TEATRIMAAILM

Mari Kolle ja Katrin Talts, Eesti teatri Infokeskus

 

 Rahvusvahelise Teatriinstituudi (ITI) algatatud ülemaailmse teatripäeva sõnumi autoriks on tänavu Päikeseteatri asutaja, kauaaegne lavastaja ja juht Ariane Mnouchkine.

Pariisis tegutsev Päikeseteater (Théâtre du Soleil) tähistab tänavu oma 40. sünnipäeva.

Ülemaailmne teatripäev asutati 1961 Rahvusvahelise Teatriinstituudi (International Theatre Institute) algatusel. 1962. aastast korraldatakse kõikjal maailmas 27. märtsil teemakohaseid üritusi ning on jätkunud traditsioon, et üks väljapaistev persoon jagab essee vormis oma mõtteid teatrist ja maailmas valitsevast harmooniast. Läkitus jõuab ITI rahvuslike keskuste ja meedia vahendusel kuulajaskonnani viiel kontinendil kõigi emakeeles.

Prantsuse lavastaja ja teatrijuht Ariane Mnouchkine on sündinud 1938. aastal Seine?i äärses Boulogne?is. Tema emapoolne vanaisa oli briti teatrilavastaja (Nicholas Hannen) ning isa vene päritolu filmiprodutsent ? nii tundub üsna loomulik, et Ariane?ist kujunes samuti lavastaja ja filmilooja, ehkki ta pole lõpetanud ühtki teatri- ega re?iikooli. Mnouchkine õppis esmalt Sorbonne?i ülikoolis psühholoogiat ning aastatel 1959 ? 64 tegi kaasa mitmes harrastuslikus tudengiteatris ja reisis mööda maailma.

1964. aastal rajas Ariane Mnouchkine koos oma mõttekaaslastega, näitlejate ja tehnikutega, Pariisis tudengiteatritrupi Päikeseteater. Nad alustasid kutselise trupina tegevust Maksim Gorki näidendiga ?Väikekodanlased? Arthur Adamovi dramatiseeringus. Päikeseteater sai kuulsaks eeskätt tänu tollal novaatorlikule ja originaalsele meetodile, mis põhines kollektiivsel loomingul ja improvisatsioonil. Teater taotles ühtaegu kahte eesmärki: luua uusi teatrivorme ning tuua lavale uutmoodi kunstiesteetika, mis mõjutaks lavastuses toimuva kaudu sotsiaalset ja poliitilist tegelikkust.

Üks tuntumaid ühistööna sündinud lavastusi oli Suurt Prantsuse revolutsiooni käsitlev ?1789?, mis esietendus 1970. aastal esmalt Milanos ja seejärel Pariisis. Sellega algas Päikeseteatri trupi ja Mnouchkine?i kui lavastaja rahvusvaheline läbimurre. Lavastuses ?1789? etendasid Päikeseteatri näitlejad ?teater teatris? vormis rändnäitlejaid, kes esitasid 1789. aasta sündmusi n-ö distantsilt. Nii kujunes ?1789?st kriitiline ajalookäsitlus, kus vaadeldakse kodanlikku revolutsiooni kui tänapäeva ühiskonna lähtepunkti. Samast aastast sai Päikeseteatri trupp endale püsimängupaiga Cartoucherie de Vincennes?is, kus tegutseb tänini. Lavastuse ?1789? põhjal valmis 1974. aastal ka film, kus Mnouchkine tegi nii stsenaristi- kui re?issööritöö.

Suurt tähelepanu pälvis ka 1975. aastal esietendunud ?Kuldajastu? (?L?Age d?or?), samuti commedia dell?arte stiilis valminud ja kaasajastatud kroonika.

Mnouchkine suhestab oma radikaalsetes lavastuseksperimentides ajaloolise ainese tänapäeva ühiskonnaga. Jõuline lavastaja on hiljemgi Päikeseteatris välja toonud mitmeid tähelepanuväärseid töid, mis kujundasid jätkuvalt uudset kunstiesteetikat: olgu siinkohal nimetatud näiteks Shakespeare?i tsükkel (?Richard II?, ?Kaheteistkümnes öö? ja ?Henry IV?, 1981 ? 1984), mille tegevus oli viidud Jaapanisse ning kus kasutati ida teatritehnikaid; või näiteks Molière?i ?Tartuffe?, mille tegevus oli viidud kaasaegsesse islami fundamentalistide ühiskonda ühes seal valitsevate traditsioonide ja tabudega. 1980. aastate keskel kohtus Mnouchkine kirjanik Hélène Cixous?ga, kellest sügavalt mõjutatuna pöördus ka otseselt oma kaasaegse maailma ajalugu kajastava dramaturgia poole. Nad reisisid koos Kampucheasse ning varsti pärast seda valmis Cixous? näidend ?Norodom Sianouk? (1985), mis käsitleb Kampuchea rahva kannatusi aastatel 1955 ? 1979. Mnouchkine lavastas selle 9-tunnise kroonikana. Koostöö Cixous?ga jätkus ning 1987. aastal lavastas Mnouchkine Päikeseteatris tema draama ?Indiaad ehk nende unistuste India? (?L?indiade ou l?inde de leurs rêves?), mis käsitleb kolonialismi, postkolonialismi ja patsifismi seoses Indiaga.

Mnouchkine?i oluline koostööpartner on olnud ka helilooja Jean-Jaques Lemêtre, kellega koos on valminud mitmed lavastused.

  ITI on tänavu ülemaailmse teatripäeva pühendanud naistele, korraldades motoga ?Naised teatris? samanimelise rahvusvahelise kübernäituse, mis esitleb eri maade teatripraktikuid, eelkõige naislavastajaid, -näitekirjanikke ning näitlejannasid XX sajandi II poolel.

Eesti ITI Keskus ja Teatriliidu Teabekeskus esitasid lavastaja Merle Karusoo, koreograaf Mai Murdmaa ning näitleja Merle Jäägeri.

Eestis tähistatakse rahvusvahelist teatripäeva tänavu Pärnu teatris Endla teatri aastaauhindade piduliku üleandmisega.

 

 Londoni teatrimaailma toob eksootilisi tuuli 5. IV ? 28. V Criterion Theatre?s etenduv ?Amajuba. Me tõuseme lendu nagu tuvid? (Amajuba: Like Doves We Rise). Tegemist on lavastusega, mida eesti teatri kontekstis võiks võrrelda Merle Karusoo loominguga. Laval on Lõuna-Aafrika viis näitlejat, kes räägivad ja laulavad oma elust. Autobiograafiliste elulugude kaudu sünnib lugu läbielamistest, kannatustest ning vabadusvõitlusest Lõuna-Aafrikas. Rääkides rasketest ja valusatest teemadest nagu rõhumine, vägivald, vaesus, hülgamine ja surm, vabanevad näitlejad neid alaliselt jälitavast mineviku painest. Leppimise kaudu leitakse jõudu ja lootust tulevikuks. Intiimse ja valulise kõrval on lavastuses ka humoristlikke ja rõõmsaid toone. Kõnet ja laulmist täiendavad värvikad tantsud ja palved. Lavastus on suure eduga gastroleerinud mitmel pool maailmas, osalenud teatrifestivalidel nii Euroopas (?Edinburgh Fringe?) kui Austraalias (Perth-International arts festival). Aafrika iidsel jutustamise traditsioonil põhineva lavastuse on kokku pannud ja lavastanud Yael Farber.

 23. märtsil avatakse unikaalne Interneti-projekt ?Kулъту.Ru!? Peterburi Suure Draamateatri Gorki-tõlgendusega ?Väikekodanlased? (lavastaja Georgi Aleksandrovit? Tovstonogov, kelle nime teater nüüdseks kannab).

Projekti eesmärk on edasi arendada 2004.a sügisel toimunud festivali ?Teatrivõrk? (?Театральная паутина?) kontseptsiooni, suundi ning formaati. Esimese paralleelselt internetis ja Moskva teatrimajades peetud festivali etendusi jälgisid interneti vahendusel vaatajad 52 riigis ning festival sai tagasidet nii kohalikus kui rahvusvahelises meedias.

Mittetulundusliku projekti ?Kулъту.Ru!? ülesandeks on anda huvilistele võimalus tutvuda Internetis vene teatriajalooga, hoida end kursis tänapäeva kultuurielu tähtsündmustega ja kaasaegse vene teatrieluga, avatud on ka foorum. Aadressil www.cultu.ru hakatakse igal kolmapäeval edastama teatrietenduste salvestusi. Esimene sari tutvustab XX sajandi II poole vene lavastuste kullafondi, esitledes lisaks juba nimetatud Tovstonogovile lavastajaid nagu Jefremov, Efros, Sahharov, Fomenko ja Dodin. Edaspidi on kavas sarjad ?Kaasaegse vene teatri koolid ja suunad? ning ?Klassika vene teatrilaval?. Osa lavastusi varustatakse ingliskeelsete subtiitritega.

Projekti autorid loodavad, et kultuuriportaalist ?Kулъту.Ru!? kujuneb huvitav ja mitmekülgne keskkond, mis aitab kasutajatel meediaruumis toimuvast parema ülevaate saada.

 Ameerika näitekirjanikul David Mametil valmis uus näidend ?Romantika? (?Romance?). Pulitzeri preemia laureaat David Mamet (sündinud 1947) on Eesti teatripublikule tuntud näidenditega ?Elu teatris? (?A Life in the Theatre?, esietendus Eesti Draamateatris 1991), ?Oleanna? (esietendus Eesti Draamateatris 1995) ja ?Äri? (?American Buffalo?, Tallinna Linnateatris 2004).

?Romantika? maailmaesietendus toimus 1. märtsil Atlantic Theater Companys, mille üks asutajaid on ka Mamet. New Yorgi kriitikud võtsid näidendi ovatsioonidega vastu, seda peetakse autori kõige naljakamaks komöödiaks. Mässulise farsi tegevus toimub kohtusaalis ning vaatluse all on nii Ameerika kohtusüsteem kui ka Iisraeli-Palestiina konflikt, samuti truudus ja rahu maailmas.

Näidendi on lavastanud Atlantic Theater Companys Neil Pepe, laval on vaid mehed. ?Romantika? on teatri mängukavas kuni 1. maini.

 Legendaarse inglise näitleja ja lavastaja Sir Laurence Olivier (1907 ? 1989) nimelist Laurence Olivier Award?i antakse välja 1976. aastast. Sel aastal 21. veebruaril toimunud tseremoonial anti inglise teatri aastaauhindu kokku 22 kategoorias.

Tunnustatumaks ostusid kaks lavastust, Alan Benneti ?The History Boys? ja Mel Brooksi-Thomas Meehani ?Produtsendid? (?The Producers?).

Alan Benneti näidend sai preemia parima uue näidendi kategoorias, lavastus tõi aga parima lavastaja auhinna Nicholas Hytnerile ja meesnäitleja oma (Richard Griffiths).

Muusikal ?Produtsendid? pärjati aasta parima uue muusikali tiitliga. kategoorias kuulutati parimaks näitlejaks Nathan Lane ja kõrvalosatäitjaks Conleth Hill muusikali kes on samuti selle muusikali staarid.

2004. aasta parima näidendi preemia sai Martin McDonaghi ?The Pillowman? (?Padjamees?), mis esietendub juba aprillis NO99s Tiit Ojasoo lavastuses.

 

www.teater.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming