Teatrikunstnikus tasub otsida maalijat

Eesti Draamateatri jalutussaalide seinapinnad on loogiline keskkond Maimu Vannase loomingu väljapanekuks.

KERTTU MÄNNISTE

Maimu Vannas 100. Näituse koostajad ja kujundajad Kustav-Agu Püüman ja Maret Kukkur. Näitus sai teoks koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga. Eesti Draamateatris kuni 13. X.

Karakteri ja iseloomu, inimese ja inimlikkuse otsingud ja peegeldused iseloomustavad nii lavastuskunstnik Maimu Vannase teatrikavandeid kui ka maaliloomingut, millest viimane jõuab sedavõrd rikkaliku ja mitmekülgsena publiku ette esmakordselt kunstniku 100. sünniaastapäeva tähistamiseks koostatud näitusel Eesti Draamateatris.

Karakteri- ja detailitunnetus. Eesti Draamateatri jalutussaalide seinapinnad on loogiline keskkond Vannase loomingu väljapanekuks, algas ju just siit tema teatrikunstniku loometee 1951. aastal pärast Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi lõpetamist. Maalikunsti stuudiumi kõrval eksternina teatridekoratsiooni eriala eksamid sooritanud Vannas saabus teatrisse koos kursusekaaslase Linda Andrestega ning mõlema loomingus on nähtud hüpet Draamateatri toonase lavakujunduse arengus kaootiliselt, detailidest üle kuhjatud pseudorealismilt maalilisema ja tinglikuma lavakujunduse suunas. Eeskuju ja õpetaja oli seejuures eriti Vannasele Lääne-Euroopa filmi- ja teatrikunstniku kogemusega Peeter Linzbach – veel üks eesti lavastuskunstnike reas, kelle looming vajaks lähemat uurimist ja taasmõtestamist.

Esimestest lavastustest peale kiidavad arvustajad Vannase ajaloolises kontekstis orienteerumise ja olustikulise miljöö edasiandmise võimekust ning head maitset, mistõttu valmisid terviklikud ja stilistiliselt ühtlased kujundused. 1954. aastal Tallinna Riiklikus Draamateatris Hans Luige dramatiseeringus ning Kulno Süvalepa ja Kaljo Kiisa lavastuses publiku ette jõudnud Oskar Lutsu „Kevade” on Vannase osalusel valminud lavastustest ilmselt üks suuremat ajakirjanduslikku tähelepanu võitnutest. Ajastule iseloomuliku ideoloogilise selgitustöö kõrval on peaaegu kõigi arvustajate tähelepanu köitnud Vannase viimse nüansini läbi mõeldud lavamaailm ning pahameelt tekitanud kunstniku tagasihoidlikud katsed ajastuloolist miljööd tasakaalustada mõne kostüümi üldistavama joone ja vormiga. Vannase kujundusest „Kevadele”, aga eriti kunstnikutööst jutustuse „Tagahoovis” põhjal valminud teatrilavastusele (1955) ning kostüümidest filmiversioonile (1956) kujunesid omal kombel lutsuliku miljöö ja atmosfääri krestomaatilised kujundused.

Vannase hea maitse, loominguline ja seejuures loogiline oskus probleeme lahata ja analüüsida ei leidnud rakendamist mitte ainult kujundust, vaid ka režiitervikut puudutavates küsimustes. Tema põhjalikkus ja süvenemine peegelduvad nii kostüümi- kui ka lavakavandites. Väljendusrikastes kostüümikavandites hakkab silma dünaamilisus, tegelased on kujutatud neile omases poosis, ilmekate ning tüübile iseloomulike näoilmetega ning neis on tunda läbimõeldud ja terviklikku, tuuma tabavat nägemust rollist. Väikesed värvikad kostüümikavandid oma karakterite kireva galeriiga on leidnud koha maalisaali ees, kus need toovad joonistustehnika kammerlikkuse ja akvarellide värvisäraga ruumi soojust ja hubasust, kitsas ruum omakorda sunnib külastajaid joonistusi lähedalt vaatlema. Kohtumine lähivaates tegelaste väljendusrikkuse ja kunstniku detailipeenusega veenab, et Vannase käe läbi on kavanditele jõudnud ka persoonide varjatumad, sügavalt olemuslikud jooned. Iseloomu ja inimlikkuse läbitunnetamine ja väljendamine moodustavad silla kunstniku teatri- ja maaliloomingu vahel.

Hingelt maalikunstnik. Vastupidiselt kostüümikunstile ja lavamaailmadele, mis leidsid aastakümneid õhtust õhtusse eksponeerimist, rõõmustasid publikut ja teenisid soodsaid hinnanguid, on Vannase maaliloomingu enamikust, selle isiklikumast ja kunstiliselt intrigeerivamast osast teadlik olnud vaid väiksem tutvusringkond. Ometi on maalikunstil Vannase elus olnud läbivalt oluline roll: see oli kunstniku omailm, spontaansete loomepuhangute asemel pigem ideid, mälestusi ja emotsioone kristalliseerivas ja talletavas funktsioonis väljund, mis aitas vastu pidada keerulistes ja vahel ängistavateski ühiskondlikes ja olmelistes oludes ning isikliku elu keerdkäikudes.

Maalikunst ja maalikunstnik olemine moodustasid Vannase enesemääratluse ja -tunnetuse olulise telje, mida ta vabalt ja vahetult on väljendanud kirjavahetuses endise õpetaja ja perekonnatuttava Jaan Roosiga: „On hea, kui on üks paigake ilu jaoks. Tahaksin väga maalida. Ma lõpetasin ju Kunstiinstituudi puht tahvelmaali alal, teatridekoratsioone tegema on mind viinud elu. Olen igal suvel pisut maalinud … Hea oleks teha niisugust tööd, mida teed tõesti nii, nagu ise tahad” (27. VII 1956, f 236 m 7:6, KM EKLA). Seega pakub Eesti Lavastuskunstnike Liidu tegevus Vannase loomepärandi põhjalikumal uurimisel ja sellega kaasnev näitus Eesti Draamateatris Vannase lavalise käekirja efektsemate ja iseloomulikumate näidete ning eri ajastutel teatrikujundusse antud panuse kõrval tänuväärse võimaluse (taas)avastada kunstimaastikul üks omanäoline maalikunstnik.

Maalikunsti sedavõrd keskne, aga avalikkuse eest peaaegu varjatud roll kunstniku elus on ka põhjus ja õigustus, miks sellel näitusel domineerib nii mahuliselt kui ka emotsionaalselt Vannase maalilooming. Üldjuhul imposantse, aga seejuures delikaatsena mõjuv teatrimaja sisekujundus moodustab Vannase maaliloominguga terava kontrasti ning tõstab veelgi esile kunstnikukäekirja üllatavat intensiivsust ja nüüdisaegsust. Vannase mitmed head kolleegid on tunnistanud, et kunstniku looming kõrvutatuna tema väärika ja väljapeetud vana kooli olemusega mõjub üllatava ja natuke uskumatuna. Vannase maalikompositsioonides on unenäolis-fantastilist nägemuslikkust („Rõdul”), isiklikke alltekste ja kujundite sümboolsust („Kisendavad kivid”, „Ingel”, 1980ndad), efektseid koloriidi-, vormi- ja motiivimänge („Jõgi”, 1960 ja „Kaev”, 1969). Kunstnikule isikupärase sümbolistliku väljenduslaadiga põimuvad seda efektselt rikastades sürrealistlikud elemendid. Noppinud küll impulsse kunstisuundumustest sümbolismist popkunstini, ei läinud Vannas ühegi printsiibiga lõpuni kaasa. Tema sümbolismis on vähem literatuursust ning rohkem üldinimlikku ja sümboolset, põiked sürrealismi ja popi maile toovad uusi motiive ja vormikeelt, kuid jäävad uudishimulikeks otsinguiks ega mõjuta märkimisväärselt Vannase loomingu isiklikku-eksistentsiaalset põhiolemust.

Näitus on oluline vaheetapp mõistmaks selle mitmekülgse, kohati salapärasegi autori elu- ja loometeed, ent kindlasti mitte kulminatsioon või kokkuvõte. Põhjalikum üle- ja sissevaade Maimu Vannase loomingusse, maalikompositsioonide tausta ja kujundatud lavamaailmade retseptsiooni ootab uurimusliku kataloogi-albumi vormi valamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming