Teatris sündinud riik

„Belgia reeglid / Belgia ruulib“ mõtestamisel tuleb kasuks töö allikatega, sest muidu võib selle esteetika mõjuda arusaamatult eklektilisena.“

OTT KARULIN

Troubleyni „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ („Belgian rules /Belgium rules“), autor ja lavastaja Jan Fabre, autor Johan de Boose, heliloojad Raymond van het Groenewoud ja Andrew Van Ostade, dramaturgid Miet Martens ja Edith Cassiers, kostüümikunstnikud Kasia Mielczarek, Jonne Sikkema ja Catherine Somers. Mängivad Annabelle Chambon, Cédric Charron, Tabitha Cholet, Anny Czupper, Conor Thomas Doherty, Stella Höttler, Ivana Jozic, Gustav Koenigs, Mariateresa Notarangelo, Çigdem Polat, Annabel Reid, Merel Severs, Ursel Tilk, Kasper Vandenberghe ja Andrew James Van Ostade. Esietendus 18. VII festivalil „Impulstanz“ Viinis.

Ilmselt on raske leida võõrast traditsiooni, mis ei tundu veidram kui su enda oma. See kehtib ka rahvaste ja riikide kohta. Pole ju võimalik võtta tõsiselt riiki, mille rahvusspordiks on duivenmelken, mis tähendab otsetõlkes tuvilüpsmist. Nagu võõraste tavadega ikka, viib aga siingi otsetõlge rappa, sest tuvipiimaga (mida need linnud järglastele tõepoolest pugus toodavad) pole sel spordialal midagi pistmist, küll aga nende lindude treenimisega, et nad ükskõik millisest asukohast võimalikult kiiresti tagasi oma puuri oskaksid lennata.

Jan Fabre „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ on võimalike otsetõlgete suhtes siiski üsna ükskõikne ning pigem õrritab vaatajat rabamatka ette võtma, sest ühe riigi – ja just mitmerahvuseline riik Belgia ongi – koondportree saab olla ainult subjektiivne. See, et ka kujutava kunstnikuna tuntud Fabre Belgia portreteerimiseks teatrimeediumi valis, on aga vägagi põhjendatud, sest just teatris see riik sündis: Daniel Auberi ooperi „Portici tumm tüdruk“ („La muette de Portici“) etendus 25. augustil 1830. aastal Brüsselis Théâtre Royal de la Monnaie’s, millega tähistati Hollandi kuninga 15. valitsemisaastat, kuulutati tänavaplakatitel ja ajalehes revolutsiooni alguspunktiks juba enne teatriõhtu toimumist ja kõik läkski plaanipäraselt, kui dueti „Amour sacré de la patrie“ („Püha isamaa-armastus“) ajal rahvas saalis möllama hakkas, etenduse katkestas ja liitus teistega, kes juba tänavatel mässasid. Järgnev on, nagu öeldakse, juba ajalugu.

Belgia mitmerahvuselisusele (kõrvuti elavad flaamid, valloonid ja sakslased) Fabre väga palju tähelepanu ei kuluta, sest talle on see kooseksisteerimine iseenesest mõistetav, kuigi ei jäta temagi teiste riigi suursaavutuste seas mainimata Belgiale kuuluvat rekordit, kui aastatel 2010-2011 ei suutnud flaamid ja valloonid 589 päeva valitsust moodustada, mis on demokraatlikult valitud riikidest pikim aeg. See, et lavastuses esitletakse seda valitsuskriisi peaaegu et ülepaisutatudki uhkusega, annab võtme terve selle teatraalse riigiportree vastuvõtuks ja tõlgendamiseks.

Belgia rahvusspordiks on duivenmelken, mis tähendab otsetõlkes tuvilüpsmist. Nagu võõraste tavadega ikka, viib siingi otsetõlge rappa.

Wonge Bergmann

Fabre lavastusi, mis hoolimata pikast kestusest üldjuhul vaheaegu ei tunnista (lavastusel „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ on, tõsi küll, pikkust vaid kolm ja pool tundi, mis võrreldes 24tunnise „Olümpose mäega“ on ju lühike), võib häbenemata nimetada meele­lahutuslikeks: etendajate füüsilise vastupidavuse piiril esitatavad tantsu- ja paigaljooksunumbrid (neist viimased on Fabre lavastajakäekirja kindlaks allkirjaks) vaheldumisi tekstiosadega, mis avanevad oma täielikus dramaturgilises mitmekihilisuses vaid juhul, kui vaatajal on tõlgendusvahendina pidevalt kasutamisvalmis võime ära tunda allegooriat ja eneseirooniat. „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ ammutab huumoriks korduvalt inspiratsiooni eelmainitud tuvidest, kes küll puhuvad pasunat, peavad isekeskis sünnipäevapidu või puhkavad niisama tantsija laialisirutatud kätel. Vaatemänguks annab selles lavastuses aga ainest Belgia vägagi kirev karnevalitraditsioon, mis vähemalt siinkirjutajale tuli üllatusena, aga eks nii need rahvuslikud stereotüübid töötagi: meile on Belgia ennekõike Euroopa Liidu bürokraatliku masinavärgi igav ja iseloomutu peakontor, kus asjatavad ülemakstud ametnikud. Tegelikkus on muidugi kirjum ja nii saavad Fabre Belgia-portrees lavaaega nii valge keebi ja pika punase ninaga konfette loopivad ja sel viisil inimesi peole kutsuvad Blancs Moussis kui ka mitmevärvilise kostüümi ja suuremahulise peaehtega tegelased, keda muidu näeb Malmedy ja Binche’i karnevalil (muide, Binche’is on õigus seda kostüümi kanda vaid meestel, kes selles linnas kauem kui viis aastat elanud, ja sedagi vaid linna piires), rääkimata räpastest neidudest ehk naiseriietes meestest, kel aksessuaarideks liialdatud kehakumerused ja toiduained, eriti just heeringas, ja keda muidu võib kohata paraadil Aalstis, mis oli omal ajal liiga vaene, et kodanikud saaksid Malmedy jt linnade eeskujul endale kirevaid karnevalikostüüme õmmelda, nii et tuligi tuhlata kaasa ärakantud rõivastes ja võtta turult see, mis kõige odavam, ehteks juurde.

Eelnev viitab sellelegi, et kogu „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ tähendusvälja läbimiseks peab mittebelglane üksjagu tööd tegema (muidugi võib ka piirduda näidatava vaid vaatemänguna aktsepteerimisega, aga see on sama kui tõdeda, et jaanipäeval üle lõkke hüppavad eestlased otsivad lihtsalt otsemat teed). Kavalehel ongi peamised märksõnad ära toodud ja nende tausta avatud, muu hulgas tutvustatud ka belglaste karnevalilembust, mis olevat seotud mõistega foefelen ehk ebausk reeglitesse (on ju Belgiagi kaua võõrvõimu all olnud). Aga ega sa ikka enne oma silmaga nägemist mõistagi, kui tähtis on belglastele, et just nemad friikartuli välja mõtlesid (seega öelda Belgias french fries on peaaegu et surmapatt) või kui vastuoluline on näiteks noiraud ’-traditsioon, kus rikkad Brüsseli elanikud võõpavad endal näod mustaks, lisavad kirjule kostüümile kontrasti suurendamiseks ka valge krae ja lähevad nii linna peale vaestele raha koguma. Ka Belgia on olnud koloniaalriik, mille Aafrika-vaimustus avaldus muu hulgas kirjeldatud kostüümis, mis mõne allika sõnul olevat olnud toonaste belglaste ettekujutus nn Musta Mandri eliidi riietumistavadest.

Tõsi, mõne sündmuse või tava taust avatakse tekstiliselt ka laval, aga selgi juhul võib nende esitlemise viis vähemteadlikul vaatajal juhtme kokku ajada. Näiteks siis, kui Belgia puhul läheb jutt Ieperi linnale, mis on üks vähestest asumitest, kus Esimese maailmasõja ajal keemiarelva kasutati ja mille järgi ongi oma nime saanud sinepigaas ehk ipriit. Siinkohal oleks väga lihtne süüdistada lavastajat valusa mineviku ärakasutamises meelelahutuseks, aga tasuks siiski vähemalt püüda teha vahet, kas nalja heidetakse sündmuse toimumise üle või nenditakse kuiva eneseirooniaga, et mõni õõvastav sündmus võib muule maailmale olla just see miski, mille järgi üht riiki või linna teatakse. Seega tuleb „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ mõtestamisel vägagi kasuks eel- või ka järeltöö allikatega, muu hulgas tasub end kurssi viia Belgia maalikunsti ajalooga, sest vastasel korral võib Fabre lavastuse esteetika, kus peale mainitud tuvide ja karnevalitegelaste on oma koht ka näiteks nööri otsas jalutama viidud seal ja vaid suure roosa lehviga kaunistatud alasti naisel, mõjuda arusaamatult eklektilisena. Siis saab tõdeda sedagi, et lavastuse viited tuntud maalidele on sageli otseütlevad, nagu äsja kirjeldatud ellu äratatud maalid (Félicien Ropsi „Naine seaga“ ja Paul Delvaux’ „Roosa lehv“) või ka Jan van Eycki maalilt „Giovanni Arnolfini ja tema abikaasa portree“ lavale astunud tuumikpere, kes unistab päris omaenda fermet’ist (kunagine mood ehitada linna maamaja stiilis elamu), kus kohe mitu koterij’d (maja taha ehitatud kuuri, mida kasutati muu hulgas ka võistlustuvide majutamiseks).

Kuigi on ka allusioone: lava tagaseinana kasutatavad kapid oma laiutavate ja siis jälle koomale tõmmatud ustega on hommage Hieronymus Boschi triptühhonile „Maiste naudingute aed“ ning paigaljooksu ajal jaburaid reegleid skandeerivad luukered inspireeritud James Ensori „Seitsmest surmapatust“. Tähelepanelik vaataja leiab üles ka Pieter Brueghel vanema „Madalmaade vanasõnad“, Peter Paul Rubensi „Ristilt võtmise“, Fernand Khnopffi „Ma sulgesin enda ees ukse“ jne.

Kogu see Belgiale omase kuhjamine ühte teosesse, mille tulemuseks on ka „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ hakitud struktuur, ei mõju siiski liialdusena – pigem tagab viiterohkus selle, et lavastusega maalitud Belgia koondportree tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid, suutes seeläbi tutvustada oma koduriiki huvitavamalt ja ka süvenenumalt kui ükskõik milline vanalinnast kaasa ostetud postkaart või riiklik juubeliprogramm. Üht on Fabrele siiski raske andeks anda: lavastuses on belglase võrdkujuks siil, kes vähimagi krõpsu peale arglikult kerra tõmbub. No palun väga! Siil on ikka meie oma – ja pealegi tark, seda teab juba igaüks (kes eestlane).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming