TEATRIAASTA JUUNI KUULUB RAKVERE TEATRILE: Näitleja ja näitleja – kunstis konkureerimine on absurd

Toomas Suuman

 

 

Küllap ongi nõnda, et ainsad tõelised konkurentsijooned teatris jooksevad läbi publiku: määrab konkurents publiku nimel, publiku tarvis, teatrite, etenduste, näitlejaisiksuste vahel. PRIIT GREPP

 

Tere päevast lugupeetud tudengid, austatud kolleegid, daamid ja härrad! Kui mind sel seminaril osaleda paluti, püüdsin end üsnagi napi ajaga teemasse mõelda. Seoseid tekkis palju ja küllap on ka järgnev arutlus vaid üks paljudest. Igatahes tahan kõigepealt teiega jagada mõnd mälupilti, mis mind selle näitlejakonkurentsi teemaga tegeldes ründasid ja saatma jäid.

Esimene pilt. Olen esimest aastat Vanemuise näitleja (sinna suunatud, sinna ka soovinud) ja vaatan suures saalis Irdi lavastatud Oskar Lutsu “Tagahoovis”.  Vaatan juba mitmendat korda – võimas lugu, mis seal rääkida! Olen noor – nii näitleja kui inimesena. Teatris on minu osaks vaid aupaklikkus ja vanemate kolleegide patroneeriv suhtumine, kollegiaalsusest veel vara rääkida. Istun saalis ja vaatan, kuis noodsamad vanemad kolleegid Lutsu mängivad. Korraga olen pööraselt õnnelik, et töötan nendega koos, et mul on praegu võimalus neid nõnda mängimas näha ja – mis väga tähtis – mitte vaataja, vaid samuti näitlejana. Tollesama teatri näitlejana.

Teine pilt. Ühe telesaate tarvis küsitakse mu käest, mida mäletan teatrikoolist põnevat? Lõpetamisest on möödas ilmatu aeg – meenutan – ei meenugi nagu miskit.  Korraga olen pööraselt õnnelik, et ei mäleta enam teatrikooliaega. Vahepeal on muud tegemist olnud. Etendused näiteks.

Kolmas. Loksun koos kolleegidega väljasõiduetenduselt kodu poole. On just seda sorti vaikiv tagasisõit, kaardimängukäsi pole koos, jututeemad sedapuhku ammendunud, väsinud ja suurepäraselt igav. Korraga olen pööraselt õnnelik, et ma pole selles bussis üksi, et mu kõrval ja ümber on just need inimesed! Milline au mulle jagada nendega Eestimaa rahvamajade lavapinda ja vabariigi maanteid! Buss loksub Rakvere poole. 

Olemata vähimalgi määral ühiskonnateadlane, olen ma üsnagi tuttav nende võtetega, millega moodne aeg mõisteid ja tähendusi nivelleerib, jah, koguni sedavõrd, et eesmärk näib olevat üks – kõik tähendagu kõike. Siis on inimene ometi kord  tähenduspiiranguist vaba, on läbinisti modern ja viimati veel postpostpost ka.

Igatahes pole see õnnis aeg veel päriselt päral ja nii vaatasin ma teematähendused üle.

“Konkureerima” andis vaste võistlema, konkurent on siis vastavalt võistleja, aga konkurents juba võitlus – kas siis maksimaalse majandusliku kasu või bioloogilises plaanis – oleluse eest, ellujäämise nimel. Veel leidsin Silvetist verbi conquer: vallutama, alistama, võitma, võitu saama, jagu saama. Conquest on siis loomuldasa vallutamine, vallutus ja võit kellegi, millegi üle ja veel oli seal üks tähendusvõimalus, mis pakkus conquest’i vasteks isiku, kelle armastus on suudetud võita. Too viimane tähendus oli juba üsna paeluv ja peaks ka tänase teemaga haakuma, siis aga kuulutas telediktor uudistes, kuis eliitkoolide noored peavad üha tiheneva konkurentsi tingimustes edukuse nimel pingutama, ja ma olin lõhkise küna ees jällegi. Sest kuidagi kummaliselt kõlaks lause: vabariigi teatrite näitlejad peavad üha tiheneva konkurentsi tingimustes edukuse nimel pingutama. Siit on vaid sammuke tolle ikka ja jälle korduva õuduseni, kus laval justkui polekski näitlejad, vaid selle ja tolle teatri raskekahurvägi. Mismoodi nad seal teatrimajas siis küll konkureerivad – õigemini mitte majas, vaid oma kunstis? Ja kesasi küll võiks olla too edukas näitleja?

Nali naljaks – telediktorite juttu ei tohi välja naerda, sest nemad on meedia, aga meedia räägib alati kõige mõistetavamat keelt, peabki tegema seda, sest meedia räägib kõigiga. Võiks ju küsida, et kui räägitakse kõigiga, siis kellega ometi räägitaks, ja küllap siis vastataks, et räägitakse rahvaga. Ja kui juba “rahvas” on öeldud, siis on kõik öeldud, ja kuna näitlejad kuuluvad tahes-tahtmata samuti rahva hulka, on inimesed, on ühiskonna liikmed, kuigi vahel ehk ei tahakski, siis oleks rumal arvata, nagu ei puudutaks rahva seas ringlevad arusaamad ja mõisted teda, näitlejat, kaasa arvatud siis too edukuse ja sisemise konkurentsi asi. Veel kord – kui ma räägin rahvast, siis ei taha ma teha vastandust nemad – lollakad, manipuleeritavad oma massiteadvuses, mina – haritud, tark, vaba oma individualismis. On küll öeldud, et näitlejatel justkui pole rahvust ja miskitpidi see ehk nõnda ongi, samas on näitlejagi ometi sündinud ühele maale, kindlasse kultuurikonteksti, on seal üles kasvanud ja näitlejaks saanud, jagab sama keelt ja geene ja verd ja ajalugu ja mine-, ole-, tulevikku, mida ta rahvaski, kellele ta mängib. Rahvas on ta publik ja publikut peab kõigiti tundma, temast lugu pidama. Kuidas ja kellele sa muidu ikka mängid – saalid jäävad tühjaks. Publik armastab näitlejat, kes on talle oma mängus lähedane ja mõistetav, ja kes on vähem, seda armastatakse kah vähem – siin üks võimalik näitleja-näitleja konkurentsiasi teatrikunstis. Küllap muidugi ongi nõnda, et ainsad tõelised konkurentsijooned teatris jooksevad läbi publiku, kõigist muudest võib ju küll rääkida, aga see on jutt jutuks. Konkurents publiku nimel, publiku tarvis, teatrite, etenduste, näitlejaisiksuste vahel on ainus, mis määrab. Noh, tehkem hetkeks nägu, et see on teise seina nael, nagu Viiding öelda armastas.

Võtame kaks näitlejat, näitlejat nii-öelda üleüldse. Mõtleme, et üks on kõigiti publiku, naiste ja lavastajate lemmik – ja põhjusega, sest tal on just see nägu, see tegu, võrratu tehnika, mida ta õigesti ja täpselt kasutab, analüüsivõimeline aju, rikas siseilm etc.  Teine näitleja on peaaegu samasugune, aga just peaaegu. Õigemini on ta päris teistsugune, lihtsalt rahvas, naised ja meedia armastavad sel hetkel rohkem just toda eelmist tüüpi. Kuna aga kas või näiteks lavastajad on äärmiselt mõjutatavad sellest, mida arvavad rahvas, naised ja meedia, siis kindlasti saab too esimene näitleja rohkem, põnevamat ja peamist rollitööd ning too teine vaid sekundeerib. Mismoodi nad siis nüüd oma kunstis konkureerida saavad? Mismoodi too teine, justkui kehvem, mitte nii hinnatud, saaks võistelda või vallutada? Nagu et harjutab rohkem, läheb jõusaali või sööb kriiti, et häält kuidagi kaunimaks muuta, teeb totaalse muutumise läbi või nutab, tapleb, paastub, joob äädikat, sööb ära krokodilli?! Ei aita? Noh, vahest ta siis kadestab koledal kombel, ahastab, nutab öösel patja? Aga siis on ta juba alla andnud, ta ei võistle, pole konkurentsi. Aga vahest ta siis sööstab meeleheitlikult võitlusse laval, etenduses, tõmbab kõigiti tähelepanu endale: näete, näete, mina siin, oh, kuis mul täna välja tuleb, vaadake ometi! Kõigil kole piinlik, publik lahkub saalist, etendus rikutud, vaata et ei pandaks veel hullumajja või, mis veel hullem, lastaks lahti. Rahvas, naised ja meedia naeravad ta välja või, mis veel hullem – vaikivad maha. Aga rahva, naiste ja meedia arvamus on meie töös määrava tähtsusega. Tegelikult ongi. On alati olnud. Kriitikud tahaksid, et oleks teisipidi, et nemad oleksid esimesed, oleksid ainukesed ütlejad, et publik üldse teatrisse ei lähekski, loeks vaid artikleid, aga mis parata, pole nõnda ja sellepärast on ka kriitikute elu kindlasti väga raske.

Nõnda siis veel kord nood kaks näitlejat – kuidas sa mängid paremini kui teine? Üks tuttav lavastaja ütles kord tuttavale näitlejannale, kui too küsis, kuidas ta seda stseeni peaks mängima – mängi andekalt! Konkureerigem siis andekuse nimel! Kui vaid keegi seletaks, mida see anne küll tähendab. Tal on katet vaid väljaspool teatrit ja teatrikunsti ja ka seal vaid hämara tundejutuna. Kuna teatris ja eriti teatrikunsti matemaatilise täpsuse maailmas  pole ei hämaruse ega tunnetega midagi pihta hakata, on ka “anne” vaid sõnakõlks. Olla andekam, mängida paremini, siis mind ehk märgatakse rohkem – selline mõtteviis võiks iseloomustada ehk teise kursuse noorukit, kes kardab, et äkki visatakse välja. Noh, äkki visatakski. Aga päris kindel on, et ei jäeta sellepärast viskamata, kui kõigest väest pingutan edukuse nimel tiheneva konkurentsi tingimustes. Õppejõududel on tolleks ajaks üsnagi selge, kes peab minema ja kellest võib asja saada. Siis teatrisse, kui veab, ja hea õnne korral saab kümne aasta pärast näitleja kah olema. Varem niikuinii ei saa, konkureeri palju tahes. Võib küll saada midagi muud, mis meenutab kangesti näitlejat, vahel koguni väga head näitlejat, aga see on siiski vaid meenutus ja mõeldud rahva, meedia ja naiste ärapetmiseks, isekeskis peaksime ikka ausaks jääma. See selleks, aga saada pideva harjutamise korral parimaks, konkureerida välja kõik teised, sest räägin paremini, laulan paremini, istun ja astun paremini, piilun paremini, lähen kappi ja tulen sealt välja kuidagi paremini kui teised, olen lihtsalt parimatest parim – näitlemise maailmameister! Teatrit ja sporti on ikka armastatud võrrelda ja küllap seal midagi sarnast hetkiti, vaid hetkiti, ongi, aga küllap on siiski raske leida kaht tegevusvalda, mis seisaksid teineteisest kaugemal.

Edukas ja konkurentsivõimeline näitleja tööturul – jaburalt ja jubedalt kõlab see küll! Võimalikult palju etendusi, filmirolle, pealelugemisi ja veel igal õhtul seriaalis. Reklaamid niikuinii kõikjal ja kõigile. Kindlasti võib ka nõnda ja küllap tõstab rahva, naiste ja meedia arvamus siis parimaks parimaist. Ja andku taevas, et neil oleks sedapuhku õigus, sest pole siin ilmas teist triumviraati, kelle arvamusest nõnda palju sõltuks ja kes oleks ekslikum kui rahvas, naised ja meedia – küllap seepärast ongi elu nii huvitav planeedil Maa.

Pelgalt näitleja-näitleja konkurents teatris (mitte teatrikunstis, kunstis konkureerimine on absurd, tegelikult võimatu) on arusaamatu. Miks nad peaksidki – palga nimel? Kes palka tahab, läheb mujale. Arusaamine tuleb, kui lisame näitlejatele ühe põhilise muutuja – etenduse! Kui me etendusele lisame teatritegemise ainsa väärt eesmärgi – elamuse. Etenduse märgi all saab konkurents teatris tegelikkuseks ja annab koha ka tänase teema esimesele poolele, nimelt koostööle. Etenduse märgi all tuleb vaid kaasa tunda lavastajale ja peanäitejuhile, kel trupis mitu samaväärset mees- ja naisnäitlejat, kõik nad võiksid seda või toda rolli täitsa hästi teha – eeldused kõigil olemas. Aga rollid on teadupoolest loetud ja naiste rollid paraku kahekordselt. Siis tulevad mängu suhted ja hetkeolukorralised läbisaamised, sellel pinnal sünnivad kuulujutud ja intriigid, siis tehakse põlve otsas ooperifantoomi ja hoidku taevas, et mõnel eriti kirglikul hetkel nöörpööningult haamer kellelegi pähe ei lenda. Siis on tegemist kitsalt teatrisisese näitlejakonkurentsiga: laske mind, mina mängiksin paremini kui tema ja hoopis paremini kui tema.

Uskumatu, kui palju ehedat kirge võib endasse pingutada võimalus mänguks – kõige vabamaks tegevuseks, milleks inimvaim võimeline. Kui seda kirekakofooniat kõrvalt kuulata, aimub sealt kõigis maailma näitlejakeeltes üks sõna. MINA, MINA, MINA!!! Kui nüüd veel arvestada, et nood minad on kõik lihvitud, analüüsitud, tehniliselt täiustatud oma suunatud tahtmistes, siis saame konkurentsiastme, millest edukuse nimel pingutav valgekrae võib vaid unistada. Paradoksaalsel kombel peavad need jõulised minateadvused prooviperioodis ja etenduse sees ilmutama konkurentsitut koostöövõimet, muidu elamust ei sünni. Pelgalt mina eksponeerimise näeb publik kohe läbi ja kuigi ta ei oska sellele tendentsile ehk nime anda, vastab sellega, et teist korda enam ei tule.

Kord arutlesime ühe noorema kolleegiga teatrikollektiivi ja näitlejaameti erilisuse üle. Arvasin siis, et kuna nii mõnedki n-ö kaunid kunstid loovad üksinduses, siis, lähtudes meie töö kollektiivsest iseloomust, oleme teistmoodi küll. Ta vaidles ägedalt vastu, väites, et teeme suurima vea, kui hakkame endid isesugusteks pidama; et sõltume täiel määral publikust ja ainus, mis meile jääb, on tänumeel ja vastutus inimeste ees, kes meile teatrisaalis vaatajatena oma eluaega on ohverdanud. Tal on muidugi õigus. Ja siiski – näitlejakollektiiv, trupp, jagab tõesti  üht erinevust, mida muudes kollektiivides ei kohta. Põhilist erinevust, mis tegelikult vormibki kõik meie, näitlejate koostööd ja konkurentsid. See on see kuulus “avalik üksindus”. Etenduses niikuinii, proovis igal juhul ja, kardan küll, et ka niisama omavahel või päris üksinda olles.

Pean nüüd olema tänulik garderoobikaaslasele Peeter Jakobile, kes mu tähelepanu sellele kontekstile juhtis. Avalik üksindus mõistena on täiesti teatrikeskne – mujal pole sel katet. Niipalju teatritrupi eripärast. On siiski täiesti erinevad asjad, kas olla rollis, publiku ees keset toimivat etendust või kanda seesama avaliku alastiolemise mõiste proovikonteksti. Istuvad seal minakesksed ümber proovilaua ja nende ees, ümber ja vahel materjal, tekst, millega parasjagu tööd tehakse. Proovisuhtlemine käib läbi materjali, toimib nii-öelda vindiga ja võimaldab seetõttu omavahel  suhelda ka inimestel, kes päriselus vahest sõnagi ei vahetaks. Edasi aga läheb asi mõneti jubedaks. Etenduse sees on roll, mille taha end varjata, kelle kaudu end väljendada. Proovis oled vaid sina ise ja on kolleegid ja lavastaja. Kõik arutlused proovis saavad alguse “minast” ja olgugi kantud materjali analüüsist, annavad need tohutult informatsiooni selle või tolle inimese, näitleja enese kohta. Delikaatset informatsiooni, salajast, sellist, mida omavahel ei jaga teinekord ka abikaasad või lähedasimad sõbrad. Näitleja teab loomuldasa, et ta kolleegid teavad ta siseilma kohta peaaegu kõike. Ta on ise neile pihtinud – proovis ja etendusel. See on tohutu usaldus, mida sellise informatsiooni andmine ja hoidmine eeldab. See ongi tegelik tee etenduse ja võimaliku elamuse sünnini. Sest vaadake – elamus on oma loomult täiesti isetu. On minamärgist vaba. Ja et selle vaba ja isetu elamuse annavad proovis ja etendusprotsessis vägagi minakesksed isiksused, loovad selle iseenda ja oma kolleegide siseilma häbenemata ja seda julmalt lahates ja üle lahates, see on teatritegemise igapäevane ime. Minu lugupidamine teile, kolleegid!

Teater kasutab oma kunstis kõike, mida ilm ja inimesed pakuvad talle praegu, just siin ja praegu. See on tema toimimise põhialus. Samas on teatrimaja uks kui üks isesugune kõverpeegel, mis murrab ja väänab mõisteid ja tähendusi, neid lahti muugib ja teisipidi kokku paneb. Nõnda võib ka küsida konkurentsi ja koostöö kohta näitlejakunstis. Võib küsida: kuhu küll paigutub halvem ja parem, rikkam ja vaesem, kuulus või tundmatu selles mängus, mis käib elamuse nimel? Mängus, mis käib kaduviku serval ja kus tõeliselt tähtis on publik saalis ja see, et partner õigel ajal oma märgusõna ütleks.

 

Ettekanne Tartus toimunud  teatrikoolide kevadseminaril “Koostöö ja konkurents teatris”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming