Teatrist ja poliitikast

Jan Kaus

NO99 ja Mart Nurga kaasabil ja näitel Mart Nurk ründas Postimehes viimaste aastate üht populaarsemat teatrit ja selle hiljutist aktsiooni, Silver Meikari juhtumist inspiratsiooni saanud „Reformierakonna juhatuse koosolekut” (edaspidi RJK).1 Nurga rünnak oli põhimõtteline, sisaldades mitu huvitavat argumenti, mida tasub kaaluda ja edasi arendada. Teisalt oli see artikkel mõeldud küll ravimina (pakkumaks arstirohtu NO99 suhtes valitseva liigse vaimustuse ja kriitikameeleta nõusoleku palavikule), ent paistis peale selle olema ka omamoodi sümptom – ning mitte sugugi ühe teatri, vaid kogu Eesti ühiskonna, meie praeguse meeleseisundi mõõtkavas. Nurga artiklis sisalduvaid probleemiasetusi ja probleeme on seetõttu ehk vajalik käsitleda. NO99 on värvikas, tugev, pidevalt üllatav ja kirglikult reageerima kutsuv teater, millele on osaks langenud tavapäratult suur tunnustus. Seetõttu pole imelik, et positsioon, mille NO99 on endale haaranud, pole päris probleemivaba, mis ei tähenda, et nii silmapaistvat ja ülejäänud teatritegemisest eristuvat suunitlust tuleks kritiseerida lihtsalt kritiseerimise pärast. Aga kuna Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi juhitav teater pretendeerib sügavale ja laiale ühiskondlikule resonantsile (Meelis Oidsalu on määratlenud teatrit NO99 „poliitilise teatrina”), on resonantsi tugevusega justkui paratamatultki kaasnenud tegijate õpetajalikkus ja moralistlikkus. Alates ääretult populaarsest, ühtaegu vaimukast ja südamlikust lavastusest „GEP”, kus käsitleti eesti rahva eksistentsiaalse tuleviku küsimust, on päris mitu Ojasoo-Semperi lavastust ja aktsiooni sisaldanud rohkem või vähem tahtlikult jutlustavaid, moraliseerivaid, õpetlikke elemente ja motiive.

Omamoodi tähenduslik, et kui „GEP” oli veel üles ehitatud teadlikule vastuolule – olid küll olemas hoiatavad õpetussõnad, ent oli ka iroonia nii nende vormi kui ka sisu suhtes –, siis mitmes hilisemas, vormilt võimsamas, sammassaalidesse sobivas lavastuses leidus mängulist diametraalsust, vastuoludes visklemist üha vähem. Eriti paistis see silma torisevmanitsevas lavastuses „The Rise and Fall of Estonias” („Eesti tõus ja langus”). Kui „GEP” pakkus kibedat tõde ja pisut ka kahtlust selle tõe absoluutsuses (mis ei kahandanud kibeda tõe tekitatud ohutunnet), siis „The Rise and Fall of Estonia” pakkus ainult kibedat tõde (või pigem kibedat arvamust), aga maitsestas selle lihtsalt üle, sest nostalgilis-sarkastiliselt esitatud eestluse allakäiku ei kõrvutatud sama mõjuvate vastuargumentidega ja seega polnud lavastuses ka sisulist tasakaalu. Olid ainult saalist võimalikult turvalisse kaugusesse viidud näitlejad, mis tuletas meelde, kuidas selle teatri algusaegadel viibisid nad sageli publikule talumatult lähedal, mis mulle meeldis, sest tekitas teatud närvilisuse ja valveloleku. Hiiglasliku tele-show raamistuses domineeris juba teadlikkus esituse tähtsusest, oma pedagoogi-, valgustaja- ja kantslimehe rollist.

Nii et kui Nurk küsib RJK kontekstis „Kas sundisid need lavastused saledasse stroofi elementide pimedat raevu (nagu kohustab Poeet) või aitasid need hoopis meie maailma veel enam mustvalgelt lamedamaks võõbata?”, siis tundub selline asetus teretulnud. Sest on tõesti võimalik, justkui peaksid NO99 inimesed ajuti ennast ise elementide pimedaks raevuks, mille väheste varjunditega välgusähvatused ja kõuekõminad surelikke nende ekslemistel õigetele radadele peaksid juhtima.

Millegipärast ajendas just RJK Nurka lõpuks kogupauku andma: „Kui varasemad tükid jätavad otsad veel lahtiseks, siis RJKs minnakse lõpuni. Laval on karikeeritud tüübid, skitseeritud kaabakad, kes küll meie kaasaegsete nimesid kannavad ja otseselt nendena, ilma mingi kujundliku võtteta, ka esitatud on”. Nurk räägib laval kujutatud poliitikute dehumaniseerimisest. Päriselt meie kõrval eksisteerivaid Reformierakonna juhtivliikmeid markeeritakse vaimukate remarkidega, mis Nurga vaatenurgast võivad paista pigem alandavatena, sest ta kirjutab, kuidas „teatraliseeritud poliitpropaganda, mis ei austa isiku õigusi tema nimele, mõtetele ja sõnadele, mis ei austa ründealuste lähedaste õigusi ja privaatsust, ei kuulu poliitilise debati eetiliselt lubatud vahendite hulka. Ning veel vähem kvalifitseerub see teatrikunstina. [—] Kui me ei näe kaasinimest autonoomse isiksusena, endasugusena, vaid mingi üldistatud metaforiseeritud grupi esindajana, siis ei kehti tema suhtes ka need reeglid, mis meil omasugustele on.” Siit algavadki Nurga rünnaku probleemid.

Ühelt poolt olen temaga nõus, et ka poliitikud on inimesed, kusjuures inimesed, kes on võimelised tundma valu, sealhulgas ka alandamisest tulenevat valu. Eeldatavasti Eero Epneri kirjutatud remarkide kuulmine vallandas saalis naerupahvakuid – naersin ka ise –, kuid Nurga tekst pani mind mõtlema, et kui oleksin olnud ise nende remarkide objekt, poleks kindel, et suutnuksin sama rõõmsalt reageerida. Siin on mu jaoks olnud alati probleem. Näiteks lavastust „Kuidas seletada pilte surnud jänesele?” ei tajunud ma problemaatilisena mitte dramaturgilise lõtvuse, vaid just konkreetset inimest alandava elemendi tõttu. Laval kusti näkku Marika Vaariku esitatud tegelaskujule, kelle maneerid ja mõned välimuse nüansid sarnanesid kahtlaselt palju toonase kultuuriministri Laine Jänese maneeride ja välimusega. Tiit Ojasoo hakkas protesteerima, et Laine Jänese teemale keskendutakse lavastuse vastukajades liiga palju. Selles avalduses tundus olevat midagi üleolevat ja vaatajat alandavat – kui vaatajani jõuab nõnda tugev signaal, siis on ülekohtune nõuda, et ta hakkaks seda signaali lavastaja soovile vastavalt sekundaarseks suruma. Kindlasti oli tegu materjali doseerimise probleemiga, mille eest püüdis lavastaja pahandada osaga publikust, kuigi oleks tulnud pahandada iseendaga. Näkkukusemist laval ei õigustanud ka see, et Laine Jänes tegi halva mängu juures head nägu (mis oli tema ministripõlve üks põhiomadusi). Siit kerkib olemuslik küsimus: kas kunst peaks hoiduma konkreetsete inimeste alandamisest? Võib-olla ehk ainult siis, kui alandajad suudavad ise homeerilise naeru saatel alandamist taluda.

Nõustuda ei saa aga sellega, kuidas Nurk RJK iseloomu ja taotlust interpreteerib. Ta eirab teadlikult asjaolu, et tegu oli teatri vahest ühe siirama ja vahetuma reaktsiooniga. Valu- ja võimetuskarjatusega. Ehk oleks võinud tõepoolest näidata psühholoogilisemalt peenemaid karaktereid (kuigi vastupidiselt Nurgale tundub mulle, et RJK tegelaskujud polnud päris nüansivabad), pisut rafineeritumat teemakäsitlust, mitte nii otsest osatamist, aga Meelis Oidsalu leidis tabavalt, et „formaadivaliku tingis osalt vajadus kiiresti reageerida”.2 Nurk väidab, et teater dehumaniseeris oma aktsioonis konkreetseid poliitikuid, ja see väide on vähemalt osaliselt tõsiseltvõetav. Ent siin tekib küsimus peltsebuli peletamisest peltsebuliga. Kas ei küdenud RJK teksti all kaude, ääri-veeri, servapidi hoiak, et nõnda nagu küla koerale, nõnda koer külale? Ahto Lobjakas kirjutas hiljuti, et avalikkuse tagasiside võimuerakondadele peaaegu puudub. Äkki peaks neid mingil muul moel kõnetama ja äkki oli RJK lihtsalt üks katse seda teha?

Lisaks sellele on poliitika ja teatri tegemisel üks kaalukas erinevus. Kui teatrilavastus ei meeldi, võib saalist väljuda ja mitte kunagi tagasi tulla. Ebameeldivast poliitikast on palju raskem väljuda. Poliitika ümbritseb kodanikku nagu teatrimaja seinad näitlejat. Ei tasu unustada, et poliitika on siiski palju rohkem res publica kui ükskõik kui populaarne teater. Nõuda selle valguses, et kuna poliitikud on autonoomsed isikud, ei tohi kritiseerida nende mõtteviisi – mis mõjutab tugevalt valijaskonna eluviisi –, on seetõttu mõnevõrra problemaatiline. Seda enam, et RJK ründas küll inimesi, aga mitte ainult. Eelkõige rünnati konkreetsete inimeste kaudu. Rünnati ellusuhtumist, maailmavaadet. Enamgi veel. RJK kontekstis polnud küsimus ainult, kuidas rünnata, vaid oluline oli see, et ülepea reageeriti, et ülepea kostis kusagilt tugev, koorishüütud hääl: me pole teie meelelaadi ja maailmavaatega nõus.

Hiljuti tegin suure vea ja vaatasin TV 3 uudiseid, mis on nüüdseks muutunud meelelahutussaateks. Programmi juurde kuulus muu toreda ja lustaka hulgas riigikogu kahe liikme Igor Gräzini ja Aivar Riisalu vestlus. Nad käsitlesid parasjagu sama sündmusteketti, mis ajendas teatrit NO99 kirjutama ja tooma lavale RJK. Kahe poliitiku argumentatsioon põhines üldjoontes väitel, et kuna Silver Meikar, Aivar Sõerd, Daniel Vaarik ja teised kavatsevad saadud sümboolse kapitaliga ette võtta midagi poliitilist, tuleks neil otse välja öelda, et nad ei taha demokraatiat, et nad soovivad midagi muud, näiteks totalitarismi. Kui ma pole nüüd täielikult naiivne ja elukauge, mistõttu ei saanud aru, et tegu on meelelahutusprogrammi naljanurgaga, siis näitas selline mõttekäik olulisi puudujääke reaalsusega kontakteerumisel. Selline mõttekäik – „kui sa pole minuga nõus, pole sa nõus ka demokraatiaga” – näitab individualistliku meelelaadi üht suurimat probleemi: oma arvamuse pidamist üldkohaldatavaks tõeks; suutmatust mõista, et ühiskond on heterogeenne, et leidub näiteks inimesi, kellele pole hegemoonia ja võim mitte eesmärk, vaid vahend. Ja mõnikord mitte sedagi. Minu meelest näitas kahe kogenud poliitiku vestlus, kuidas võimuiha korrumpeerib inimese vaimselt, vähendades tema võimet haarata kihilist, vastuolulist reaalsust – ja mulle tundub, et seda suhet on käsitletud ka RJKs.

Sellise vaimse meelelaadi levinuim vorm on just nimelt vastaste dehumaniseerimine. Ning mitte ainult/eelkõige oma poliitiliste vastaste, vaid nii parteilise kui ka mitteparteilise elanikkonna dehumaniseerimine. Elanikkond taandatakse üleoleva retoorikaga valijaskonnaks. Nende ainus funktsioon on valida, et tagada nii võimulolijate võimulpüsimine. Võimulpüsimisest saab voorus, isiklik väärtus, mis seotakse eneseteostusega. Oleks huvitav, kui keegi uuriks keelefilosoofilisest aspektist pikaaegse peaministri Andrus Ansipi retoorilisi võtteid. Vahest avastataks just sealt sarnane teenelise eneseteostaja loogika. Selline vaade eeldab, et üldiselt pole elanikkond võimeline riigi asjades kaasa rääkima. Need, kes on, kuuluvad juba niigi (õigesse) erakonda. Seetõttu hämmastabki paljusid võimulolijaid teist laadi eneseteostus, kodanikualgatuse ja -julguse ilmingud. Need on desorienteerivad, kuna ei esine selles konstruktsioonis, kus võimulolemine on võrdsustatud demokraatia püsimisega ja võimuiha või eneseteostussoov aetud segi poliitilise professionaalsusega. Sellises olukorras tundus NO99 pooleldi (või isegi täies mahus) spontaanne kodanikualgatus kuidagi lohutav. Isegi kui tegu on teatri PR-kampaaniaga, tuleks siinkohal lahus hoida taotlus ja tulemus. Viimane kajas vastu paljudes: ka mina tunnen, et ma pole lihtsalt valija, pole ainult objekt, kes ei tohi kahtluse alla seada võimulpüsimise meetodeid, kus eesmärk pühitseb abinõu ja teisiti pole võimalikki, ka mina kuulun nende hulka, kes ei soovi taastoota poliitikat, mis on seadnud eesmärgiks võimulpüsimise ega vaadata pealt hegemooniaks vajalike spinnimiste ahelaid.

Paraku ei näe Mart Nurk palki enda silmas. Õieti isegi kahte palki. Ka tema dehumaniseerib ja ka tema lippab vastaste alandamise oravarattas, ajades peltsebuli välja peltsebuliga. Tsiteerin: „ … NO99 on oma tegevuses kavakindlalt liikunud Nõukogude Venemaa algaastatel kinnistatud agitpropi põhimõtete poole: klassilis-grupiline kuuluvus kui inimese mõtete, väärtuse ja järelikult ka saatuse määraja, pahade selge eristamine headest paksu värviga, kes valged ja kes punased [—] Déjà vu muutis täielikuks Jaak Alliku avaldus, et tegu on „kodanikujulguse ülima avaldusega”. Käitudes korraks jälle nagu kadunud režiimi ideoloogia- ja kultuuriametnik, teab Allik kõhklematult, kus tõde, kus vale, kus valged, kus punased, kus sein kuuliaukudega, kus kaaviar keskkomiteele ja kus tee, mida mööda tuleb õndsusele minna neil, keda needus rõhub. Ja koos Allikuga teab seda ka NO99. [—] Sellega seoses olen mõelnud – et kui, kui läheb tõesti nõnda, siis kes mu kaasaegsetest võiks sattuda rolli, mida omal ajal täitsid Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Aadu Hint ja teised juunipöördega kaasa läinud loovharitlased. […] See roll on sarnane sellega, mida täitsid paljud Nõukogudemaad avalikult imetlenud lääne loovvaimud. Rääkimata kunstiinimestest, kes möödunud sajandi esimesel veerandil Venemaa riigipööret toetasid, eesotsas nt revolutsioonilise trubaduuri Vladimir Majakovskiga.”

See tsitaat näitab, kuidas Nurk, kes süüdistab oma vastaseid, et nood ei näe kaasinimest autonoomse isiksusena, endasugusena, vaid mingi üldistatud metaforiseeritud grupi esindajana, lahterdab ise veelgi agaramalt, eristab head halbadest, kusjuures lahterdamise värv on ere ja selge – punane. Intelligentne inimene langeb retoorilisse auku, mille servad on sinna kukkunute libisemisjälgedest ammu ligedad ja lagedad. Oma vastaste ja nende argumentatsiooni sidumine sovetliku, nõukoguliku meelelaadiga on üks levinumaid – ja sageli lamedamaid – retoorilisi võtteid praeguse Eesti avalikes diskussioonides. See on kõige kiirem ja kergem, üldarusaadavam tee vastase paikalöömiseni. Nurga retooriline käik haarab kaugemalegi, s.t lähemale: paralleel kommunismiga ja selle kuritegudega tekitatakse siinse sotsiaaldemokraatia kaudu, kasutades selleks Jaak Alliku isikut. Nurk dehumaniseerib, lähtudes parteipoliitilisest arusaamast, et erakonda kuuluva inimese ajendid ja väljaütlemised on alati parteipoliitilised, et talle ei saa mitte ükski asi lihtsalt meeldida – nii nagu ei saa parteipoliitiku kriitilised väljaütlemised oma erakonna suhtes tähendada muud kui uue partei, parteipoliitilise rivaali asutamist.

Enamgi, luues poliitiliselt nõnda ühemõttelise ja selge assotsiatsiooni, ühendab Nurk üsna reformierakondlikus vaimus omavahel sotsiaaldemokraadid, kommunismi ja siis veel takkapihta kommunismi kuriteod. Poliitilise avalduse muutmine parteipoliitiliseks ei pruugi aga olla adekvaatne – ja mitte ainult seetõttu, et ka reformierakonna ridades on endisi kommuniste. NO99 reageering Silver Meikari juhtumile võib-olla küll liigselt karikeeritud, hoogsa rabedusega üle võlli, aga ehk oleks parem mõelda, et tegu pole mitte parteipoliitilise ratsukäiguga, vaid intelligentsete kodanike tavapärasest jõulisema reaktsiooniga oma väljendusvahendite ja võimaluste piires. Nurk kuulutab oma loo lõpus, et tal pole parteilist kuuluvust, kuid tema mõttekäik oleks nagu parteisõduri suust kukkunud. Äkki on siiski nii, et praeguse ühiskonna probleem ei väljendu mitte vaidluses, millises huvigrupis või isikus on säilinud rohkem nõukogude mentaliteeti, vaid tõsiasjas, et poliitikast on üha raskem „sõltumatult” rääkida, sest iga sõnavõtt ja akt seotakse kohe parteipoliitiliste tõmblustega, mis võtab sageli võimaluse kaaluda seda sõnavõttu või akti eelkõige kodaniku osalisemisena ühiskonnas. Justkui polekski väljaspool erakondi õiget, päris ühiskonda.

Hakkasin RJK taustal mõtlema Mihkel Kunnuse poleemilisele esseele „Miks maailm oleks teatrita parem paik”3, kus ta on kirjutanud nii: „Lühim täpsustus, miks teater on halb, oleks väide, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks” ja seega on ka „teatri mõju isiksusele [—] emotsionaalsust, afektiivsust, impulsiivsust võimendav”. Sellises vaates pole tippsport siis ainus valdkond, kus „emotsioon on laes”. Sellest aga tuleneb, et „argielu pakutavad emotsioonid ei suuda motiveerimisel reeglina konkureerida teatri omadega. Nii nagu pornotööstuse teaterlikult ülevõimendatud sugumarkerid võivad devalveerida reaalsete kehade toimivuse”. Omajagu eksalteeritud, isegi vihane RJK vastab sellele määratlusele üsna hästi. Aga praegusel juhul ei häirinud see sugugi. Vastupidi. Sest kas pole valijaskond poliitika suhtes sageli liigagi vagur ja leplik? Kas leplikkus ei kipu servapidi tarduma apaatiaks? Kindlasti pole vaja minna tänavatele laamendama. Kui siin kontekstis rääkida afektiivsusest ja impulsiivsusest, siis kindlasti just verbaalse argumentatsiooni mõttes. Ehk oleks siiski hea, kui suudetaks pisutki rohkem pead tõsta, häält teha.

Teine Mart Nurga dehumaniseeriv, vastaseid lahterdav määratlus kukub justkui suunurgast, muu rünnaku varjus: „NO99 vaatamiseks on ilmselt kasulik kuuluda mingisse eriti äravalitud seltskonda. … näib ikka eliidi värk olevat”. Siin astub Nurk hämaravõitu „rahva” poolele, lihtsate meeste ridadesse. Siin kangastuvad mehed nagu üks tüüp Andres Maimiku „Tabamata imes”, kes ütleb krüptilise mängufilmi teinud Leo Saalepile tema filmi esika järelpeol: „Sina oled see filmimees, jah? Kuule, ma olen maapoiss, ma ei salli selliseid munne. Tule nurga taha, surume kätt, vaatame, kumb on kõvem mees!”. Niisiis nõutakse, et poliitikuid vaadataks autentsete, suveräänsete inimestena, isiksustena, aga sealjuures lahterdatakse sellises lauses haritlaskond ühemõtteliselt elukaugeks, ebaeetiliseks ja põhjendamatult kõrgiks massiks. Nii aitab Nurk oma artikliga süvendada vastuolu haritlaskonna ja professionaalsete poliitikute vahel, kuigi pealispinnal paistab, et ta püüab seda vähendada.

Meelis Oidsalu on kirjutanud, et „ilmselt kehtib kunstis sama printsiip, mis poliitikaski: seni, kuni tõe esitamise vilumus ei saa olulisemaks tõe lugemise tahtest, on kõik korras”. Ajaleheartiklitega on täpselt sama lugu. Rääkimata soovist eristada „tõde” „arvamusest”. Kunstis, poliitikas, avalikkuses, elus üldse.

1 Mart Nurk, Kas NO99 on teater, teeb teatrit või midagi muud. Postimees 3. VIII.
2 Meelis Oidsalu, Teater ja tegu. Sirp 3. VIII.
3 Mihkel Kunnus, Minu eugeenika saladus. Jumalikud ilmutused 2012, lk 101–119.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming