Teekond pimedusse II

Tõnu Õnnepalu

Reisikiri 12. XI. Teatriingel Proovi minnes kohtan Solarise ees teatriinglit. Võtan seda nii. Kuskilt peab ju saama julgustust nendeks kahtlasteks tegudeks, mille ilus nimi on kunst. Olen juba elevuses, maniakaalses tuhinas. Poleks endast seda enam oodanudki. Kuude kaupa mõtlesin sellest oma näidendi proovi minekust vaid õudusega: ma olen ju võimetu seal midagi tarka ütlema, tekstis muudatusi tegema, olen kõigega nõus, sest kõik see ei huvita mind enam, kõik see on vastik. Aga võta näpust. Äkki ärganud maniakaalne seisund toob otsekohe ka inglid lagedale. Teatriingel ilmub muidugi näitleja kujul ja muidugi mitte Tallinna näitleja, kelle nägemine Solarise ees ei oleks mingi ilmutus, vaid hoopis Viljandi oma. Ta ei teinud „Sajandis” kaasa, aga oli natuke ingliks juba seal ja siis, talvel ja kevadel, sellel kohutaval ajal. Istus proovides, andis nõu. Kunsti tegemise juures on üks sõbralik ja sealjuures mitte kriitikavaba kohalolek ikka nii julgustav. Muidu võib päriselt pinna kaotada. Kui seda kohalolekut pole, mõtled ta välja. Või kutsud esile: kaitseingli.

Nüüd oligi nii, et millegipärast vaatasin selja taha ja nägin tuttavat nägu, aga polnud kindel ka ja vaatasin uuesti. Tal oli peas mingi imelik müts. Näitlejad on harjunud ennast kostümeerima, nad ise ei pane enam tähelegi. Nad arvavad, et kostümeerivad end silmatorkamatuks. Kes poleks neid kohanud, neid silmatorkavalt silmatorkamatuid, seda tagasihoidlikkuse paraadi! Tegelikult on kõik kunstiinimesed selle peale mihklid, ainult näitlejal lisandub veel tõeline oskus. Kuulsuse varjamine on häbi varjamine. Sest kunst on häbi, sest ta on ahel, sõltuvus, droog. Nagu iga muud sõltuvust, saab seda alguses peita oma nooruse värskuse taha, aga lõpuks ei varja joodikunägu enam ühedki prillid, ükski mink ega loor: hävingu märgid jõuavad kõnnakusse, kõnesse, riietusse. Vääritu allakäik, milles harvadel juhtudel väljendub ometi kogu inimhinge alandlik suurus, väärikus sealpool väärikust.

Niisiis, kuna ainuüksi see teadmine, et ma lähen proovi, sisenen tagauksest teatri võlumaailma, on mu kehas vastu minu tahtmist vallandanud maniakaalsed protsessid, saabun hämarasse tolmusesse proovisaali rõõmsalt vadistades, justkui ei olekski see järjekordne samm hukatuse poole. Võib-olla, kui minust oleks saanud näitleja, oleksin ma õnnelik. Pole paremat pelgupaika maailma eest, kui need ilma akendeta mustade seintega ruumid, nende valepäikeste ümber hõljuv soe elektriseeritud tolm. Inimeste vahel, kes seal kokku saavad, tekib iseäralik vendlusetunne (isegi kui võlts, sest teatris on kõik lõpuks võlts), sest koos hakatakse tegema midagi, mille lõpp on ette teada. Mis meid siis elus piinab, kui mitte lõpp, see, et ta ei tule, ja see, et ta ükskord igal juhul tuleb, aga me ei tea, millal, kuidas, kus. Pole midagi ihaldusväärsemat kui lõpp, aga elus ei saa me seda iialgi nautida. Enesetapp on absurdne katse saada ometi kord osa lõpu naudingust. Aga kunstis juhib kõik lõpu poole, õnnestumine oleneb alati sellest, kui vägevalt on ette valmistatud ja üles ehitatud lõpp, kõige haihtumine vaikusesse. See on ainus tõeline kunstinauding, ainus nauding, mida elu pakkuda ei saa. Elu on alati siinpool lõppu. Aga seal mustade seintega ruumis, nende tühjade tooliridade kohal hõljub lõpp alati õhus, tolle iseäraliku lõhnaga tolmu kujul. See võib tekitada tugevat sõltuvust. Ja selles on ka midagi väga valulikku. Selles kannatamises suure lõpu nimel.

Kes teab, võib-olla masendas mind kevadest saadik vaid see, et ma polnud saanud hingata seda mustas ruumis sädelevat tolmu? Võõrutusseisund. Kuigi ma ei taha seda hingata. Tahan puhast õhku. Aga mis see tahtmine loeb. Arvatavasti pidin teatrile kirjutama vaid ühel lihtsal põhjusel: vajasin uusi, värskeid kannatusi.

Saalis siis hingame kõik sisse seda uimastit, seda võltssõbralikku tolmu ja oleme varsti transis. Ma saan, muide, väga hästi aru, kuidas saab lavale tuua igasuguseid näidendeid, üldse mis tahes tekste. Näitlejaid ja isegi lavastajaid ei saa õigupoolest süüdistada halbade tükkide tegemises. Nad on tolmu mõju all, teatriingel on nad ära teinud. Sõnade vahel näevad nad tähendust ja sära, mida seal üldse ei pruugi olla. Kogu süü, ja see on ülisuur, langeb selle peale, kes need sõnad tegi.

Kuulates nüüd seda kõike lavalt, tahaks muidugi kõik maha tõmmata. Kõige mahatõmbamiseks on juba hilja. Katsun siis kustutada nii palju, kui saab. Aga kust ma tean? Kas inimene üldse saab adekvaatselt otsustada? Ta lihtsalt otsustab või jätab otsustamata. See on tema patt. See või teine. Ja Jumal? Ta vaid annab endast märku. Rohkem ma temast ei tea. Väikesed märguanded, mis ei tähenda muud, kui et hei, ma olen siin. Iial ei takista ta meil tegemast vigu. Kas ta saabki? On tal üldse pistmist sellega, mis juhtub? Ta pole ju mitte see, mis juhtub või juhtumata jääb, vaid see, mis on. Ja see, mis on, on üks teine asi. Kõik, mis juhtub, on kannatus või põhjustab kannatusi. Jumal on teine koht ja teine aeg. Ei, ka see pole tõsi. Ainus, mis ma tean: väikesed märguanded.

Vahepeal hakkab vihma sadama, läheb pimedaks. Käin raamatukogus. Kui kell kuus uuesti oma maniakaalreipal hiliskeskealise sammul teatri poole tuhisen, kohtan teda jälle. Samas kohas Solarise ees, seekord otse keset ülekäigurada. Ma usun, et ta on sama üllatunud. Võib-olla arvab ka, et nägi inglit. Või mis see teine inimene siis ikka on, kui me teda nägema juhtume? Igatahes lisab see nägemus mu sammule veelgi atsakust. Trambin rõõmsalt teatrisse, seekord eesuksest, sest mul on taskus etenduse pilet.

Aga enne etendust on puhvetis veel kokkusaamine, et festivaliasju arutada.  Kui mitu korda olen pidanud mürgist plaani loobuda, see kõik neile tagasi visata, öelda, et mina ei tee, ma ei suuda, ma ei saa ega oska vaadata nii palju halba teatrit! Võtta vastu põlgus ja häbi, aga loobuda, saada sellest vabaks, öelda lahti! Tehku ise, kui tahavad. Ma parem kõngen vaesuses ja unustuses, kui olen kuraator. Ja palun väga, nüüd, esimesel kokkusaamisel seal teatripuhvetis (niipea, kui oled sisenenud teatrisse, saab puhvetist tähendusrikas paik, üks mängupaikadest), esitan ma õhinal plaane. Olen mängus sees. Eemalt vaadates tundub elu alati võimatu. Ja muide ongi. Sest distantsilt sa näed teda. Aga sees, kui enam ei näe, pole midagi lihtsamat kui elada. Kaks valet, kaks pattu: põlgus ja õhin.

Lähen teatrisaali, istun pehmesse musta vaatajatooli, ootusrikkalt, nagu peaks täna sadamagi vaid ingleid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming