Teatrisüsteemi liberaliseerimine

Kristiina Reidolv

Etenduskunstide arengukava 2013–2020. Dokumendi „Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020” valguses teostati ammune plaan koostada Eesti etenduskunstide arengukava. Eesti Etendusasutuste Liit, Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur korraldasid 2012. aasta jooksul arutelu, et analüüsida teatrivaldkonna olukorda ja panna paika tulevikuplaanid. Eesti Tantsunõukogu koostas nüüdistantsukunsti arengusuunad. Etendusasutuste ja valdkonna eestkosteorganisatsioonide arengukavade ning avaliku arutelu põhjal koostati Eesti etenduskunstide arengukava aastateks 2013–2020. Etenduskunstide arengukava seadis eesmärgi koondada teatri- ja tantsuvaldkonnas tegutsevate institutsioonide ja loovisikute eesmärgid strateegiaks, mis oleks juhiseks nii valdkonnas tegutsejatele kui ka avalikule sektorile. Praegu allkirjastamisel dokument andis etenduskunste puudutava sisendi ka kultuuripoliitika arengusuundadele. Ettepanekute dehüdratiseerimine Etenduskunstide arengukava kahekümnel leheküljel dokumendist esitati „Kultuur 2020” riiklikule juhtrühmale neljal leheküljel kokkuvõte teatri- ja tantsuvaldkonna eesmärkidest ja tegevusest. Pärast analüüsi esitas kultuuripoliitika arengusuundade juhtrühm kultuuriministrile kinnitamiseks kuus olulisemat punkti, väites, et ülejäänud punktid on kas kaetud juba „Kultuur 2020” üldosa punktidega või siis allvaldkondlikult lahendatavad ehk selle dokumendi tarvis liiga detailsed.

Ministrile esitatud etenduskunstide valdkonna teesid.

1. Riikliku tegevustoetuse eraldamisel erisuguses omandivormis tegutsevatele etendusasutustele lähtutakse allvaldkonna ja kultuuriministeeriumi koostöös välja töötatud ja ennast praktikas õigustanud AITA-põhisest rahastamismudelist ning halduskulude toetamisest ruutmeetripõhiselt. Samuti järgitakse töötasu kokkuleppeid kutseühingute ja vabariigi valitsuse vahel.

2. Etendusasutused lähtuvad piletite hinna väljatöötamisel eesti keskmisest palgast ja regionaalsest palgatasemest, pidades silmas Eestile optimaalset, mitte vähem kui kaheksasada tuhat külastust aastas.

3. Riik rahastab etendusasutusi 3–5aastaste otsustena ning riigi asutatud sihtasutustena tegutsevate etendusasutuste puhul seotakse finantseerimisotsused kunstiliste juhtide valimisperioodiga.

4. Riik toetab algupärase eesti dramaturgia ostmist.

5. Tähtsustatakse laste- ja noorteteatri ning harrastus- ja kooliteatrite rolli publiku järelkasvu tagamisel nii suurema avaliku tähelepanu osutamise kui ka riikliku sihtfinantseerimise kaudu. Luuakse pidev ja riigi doteeritud süsteem teatrite külalisetenduste andmiseks haridusasutustes (lasteaiad ja koolid) üle Eesti.

6. Kaardistatakse etendusasutuste materiaaltehnilise baasi vajadused ning koostatakse kahekümne aasta etenduskunsti valdkonna investeeringute kava koos objektide nimekirja ja ajakavaga. Kaardistatakse ka etenduse andmiseks sobilikud saalid üle Eesti.

Esitatud kuuest punktist kajastub kultuurivaldkonnale kommenteerimiseks saadetud „Kultuur 2020” tööversioonis üks punkt täies mahus ja kaks punkti osaliselt. Ülejäänud valdkonna ettepanekud, mis puudutavad AITA-süsteemi ja halduskulude ruutmeetripõhist rahastust, töötasusid, investeeringuplaane, piletite hinna kujundamist, sihtasutuste kunstiliste juhtide valimist ja külalisetenduste andmist haridusasutustes, on dokumendist välja jäänud.

Küll on aga dokumenti lisatud punkt, mis ei kajastu ei üheski ministeeriumile saadetud ettepanekus ega ka etenduskunstide arengukavas: 28.2 „Kultuuripoliitiliselt olulisi repertuaariteatreid toetatakse otse riigieelarvest, projektipõhiseid teatreid Eesti kultuurikapitalist”. Samuti on punktis 28.4 toodud eraldi välja etenduskunstialase kõrghariduse õppekavade arendamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikoolis ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, kuid mitte Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ega Eesti Kunstiakadeemias. See ei toeta teatriteoreetikute ja -praktikute integratsiooni, mis on etenduskunstide arengukavas olulise sihina välja toodud.

Järeldused

„Kultuuripoliitika 2020” tööversiooni lugedes jääb silma viis peamist tendentsi.

1. Rahastamist ja investeeringuid puudutavate siduvate põhimõtete ja regulatsioonide vältimine.

Ehkki „Kultuur 2020” tööversiooni 4. punktis osutatakse kultuuripoliitika kujundamisel valdkondlike partnerorganisatsioonide kaasamisele, et sõnastada eesmärgid valdkonna ja riigi koostööna, siis etenduskunstide valdkonnas valitseb näiteks rahastusküsimustes suur lihe valdkonna ja ministeeriumi soovide vahel.

Vaatamata sellele, et etenduskunstide tööandjate ja töövõtjate eestkosteorganisatsioonid on aastaid seisnud ja seisavad ka arengukavas arvestusliku inimtööaasta ehk AITA-süsteemi ning halduskulude ruutmeetripõhise rahastuse eest, siis ei näita ministeerium üles valmisolekut rakendada valdkonna ettepanekuid riiklike rahastusprintsiipidena. Mäletatavasti lisati AITA-süsteemi puudutav punkt ju 2012. aastal uude rahastuskomisjoni käskkirja alles pärast valdkonnapoolset survet.

Miks Eesti Etendusasutuste Liit ja Eesti Teatriliit seisavad järjepidevalt AITA-süsteemi rakendamise eest? Etenduskunstide valdkonna tööandjad ja töövõtjad leiavad ühiselt, et AITA-süsteem on võimalikest parim rahastussüsteem: see on selge, läbipaistev ja põhineb aastatepikkusel praktilise töö kogemusel ja statistikal, annab võrdsed võimalused kõikidele teatritele, järgib optimumi, et vältida asutuste raiskamist või riigi alarahastamist, võimaldab kunstilist ja organisatsioonilist vabadust, tasandab teatrite (ruumilisi, koosseisulisi jms) erisusi ning võimaldab võrdlust naaberriigi Soomega, kus on suudetud säilitada ja arendada tähelepanuväärselt laiapõhjalist teatritraditsiooni.

2. Lahtiseadustamine.*

Etenduskunstide tööandjad ja töövõtjad on aastaid seisnud etendusasutuse seaduse kui valdkonda reguleeriva eriseaduse eest, kus peaksid olema sätestatud ka riiklikud rahastusprintsiibid, kuid „Kultuur 2020” loob kõik eeldused valdkondlike seaduste kaotamiseks.

3. Lahtiriigistamine.

Teatrivaldkonna lahtiriigistamise protsessid on täheldatavad riigiteatrite muutmisel sihtasutusteks, kuid samuti võib lahtiriigistamisena tõlgendada ka „Kultuur 2020” punkti 28.2, mille järgi era- ja projektiteatrite rahastamine plaanitakse suunata riigieelarvest hoopis Eesti Kultuurkapitali vastutusalasse.

4. Erasektori organisatsioonide ebastabiilsuse suurendamine.

Etenduskunstide arengukavas on osutatud valdkondlikule nõrkusele, milleks on projektipõhiselt töötavate eraetendusasutuste stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse puudumine, mistõttu muutused majanduskeskkonnas võivad ohtu seada etenduskunstide valdkonna loomingulise ja struktuurse mitmekesisuse.

Ehkki „Kultuur 2020” 7. punktis on toodud eraldi välja positiivne nüanss, et kultuuri rahastamisel lähtub riik ennekõike tegevuse sisust, mitte omandivormist, siis erasektori asutuste ja projektiteatrite rahastamine vaid kultuurkapitali kaudu suurendab nende organisatsioonide ebastabiilsust (kaob võrdlus repertuaariteatritega, puuduvad mitmeaastased rahastusotsused jne).

5. Turumajanduslik regulatsioon.

„Kultuur 2020” printsiipides jääb silma, et üha enam soositakse kultuuri reguleerimist turumajanduse reeglite järgi. Kindlasti on loomemajandus mingites piirides mõistlik, kuid see ei saa olla kultuurielu organiseerimise ainu- ja põhiprintsiip. On kultuurivaldkondi, mis pole allutatavad turu- ja loomemajanduse reeglitele – kultuurriik saab lubada näiteks mitmeid kõrgkultuuri nähtusi endale vaid siis, kui väärtustab neid subsideerimise teel. Etenduskunstide arengukava osutas seetõttu ühele poliitilisele ohule: riigipoliitika peab kõige aluseks majanduselu ning keskendub selle ergutamisele, sealjuures jääb kultuur kõrvaliseks ja vähetähtsaks valdkonnaks, seades pikas perspektiivis küsimuse alla ka eesti rahvuse säilimise.

Kui võrrelda „Kultuur 2020” tööversiooni 1998. aastal vastu võetud „Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustega”, siis sedakorda on etenduskunstide valdkonnale pühendatud grammike rohkem tähelepanu: 1998. aasta põhialustes oli ju vaid üks punkt („jätkub teatrikunsti riiklik toetamine”). Kuna „Kultuur 2020” on väärikalt üldsõnaline ega sisalda etenduskunstide valdkonna neid ettepanekuid, mis on valdkonnal tõesti südamel, siis ülemäära põhjendatud valdkonnalt sisendi küsimine sellesse dokumenti just polnud. Ehkki üldosas on väärt ideid nii sponsorluse soodustamise kui ka loovisikute sotsiaalsete garantiide ning etenduskunstide osas riigipoolse kolmeaastase rahastuse kohta.

Järgmiseks oleks aga mõistlik deduktsiooni teel liikuda üldiselt üksikule, allkirjastada nii valdkonnas kui ka ministeeriumis „Kultuur 2020” alamdokumendina „Eesti etenduskunstide arengukava 2013–2020” ning keskenduda juba konkreetsemale tegevusele ja lähiaja tegevusplaanidele. Loodame, et riik on tegevuskava tasandil koostööaldis ja jätkuvalt mängus.


* „Kultuur 2020” 6. punkt: „Kultuurivaldkonna seadusandluse koostamisel lähtub riik õiguspoliitika põhialustest, vältides valdkonna ülereguleerimist”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming