Teatri vajalikkusest ja võimalikkusest Kuressaares

Madli Pesti

Kui teatritegijad ise usuvad oma tegemistesse, küll  siis ka rahvas kaasa tuleb.  

“Kuu aega maal”: Beljajev  – Ott Aardam,

 Rakitin – Tõnis Kipper.  ELEN Pärtel

 

Ivan Turgenev, “Kuu aega maal”. Lavastaja Alla Zorina (Moskva), kunstnik Kustav-Agu Püüman (Tallinn). Osades Piret Rauk või Garmen Tabor, Ott Aardam, Helen Rekkor, Tõnis Kipper, Aarne Mägi, Andres Lepik, Priit Lõhmus, Kristjan Kruuser, Anneli Sirel ja Urmas Lehtsalu. Esietendus 7. X Kuressaare Linnateatris.

 

7. oktoobril esietendus Kuressaare Linnateatris Ivan Turgenevi “Kuu aega maal”, mis on neljas lavastus Piret Raugi teatridirektoriks olemise ajal. Lavastaja Alla Zorina on Moskva Harrastusteatrite Liidu esinaine, kaasa teevad eesti teatrite näitlejad, kellest mitmed on Saaremaalt pärit. Laval on ka Saaremaa rahvateatri näitlejad; professionaalide ja harrastajate kaasamisest ühte lavastusse on Kuressaares saanud juba hea ja huvitav traditsioon.

Turgenevi näidend “Kuu aega maal” räägib ikka armastusest ja inimestevahelistest suhetest. Heas loomingulises vormis on mõisaprouana Piret Rauk (kahjuks pole samas rollis näinud Garmen Taborit). Proua armub noorde koduõpetajasse (Ott Aardam). Viimasel tundub samuti olevat õrnemaid tundeid mõisaproua vastu, kuid nende vahel seisavad lisaks ühiskonnale ka majasõber Rakitin (Tõnis Kipper Saaremaa rahvateatrist) ning mõisaproua noor kasvandik Veera (Helen Rekkor Viljandi kultuuriakadeemiast). Mõisas käivad külas veel arst (Andres Lepik) ja abiellumisnäljas naaber (ilus karakterroll Priit Lõhmuselt rahvateatrist). Lavakujunduse autor Kustav-Agu Püüman Tallinna Linnateatrist on loonud tinglikult realistliku mõisaaia. Kuressaare teatri pöördlaval näeme väikest silda, ajastutruid laudu-toole, kahte natuke üleliigselt mõjuvat sammast-valgustit.

Hinnangut on esmapilgul raske anda, kuid võtmeks võiks olla kolm erinevat vaatepunkti, mis põhjustavad ka kolm erinevat hinnangut. Esiteks maailma (euroopa) teatri kontekst. Vaataja, kes sellist tausta silmas peab, näeb Kuressaare lavastust pigem vanamoodsa ja igavana. Siin on teater kirjanduse illustreerija ning näitlejad taastavad XIX sajandil elanud tegelaste tundeid. Sellise vaatajaga on siinkirjutajal lihtne samastuda, sest olen näinud ukrainlase Andrei Žoldaki Turgenevi näidendi väga radikaalset lavastust Berliini Volksbühne teatris, kus stseenidest olid saanud sürrealistlikud natüürmordid.

Teine vaatepunkt: eesti teatri kontekst. Kuressaares etendatud Turgenevi puhul on tegemist kõva keskmisega, eesti teatri peavooluga, hea psühholoogilises võtmes tehtud lavastusega, mis millegi erilisega silma ei paista.

Kolmas vaatepunkt – (kures)saarlasest vaataja pilk – ütleb, et Kuressaare Linnateatri kontekstis on tegemist tugeva ja õnnestunud lavastusega. Võib-olla see kõlab paradoksaalselt, kuid enda kolmeks erinevaks vaatajaks lahustamisega ei taha ma rõhutada mingi allahindluse tegemist Kuressaare teatrile. Olen seda meelt, et lavastust analüüsides tuleks alati arvestada kontekstiga. Kuulen siin seisukohti, mis ütlevad, et kunstiteost peab vaatlema kõikvõimalikest taustadest eraldi või kõrgemal seisvana, kuid leian, et selle lavastuse puhul aitab kontekst paremini mõista tegijate taotlusi ja ka tulemust.

 

Millega täita ilus maja?

 

Kuressaare Linnateatri tegemisi olen alati jälginud teatud hingevärinaga. Et kas nüüd tuleb välja või mitte. Paratamatult on jäänud nukker tunne, et ilus maja tehti enne valmis, kui oli lõplikult selge, millega seda täitma hakatakse. Ma väga loodan, et teatridirektorite vahetamise aeg on läbi ja et Piret Rauk tunneb oma kodusaare teatri eesotsas jõudu sinna ka pikemalt püsima jääda. Ta on intervjuudes rõhutanud, et kärsitus on tema kõige suurem hirm – aega peab andma.

Teater on tõesti aeglane mehhanism: direktori eesmärgiks ei ole kohe latti väga kõrgele seada, tähtis on moodustada meeskond, tekitada repertuaar. Igati realistlik ja mõistlik tundub plaan tuua aastas välja üks lastetükk, üks vabaõhutükk, üks meelelahutuslik ja üks tõsisem näidend. Oluline on pakkuda teatrivaatajale vaheldust, oluline on teatri kasvatuslik eesmärk – mitte rikkuda vaatajaid vaid labaste komöödiatega.

Piret Rauk alustas oma direktrissiaega pigem üllatava kui ootuspärase valikuga. Garmen Tabor lavastas kammerliku “Nulltunni”, kus esitati eesti luule- ja proosatekste. Rauk on maininud, et talle oli oluline tähistada eesti teatri aastat, mitte selle lavastusega raha teenida. “Nulltund” oli väga sümpaatselt, tundlikult ja professionaalselt tehtud lavastus, mis kindlasti ei jätnud külmaks ka kohalikku teatrisõpra.

Kuressaare teatri sisemist toimimist segavaid probleeme ma praegu ei näegi. Tehakse koostööd teiste teatritega (positiivseteks näideteks Saaremaa rahvateater ja VAT-teater) ning ollakse entusiastlikult asja kallal. Selle aasta juulist võeti Aarne Mägi teatrisse tööle turundusjuhiks. Turundusjuhi töö on ülioluline, sest just selle töö tulemusi näevad inimesed väljastpoolt. Praeguseni ei näe ma aga eriti silmapaistvat tulemust.

Näiteks, miks on “Kuu aega maal” kavaleht niivõrd mittemidagiütlev ja õbluke? Saaremaa teatripublik ei tunne ju kõiki eesti näitlejaid ega ka Moskvast tulnud lavastajat. Miks mitte avada rohkem tausta ja tutvustada tegijaid? See on ju ometi ühe turundusjuhi kompetentsis.

Samuti on arusaamatu, miks kohalikku ajalehte Meie Maa ei kaasata rohkem teatritegemistesse. Teatri kohta võiks ilmuda palju rohkem artikleid ning kui ma ei eksi, siis etenduse “Kuu aega maal” arvustust pole kohalikus lehes üldse ilmunudki. Kuidas siis veel kui mitte ajalehe kaudu peaksid kohalikud inimesed teada saama, kas tasub seada sammud teatrimajja või mitte. Loodetavasti lahenevad sellised turunduslikud ja reklaami puudutavad probleemid peagi.

 

Teater kellele?

 

Meretaguse professionaalse teatri vajalikkust ma kahtluse alla ei seaks. Minule ja loodetavasti ka väga paljudele teistele on see teater vajalik a priori, nii et loobun üldse arutamast küsimuse üle, MIKS see teater. Küsimus kerkib aga, KELLE jaoks. Et üks teater toimiks, peab ta olema vajalik nii vaatajatele kui ka tegijatele. Kui vajalikkus mõlemale on selge, siis tekib iseenesest ka selle teatri võimalikkus ehk eksisteerimise põhjus.

Vajalikkuse tegijatele sõnastas Piret Rauk väga kenasti ühes intervjuus: “Kui me need inimesed, keda oodatakse külalisetendustele, saame siia Kuressaarde lavastust tegema, siis võib siin tekkida huvitav sünergia ja see paneb toimima hoopis teised asjad. Pealinna näitlejate jaoks on ehk väga rikastav siin olla ja siin teatrit teha. See, mis sünnib siin, ei pruugi sündida Tallinnas.” Teisisõnu: tegijate huvi tekib siis, kui leitakse miski, mis eristab teatritegemist mandril teatritegemisest saarel. Usun, et selline huvi on tekkinud ning teistmoodi meretagune teatritegemine on juba võimalikuks saanud.

Teatrile elujõu andmise teise poole ehk vaatajatega on aga keerulisemad lood. Just vaatajate teatri vajalikkuses veenmises näen ma praegu suurimat probleemi ning ka teatrijuhtide suurimat ülesannet. Olen korduvalt Kuressaare Linnateatri etendustel käinud, kuid mitte kordagi sada protsenti täis saalis. Võib-olla on see juhus, võib-olla mitte. Aastakümneid pole Kuressaares olnud professionaalset teatrit, harvad külalisetendused pole teatritraditsiooni tühimikku täitnud. Nüüd on väga raske süstida inimestesse teatriskäimise harjumust. Siiski, see ei ole lootusetu.

Kui teatritegijad ise usuvad oma tegemistesse, küll siis ka rahvas kaasa tuleb. Oluline on just arvestada kohaliku elanikkonnaga, sest teatrit ei tehta läbisõitvatele soomlastele, vaid just inimestele, kes kogu aeg Saaremaal elavad. Ka talvel, kui igasugune kultuuriprogramm mere taga kokku kuivab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming