Teatril õnnestus veel kord halva mängu juures hea nägu teha

Maris Johannes

Vaataja põgeneb teatrisse … vaatama kolmekümnendat korda „Kolme õde”. Tarvitamisõpetus. Oma muljeid olen miksinud nii Moskva „Kuldse maski” pressikonverentsil räägitu kui kuluaarivestlustega, lisaks olen sündsuse piires spikerdanud mõne mõtte Moskva teatrikriitiku Marina Davõdova Izvestijas ilmunud teatriartiklist, sest viiepäevane reis ei tee kellestki Vene eksperti. 

 Garneering – toidusedeli maitsvam osa

„Kuldne mask” on Vene teatrifestival, mille ülesanne on aasta parimad lavastused välja sõeluda ja Moskvasse kokku kanda. Ühed kriitikud teevad valiku ja nimetavad nominendid, teised hindavad ja kuulutavad välja laureaadid. See oleks nagu teatrite riigieksam: kõik tööd kogutakse kokku, hinnatakse ära, pärast ilmub lehes edetabel, kus pealinnade eliit ehk Moskva ja Peterburi teatrid ikka esimeste seas. Pingutagu provints kuidas jaksab, talle jääb osavõtu au. Seekordne festival oli viieteistkümnes ja kestis 27. märtsist 17. aprillini. „Kuldse maski” hõlma all on väljamaa vaatlejatele kokku pandud „Russian Case”. See juhtum võttis viis päeva ja pakkus traditsioonilise psühholoogilise teatri kõrval tudengitöid,  kus teistmoodi tegemise tungi, samuti uuemat repertuaari, mis „Maski” programmi veel jõudnud pole. Tendentsid.

Vene teatripildis annavad tooni vanameistrid (Dodin, Fomenko, Ženovatš jt) ja nende andunud õpilased oma klassikalavastustega. Noorem lavastajate generatsioon otsib juuri etnograafiast. Väike kildkond tegeleb uue dramaturgiaga, kirjutajaid on, aga teatrid nendest huvitatud pole. Katsetatakse ka multimeedia  ja kohaspetsiifiliste lavastustega. Isiklik skoor 12 : 6. Kaheteistkümnest nähtud lavastusest kolm oli mokka mööda (A. Hermanis ja 2 x D. Krõmov), kahe lavastuse puhul tekkis soov vaielda (S. Ženovatš ja L. Dodin), lisaks 9-tunnine Stoppardi „Utoopia” maraton kui omaette ooper (A. Borodin). Tüütuse pool oli esindatud kuue lavastusega ehk pool rehkendust justkui korda läinud! „Kuldse maski” kontekstis oli seis palju nutusem: tugevamad  tööd nagu Alvis Hermanise „Šukšini jutustused” ja Dmitri Krõmovi „Opus nr 7” esietendusid alles sel kevadel ja Maski-valikusse ei kuulunud. Teatriaastat 2008 peavad vene kriitikud armetuks: kõik provintsilavastused olid üdini provintslikud, ühtegi täistabamust ei tulnud ei Moskva ega Peterburi poolt. Nii tuli žüriil laveerida pooltooreste ja poolikute õnnestumiste kiiluvees. XV festivali parim lavastus  olevat olnud lõpu-show Dmitri Krõmovilt ja kiita sai ka „Kuldse maski” korraldustoimkond eesotsas Maria Revjakinaga. „Tänu tema jõupingutustele osutus garneering maitsvamaks kui toit ise. Teatril õnnestus veel kord halva mängu juures hea nägu teha!” tunnistab Moskva teatrikriitik Marina Davõdova. Festivaliemand Revjakina kaitseb „Kuldset maski” kui tähtsat regionaalpoliitilist hooba, tänu millele on võimalik mingilgi moel analüüsida, mis toimub vene teatris.       

