Teatrikriitika eetika

Ott Karulin

 

Mõni aeg tagasi ühe näitlejannaga vesteldes sattus teemade hulka ka teatrikriitika ja ta küsis minult üsna emotsionaalselt, kuidas ta saab kriitikat tõsiselt võtta, kui arvustust lugedes võib ta täpselt öelda, kellega kriitik esietenduse peol koos jõi ja kellega kõige kauemaks peole jäädi. Mis seal salata, mingi seletamatu ja ehk põhjendamatugi ametiuhkuse tõttu tundsin end äkitselt solvatuna – ja mitte niivõrd tema tundelise avalduse kui teadmise pärast, et temal on õigus. Kui lisada siia lugematud osutamised armunud kriitikutele (see on juba ammu saanud täitsa iseseisvaks terminiks Eesti teatrielus) ning pidevad märkused mõne kriitiku ja teatriinimese subjektiviseerivate suhete kohta ning minu enda liikumine teatri seest teadlikult väljapool seda asuvale vabakutselise teatrikriitiku positsioonile, polegi vahest nii arusaamatu, miks tõstatan siinkohal küsimuse teatrikriitika eetilisusest (või selle võimalusest) Eestis.

Järjepidevamatele kultuuriajakirjanduse lugejatele meenub siinkohal kindlasti aprillikuises TMKs ilmunud Alvar Loogi artikkel “Kriitika võim ja võimatus. Esteetilise totalitarismi ja esteetilise konformismi vastu (teatri) avalikus retseptsioonis”, kus autor toob välja pea terve tähestiku ulatuses funktsioone, mida kriitikale justkui peale surutakse. Ei hakka siinkohal pikemalt seda teksti kommenteerima, kuigi soovitan seda kindlasti lugeda. Vaatamata tekstist läbi kumavale autori isiklikule pahameelele ja ehk halbade kogemuste kuhjumisele ning teadmisele, et paljud neist probleemidest poleks nii karjuvad, kui Eesti teatrikriitika püüaks oma teatrisemiootikakesksuses  rohkem ka fenomenoloogiaga flirtida, on see siiski üle pika aja üks esimesi püüdeid analüüsida teatrikriitikat kui sellist.

Tsiteeriksin üht mõtet: “Usun, et igasuguse tõelise esteetika huvides on, et tema vastastikune sõltuvus ning suhe eetikaga oleks võimalikult väike.” Kunsti puhul on see justkui iseenesestmõistetav, et pole kohustust “teha nii nagu tavaks” (vastupidist lausa julgustatakse), aga kriitikale see nii üksüheselt ei laiene, sest kriitika positsioongi on kuskil kunsti ja ajakirjanduse vahelisel eikellegimaal. “Kriitika eetika seisneb üksnes kohustuses olla aus enese ja teiste vastu,” jätkab Loog. Andku kolleeg mulle andeks, aga see on liiga üldistav ja tuumast ringiga mööda hiiliv järeldus. See pole küll vale, aga Eesti kontekstis vaid tühi sõnakõlks.

Seesama neetud Eesti kontekst ehk siis väiksus ongi vahest põhjuseks, miks kriitikud ja teatriloojad jäävad teine teiselt poolt peaga vastu sama seina jooksma. Küsimused on ju lihtsad: kas on võimalik olla tõsiseltvõetav (Loogi artiklile mõeldes ei kasuta siinkohal sõna objektiivne) teatrikriitik, kirjutades inimestest, kes on su sõbrad, abikaasad, tuttavad? Kas teatrikriitikat saab kirjutada ise teatris töötades või teatrit tehes? Vastus mõlemale on muidugi ei, sest esimesel puhul ei saaks sa ka kõige parema tahtmise juures objektiivne olla ja isegi, kui sa seda väga üritaksid, ei usuks seda need, kellele su isiklikud suhted teada, ning teisel juhul oled sa alati konkurendi positsioonil, mis tõstataks samuti küsimuse kavatsustest. Võib ju vastu vaielda, et kõik sõltub ikka kriitikust endast. Kuid selles iva ongi, et tegelikult ei sõltu. Ehk isegi, kui kriitik ise püüab enese ja teiste vastu aus olla, nagu Loog nõuab, ei mõju see usutavalt. Ja ei hakkagi kunagi mõjuma.

Mis siis teha? Panna kirja mingid üldkehtivad keelud? Mõttekäigu illustreerimiseks – millised need normid võiksid siis olla?

1. Teatrikriitik ei tohi kirjutada lavastustest, mille meeskonda (sh lavastust ette valmistav) kuulub isikuid, keda ta võib pidada oma pere- või sõpruskonna liikmeteks. Välja arvatud juhul, kui teksti juures on ära märgitud kriitiku suhe selle meeskonnaga ehk see, et tegemist on lähedalseisva inimese arvamusega.

 

2. Inimene, kes töötab teatris või teeb teatrit mõnes muus vormis, ei tohi teatrikriitikat kirjutada oma teatri või muu teatritegemise koosluse ühegi lavastuse kohta. Välja arvatud juhul, kui teksti juurde on märgitud tema tööandja ja ametikoht.

 

3. Inimene, kes töötab teatris või teeb teatrit mõnes muus vormis, ei tohi teatrikriitikat kirjutada teiste teatrite ja truppide kohta. Välja arvatud juhul, kui teksti juures on ära märgitud tema tööandja ja ametikoht.

 

4. Inimene, kes on töötanud teatris või mõnes muus teatritegemise koosluses, ei tohi kirjutada teatrikriitikat selle teatri või koosluse kohta x (2? 5? 10?) aasta jooksul pärast töösuhte lõpetamist. Sama kehtib lavastuste kohta, mis tulevad välja muude koosluste alt, kuid mille meeskonda kuulub inimesi, kellega on töösuhetes oldud. Erandkorras piisab ka oma suhte märkimisest, nagu näeb ette esimene punkt.

 

5. Teatrikriitik ei tohi osaleda teatrite või muude teatritegemise koosluste korraldatavatel reklaami eesmärgil teostet üritustel (lavastuse presentatsioon jms) ega teatri või trupi kollektiivile mõeldud üritustel (esietenduse pidu jms). Nendest osavõtmisel tuleb esimesel puhul osalus arvustuses ära mainida ning teisel puhul käituda, nagu näeb ette esimene punkt.

 

6.  

 

Neile, kelle silm leheküljel kohe loetelule hüppas, olgu üle korratud, et selle artikli eesmärk ei ole mingil juhul jõuda kirjapandud teatrikriitika eetikakoodeksini, vaid algatada mõttevahetust ja ehk koputada kellegi südametunnistuselegi. Sest kui naljagi pärast neid punkte vaadata, siis kui mitu hetkel Eesti tegevat teatrikriitikut selles imaginaarselt normatiivses maailmas kriitika kirjutamisest loobuma peaksid?

Minul näiteks poleks järgneva mõne aasta jooksul justkui õigust kirjutada kahest teatrist ja nii neljast-viiest lavastajast. Alati jääb muidugi võimalus artiklitele andmed juurde panna, s.t lisada oma endisest tööandjast kirjutades nimele ka “Rakvere teatri reklaami- ja müügiosakonna juht 2003–2007”. Kas see oleks lahendus? Ehk teisisõnu: kas see lisaks kriitikale tõsiseltvõetavust?

Mina sellele vastata ei oska (või no tegelikult ei taha), kuid ara inimesena olen senini püüdnud vältida olukordi, kus see võimalusena üles kerkiks. Ja miskipärast mulle tundub, et see argus on hea.

Samas, miks ka mitte kõik ausalt ära rääkida, sest, nagu kirjutab Roland Barthes oma hiljuti eesti keeles ilmunud “Tekstimõnus”: “Kuidas lugeda kriitikat? Üks ainus võimalus: kuna ma olen teise tasandi lugeja, siis pean oma positsiooni muutma: selle asemel, et nõustuda kriitikamõnu usaldusisiku rolliga – mis on kindel viis mõnust ilma jääda –, võin ma end teha piilujaks: ma jälgin salaja teise mõnulemist, ma astun perversiooni; kommentaarist saab minu silmis tekst, fiktsioon, kriimustatud ümbris.  Kirjaniku perversioon (tema kirjutamise mõnul puudub funktsioon) muudab kriitiku ja tema lugeja mõnu kahe- või kolmekordseks, lõpuks.” (“Tekstimõnu”, lk 25). Seega kirjutab kriitik eelkõige endale, mõnuleb üksi (teatri)tekstiga olles, ja seetõttu pole ka põhjust midagi varjata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming