitmed noored lavastajad teinud jõulise hüppe maailmateatri poole. Seejuures troonib lasteteatri paremik ka Eesti teatri koondtabeli tipus.
Salme Reegi nimelise auhinna žüriil oleks seekord olnud põhjust anda välja rohkem kui viis nominatsiooni. Siinkohal vaid mõned näited.
Visuaalteatris vallutab uusi maid Helen Rekkor, kelle „Süüria rahvalood“ Vabal Laval annab poliituudistest tuttavale märksõnale „Süüria“ kultuuriloolise mõõtme. Lavastus haarab vaatemängu ja elutarga naljaga.
Priit Võigemasti debüüt-lastelavastus „Kummi T“ on praegu tõenäoliselt kõige populaarsem lastelavastus, kui lähtuda pilgeni väljamüüdud saalidest. Ehkki tuntud lasteraamatu „Kummi-Tarzan“ teema on sünge koolikiusamine, naerutab koomikute meeskvartett eesotsas Priit Piusi ja Tõnis Niinemetsaga publikut tund aega. Menukate otse-saali-naljade ja püstijalakomöödia laadis säriseva improga süstib noorte meeste naljateater lasteteatri kidurasse komöödiasuunda värsket jõudu.
Uue taseme saavutas ka naljateatri tuntud ja tunnustatud klounipaar Piip ja Tuut koostöös Läti lavastaja Lauris Gundarsiga. „Hamletis“ tõestavad klounid koos kontserdi mõõtu helikujunduse teinud Siim Aimlaga, et vana hea vastandite mõju seadus maksab endiselt: naer võimendab tragöödiat.
Temaatiliselt on edasi arenenud ka korduvalt auhinnatud Zuga trupp. Nende lapsed on kasvanud teismelisteks ja siit lähtub ka uue lavastuse „meeleKolu“ kooliteema. Tantsijad on võtnud aluseks teismeliste tujud ja tunded, sisekonfliktid ja suhted ning tõlkinud need teraapiliste mängude ja mustrite keelde.
Üllatas debüütlavastuse teinud noor näitleja Priit Strandberg oma isekirjutatud muinasjutu-näidendiga „Aino ja Haldjas“, mis kutsub jätkuvalt Vanemuise Teatri Kodusse kogu perega võlumaailma kogema.
Nüüd aga nominentidest. Taavi Tõnisson on teinud pikka aega sümpaatseid lastelavastusi, kus sisu ja vorm sulavad mõjuvaks tervikuks. Nüüd on ta koos teksti autori Kristi Kangilaskiga leidnud üles iga lapse unistuse saada endale kass või koer. Seejuures annab Nukuteatris mängitav lavastus „Päike läheb puhkusele“ kosmoseteemalise hariva raamistiku. Tehniliselt on tegu draama-, varju- ja objektiteatri põneva seguga.
Leidlikkusega võidab südamed ka Siim Angerpiku lavastus „Lumeilm“ Tartu Uues teatris. Teatri puhul on palju räägitud käsitöö tähendusest, aga Angerpikk on loonud käsitööteatri kui omaette stiili. Koostöös Paberimuuseumiga sünnib irooniani naljakates etüüdides rida lumefantaasiaid: paberist volditud linnad, kelgutamine, lumesõjad ja -sajud. Angerpikk tõestab, et vastukaaluks suurejoonelistele kontserdi laadis lavastustele võib ka tehnoloogiliselt algeline käsitööteater pakkuda meisterdamissügavusse sukeldumisega samasugust põnevust.
Atmosfääriteatri laadis jätkab julgelt noor koreograaf ja lavastaja Kati Kivitar. Esiletõstmist väärivad tema mõlemad lastelavastused Estonias: nelja aasta tagune „Pokude aastaring“ ning nüüdne „Sipsik ja vana aja lood“. Just Eno Raua tuntud Sipsiku-jutu puhul on oluline leida tasakaal retro ja tänapäevase, meenutuse distantsi ja uue kiindumise vahel. Selle trikiga saavad suurepäraselt hakkama „Sipsiku“ mängijad Andero Ermel ja Külli Teetamm, kes muugivad oma peenelt timmitud mänguvõtmega lahti nii laste kui ka „Sipsiku“ ajast pärit vanemate hinge.
Nii nagu näitlejatööd, tuleks tihemini esile tõsta ka kujundust. Lavakunstnik Marion Unduski töid on pikemat aega saatnud õnnestumise aura. Nii Ringo Ramuli suurejoonelises muinasjutus „Võlur Oz“ Ugalas kui ka Leino Rei filigraanses varjuteatrilavastuses „Tähelaps“ Karlova teatris on ta loonud oma kontseptuaalse visuaalse universumi, kus fantaasia naudib piiritust.
Lõpuks laureaadist. Häid noortelavastusi tuleb harva, aga „Moraal“ on üks neist. Ugala teatri noor meeskond eesotsas lavastaja Marika Palmiga mängib noortemuusikalis moraaliteema lahti iroonia ja ürgse jõuga. Uuenduslike võtete abil murrab lavastus läbi noortelavastuste klišeedest, samuti noorte enda ignorantsi- ja irooniabarjäärist. Kaks näitlejat, tippvormis Adeele Sepp ja Rait Õunapuu, mängivad pooleteise tunni jooksul ära 30 rolli. Esimest korda Eesti teatris haarab lavastus mängumaaks ka ühismeedia, nutipõlvkonna peamise elupaiga. Särava meeskonnatöö, tugeva sõnumi ja sotsiaalse mõjuga lavastus defineerib teatri noortele uuesti, nagu on kirjas Suure-Jaani gümnasistide blogis: „Seesugust etendust pole enne nähtud“.