Kümnes duubel Stanislavskit

On selline tunne, nagu vaataks kümnendat duublit Stanislavski „Kolmest õest” – on Ungari teatrikriitik vene teatris nähtust nördinud. Isegi mäletan möödunud aastast ühte sellist kümnenda-duubli-lavastust, mis seekord parima naisrolli Maski sai (Polina Agurejeva „Kaasavaratus”, lav P. Fomenko). Esmakordsel Venes käigul tuksud selle suure psühholoogilise teatrikehaga kaasa, teisel korral kehitad õlgu ja kolmandal lähed kurjaks, sest kurva vene hinge kuvand hakkab stambiks kivistuma. Ainus rohi on mõnda aega sedalaadi lavastusi vältida. Ju samast loogikast lähtus ka žürii, kes väikese lava Kuldse Maski andis seekord hoopis Ženovatši lavastusele „Eluvõitlus”, kus läbielamise asemel Dickensi sentimentaalset jõulujuttu lihtsalt ette loetakse. Tegemist on Moskva kõige uuema ja noorema trupi ning  stiilsema teatrimajaga. Ise ma seda tükki ei näinud, räägin teiste tarkusest. Kriitikuid võib ärritada järjekordne tolmune Tšehhov või Ostrovski, aga publik just hindab seda sorti kümnendat duublit, et taas kohtuda oma armastatud näitlejaga. Teater tuleb vastu töötajate soovile: rahvakunstnikud naerutavad publikut, mis sest, et lava tolmukorra all, edu on ikka garanteeritud. „Vene hing ootab kõrgelennulist hingeliigutavat  benefissi, see on väga venelik teatrižanr. Kusagil mujal maailmas ei kohta midagi sellist. Lavastaja ei sekku suurmeistrite mängu, ta annab neile vabad käed, lavastaja ülesanne on igavapoolse lavapaatosega täita stseenid, mis jäävad tähesära vahele ja mis peaksid vaatajas tekitama tunde, et nad on teatrisse tulnud pigem millegi kõrgemal seisva kui tühja naerukõkutamise pärast,” kirjutab Marina Davõdova „Kuldse maski” ühe nominendi, Peterburi  Suure Draamateatri „Onu unenäo” kohta, kus peaosas Alissa Freindlich ja Oleg Basilašvili. Lavastus nautis Moskva meedia tähelepanu ja rahva armastust, Basilašvili sai parima meesosatäitja Maski. Tallinnasse tuleb Dostojevski „Onu unenägu” oktoobris ja tänu kuulsatele näitlejatele on tal kindlasti hea minek.   

 Utoopia ja majanduskriis

Teatriajastu on lõppenud, kuulutab Davõdova oma nelja aasta eest ilmunud raamatus. 2009. aasta aprillis vaatan Stoppardi „Utoopiat” üheksa tundi, algusest lõpuni, ja ma ei ole ainuke. Suur saal on täis, kui triloogia kell 12 algab, ja kell 22 õhtul, kui lugu lõpeb, on rahvast  sama palju. Ratastoolis võhivõõras noormees minu kõrval tänab mind kättpidi, et olen talle sel revolutsiooniteekonnal hea kaaslane olnud, nagu oleksime koos Bakunini anarhistide rühma või Herzeni ringi kuulunud. Üheksa tundi Vene revolutsiooni lätetel, terve mõistuse saadikul on seda raske mõista. Stoppardi tekst koos uduse mälestusega parteiajaloo kursusest kärasid kokku küll. Minu eakaaslane vene teatrikriitik tunnistas, et nende kirjanduskursus  olevat ainult Belinskist koosnenudki, nüüd vaatab koolipõlvele lääne akna kaudu tagasi. „Utoopiale” anti „Kuldse maski” eripreemia ja mul oli selle üle hea meel. Teatriajastu lõppu kuulutanud kriitik vastab küsimusele, kas kriis võiks kultuurile puhastavalt mõjuda, skeptiliselt: „Kas üldse teame, millest mida puhastada? Kaheksa aasta jooksul on kultuuri peetud kui ilukarmoškat. Näiteks tehti neil külluseaastail Venes massiliselt filme, millel polnud mingit pistmist ei kunsti- ega müügieduga. Ainus mõte oli teha raha: võtetele kulutati minimaalselt, patakas jagati asjaajajate-ametnike vahel, film jäi riiulile, see ei huvitanud kedagi. Teatrit ei saa riiulile panna. Aga teater on hakanud tähendama maja, eelarvet, kontorit.

Ka väärikad kunstnikud on läinud sellele liimile – isegi Vassiljev, andekaim vene kaasaegsetest, lahkus maalt kinnisvara tõttu, kui talle jäi kahe maja asemel  üks. Või Kunstiteatri juht Tabakov: kui kriisist polnud veel märkigi, teatas ta hooaja-eelsel pressikonverentsil, millist palka saavad tema näitlejad, milliseid juurdeehitusi ta kavandab, kuigi Kunstiteatril oli juba 3+1 mängupaika. Aga kui tuli küsimus esietenduste kohta, siis küünitas mees, kes oli peast vuristanud majandusnäitajaid, portfelli järele, et otsida välja spikker. Ühel hetkel hakati loomingulist tööd interpreteerima kui majandustegevuse  kaasannet. Kas nüüd, kui raha jääb vähemaks, jõuavad kunstnikud arusaamisele, et teater ei tähenda vaid eelarvet? Ma olen skeptiline. Kardan, et see kriis puhastab kultuuri hoopis sellest, millest me ei tahaks loobuda. Tormide, kataklüsmide ajal suured laevad ei upu, ohus on väikesed. Moskva Kunstiteater ei ehita järjekordset filiaali, jumal temaga. Aga vaene Teatr.doc on hoopis teises olukorras. Kriis on jube meie jaoks. Puudub igasugune ekspertarvamus,  mis kujundaks kultuuripoliitikat. Teatriehitus – see on käegakatsutav, aga mis on oluline ja vajalik kunstis – keda see huvitab?”. Kas tuleb tuttav ette? Mina olen küll täheldanud oma leivaisade juures moskoviidi mõõtu kinnisvarakirge. Bulgaaria kolleeg jälle rääkis, kuidas majanduskriisi tuules tema riik süüdimatult kultuuri pügab. „Kokkuhoid” on võlusõna, millega saab loomingule päitsed pähe panna ametnikku kahjustamata. 

Külaglamuur. Kuidas Hermanis Šukšini loeb

„Vene juhtumi” üks lõbusamaid ja terviklikumaid lavastusi oli Alvis Hermanise „Šukšini jutustused”. Hea ansamblitunnetusega mängitud, aga üks andekusehunnik, Jevgeni Mironov,  tõusis võrdsematest võrdsemaks. Kui kõik hästi läheb, näeb meie publik seda lugu sügisel Tallinnas. Moskva näitlejad ise tunnistasid, et Hermanis olla linnameeste mängust ohtralt vene külaelustampe välja juurinud. Šukšini mail trupiga käidi, pika laua taga kohalikega pidu peeti ja Altai inimesi pildistati – nende suured fototahvlid domineerivad lavakujunduses. Kogu tants ja trall käib eeslava puupingil,  kus istutakse ja astutakse. Ja muud seal laval polegi: pikk pink, pikk fotosein ja andekad näitlejad. Veidi steriilne, ei kübetki olmet. Kui kaks vanaeite pinginurgal sihvkasid söövad, siis pudistavad nad koored heledale läikivale puuparketile. Nagu ilupiltidega suveniir vene elust, kuhu sihvkakoortega koloriiti poetatakse – on esimene mõte. Nagu üks Matrjoška vupsab teise seest välja, järgneb üks Šukšini jutt teisele. Jutte on kokku kümme ja näitlejad on vilkad ümber kehastuma. Mironov puistab karaktereid varrukast, lavastaja käes on ta kui stradivaarius, tee temaga, mida tahad, on tunnistanud Hermanis. Šukšini külamehed, -naised pole küll kõige nutikamad, aga see-eest ülimalt heatahtlikud.

Kurjust ja tigedust pole selles lavastuses, küll aga suur annus groteski. Ühtepidi suveniirlik klantspilt, teistpidi vene muinasjuttude Loll-Ivani ilmruum – lavastaja oma tugeva vormitundega hoiab kiige tasakaalus  ja lavastuse pinges, õhtu pakub head kontrasti kurjale ja ratsionaalsele maailmapildile. Ja nii juhtubki kummaline asi – lavastus meeldib kõigile: vene vaatajale, kes oma minevikuarmastuses ikka veel ei soovi tänase elu roppu peegeldust, ja lääne vaatajale, kellel on sellest roppuse-kümnendist juba siiber saanud. Selline külaglamuur on ainuvõimalik, sest Moskva näitlejatega ei ole võimalik mingit autentset külaasja ajada, võltsiks läheks  kätte, on Hermanis ise tunnistanud. Nii ongi hundid söönud, lambad terved ja Läti lavastaja Hermanise debüüt Moskvas üliedukas. Maksumaksja, kes ihkab vaid vaatemängu ja jalgpalli, läheb Šukšini liimile ja on nõus pileti eest maksma 5000 rubla (jaga kolmega, siis saad kroonides), Eesti piletid tulevat demokraatlikuma hinnaga. Lätlane õpetas meid Venemaad armastama, tunnistavad skeptilised vene teatraalid.     

Uue draama küsimus

Venelaste uue dramaturgia seis on morn, vendade Presnjakovide sarnast välgatust ei kohanud. Nähtud lavatükkide puhul süvenes tunne, et olen siin varem juba olnud ja seda kõike näinud.  Aprilli lõpus anti Moskvast teada, et uue draama festival „Novaja drama” on lõpetanud oma eksistentsi, kuna kaks eestvedajat Mihhail Ugarov (Teater.doc-i kunstiline juht) ja Eduard Bojakov („Kuldse maski” algataja, „Praktika” kunstiline juht) on riidu pööranud. Kui esimene tahtis panustada vaesele ja ausale teatrile, siis teine rohkem rikkale ja edukale publikule. Tulevikus loodab Ugarov uue draama festivali pidada „Kuldse maski” tiiva all ja Bojakov  läheb teatriasjus Permi. Kui Vene uue draama tekstid takerduvad sotsiaalpornosse, siis metsikumat mängu saab näha ukraina päritolu Andrei Žoldaki lavastustes. Žoldak armastab müüte ja lugusid kadunud armastusest. Video, mikrofonid ja kehakeel on põhja keeratud. Kui tahad jõulist venet tunda, siis Žoldaki käest saab doosi kiirelt kätte. Vahel ta vaimustab, vahel väsitab. Seekordne „Moskva. Psycho” ei kirgastanud  ega ehmatanud, jäi möödunud kordadel nähtud „Carmeni” ja „Phaidra” varju. 

Krõmovi stiihia 

Omaette meistriklassist on Dmitri Krõmovi lavastused. Tema juhitud Moskva draamakunsti koolis võrsuvad vene teatriuuenduse uhked õied. See, mis kunagi Eestiski mängitud „Donki Hotiga” algas, on jõudnud seitsmenda oopuseni. „Opus nr. 7” näitab kahte suveräänset lugu: esimene osa on juudi perekonnast, teine Šostakovitšist. Mõlemat väänab võim, tuulab segi elamise, kägistab keha ja vaimu. Sõnatult vaatad seda sõnatud kannatust. Kui sügavalt  üks valus ora teise järel su sees oma puurimistööd teeb, sõltub vaataja east, soost, rahvusest, meelelaadist. Südamel on suur koormus, ratsionaalseks seletuseks peaks istuma etendusel, märkmik põlvedel. Kui ei fikseeri, jääb esmase vaatamise järel ainsaks võimaluseks oma ängi kirjeldada. Minule meeldis näha oopuses loomislugu. Palju peab sõda pidama selle eest, et loodu ellu jääks, ja see võitlus peab olema fataalne ja pidev. Laval on oht lämbuda kord viiemeetrise puusliku embuses (Emake kodumaa), kord jääda tema püstolitoru ette, kord kihutab sust üle kokkupõrkeohus seitse tiibklaverit, kord ripud sa lae all lühtri otsas, kord lendab sulle näkku müriaad ajaleheribasid. Sellise stiihia kirjelduse peale võiks arvata, et kirjeldaja on lolliks läinud. Aga ausalt, oligi hirm nahas, ja see hirm ei tööta õudusfilmi võtetega, see hirm toidab su alateadvust. Iga järgmise lavastusega laiendab Krõmov  teatritaju ja -võimaluste piire. Tal peab olema suur anne oma õpilasi inspireerida ja samas distsiplineerida, muutumata seejuures autokraadiks. Kõik kanalid on valla loomerõõmule ja sellest osa saada on hea. Nägime ka Krõmovi verivärsket tudengilavastust unenägudest. Ei pea igaüks oma und nägema, võib ka teise oma piiluda ja imestada – nagu minu peast lavale jõudnud! Eks olegi kõige magusam, kui teatris mängitakse nähtavaks mõtted, mida oleks ise  mõelda tahtnud. Seda tuleb harva ette, aga kui see juhtub, oled õnnelik. Krõmovi järele tasub Moskvasse minna. Marina Davõdova tunnistab: vene teater on oma loomult eskapistlik. Kui heaoluaastad seda tõelisusepelgust ei peletanud, siis kriisiaastatel ei kao see eskapismitung kuhugi. Vaataja põgeneb teatrisse … vaatama kolmekümnendat korda „Kolme õde”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming