Tehnoloogia vabastuslik potentsiaal teatrilaval

Jaak Tomberg

Ideoloogiakriitikast ja ligipääsust tehnoloogilise teatri idee taustal.      Von Krahli teatri „Ihade osakond”. Kaheksaliikmelisse meeskonda kuuluvad Von Krahli teatri lavastaja Mart Koldits  ning Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna üliõpilased Sander Põldsaar, Eve Ormisson, Henry Griin, Kristel Maamägi, Ele Krusell, Kristi Soe ja Caroline Stauch. Esietendus 23. IV Tallinnas festivalil POT , viimati esitati lavastust Tartus festivalil „Draama”.  Nüüd on sellest möödas umbes kaksteist aastat, kui Andreas W hakkas esmalt Viljandi Ugalas ning seejärel juba autonoomsemalt Tartu Teatrilaboris viima ellu tehnoloogilise teatri ideed. Toona oli kontseptuaalne eesmärk  kaasata läbivamalt lavastusprotsessi neid võimalusi ja vahendeid, mida pakkus üha arenev digi-, foto-, heli- jms tehnoloogia, lõimida laval etendatavasse esteetiline potentsiaal, mida sai võib-olla tagada ainult seesugune tehnoloogiline atribuutika. Niisuguse vaatenurga alt polnud tehnoloogia enam üks paljudest (dekoratsioonid, kostüümid, helikujundus jne) lavalise tegelikkuse sedastusvahenditest, vaid pigem kogu lavalist tegelikkust määratlev keskne filter,  millest kõik need (tava)vahendid esmalt „läbi lastakse”.  

       

Seda kontseptuaalset raamistikku toestas peamiselt Andreas W nime ja isikuga seostuv maailmavaateline pürgimus: mõtiskleda väljakutse üle, mille tehnoloogia esitab subjektiivsusele; kirjeldada tehnoloogia süveneva integratsiooniastme tagajärgi sotsiaalsetele protsessidele; uurida ja avastada eksperimentaalselt loovhoovusi ja vabastavaid rakendusvõimalusi, mida uued tehnoloogiad paistavad välja pakkuvat.  Sellel ettevõtmisel oli ka vähemalt üks „institutsionaalne agenda”: kõigutada ja murendada sajandivahetuse teatri kivistuma kippunud sõna- või näitlejakesksust, pakkuda prevaleerivale sõnateatri hegemooniale mingi laiema võimaluste ampluaaga alternatiiv. (Toona ei tundunud eesti teater elavat marginaaliate paljususe ajastul, nagu nüüd, kui igal kriitiliselt mõtleval inimesel on oma marginaalsed  eelistused, ning kujuteldavasse peavoolu teatrisse – kui selline asi üldse enam eksisteerib – satutakse õigupoolest harva. Siis vastandus monoliitsele tsentrile justkui üks, ainsuslik ja seetõttu samavõrra monoliitne perifeeria. Kiwal on õigus, sellest tulenevalt on praegustel marginaaliatel raskem saavutada mingit ühist platvormi.)     

    Ent nagu mõnelegi teada, jäi see ettevõtmine mõne aasta pärast katki, kontseptuaalsed eesmärgid ja maailmavaateline pürgimus teostusid vaid oma kõige algsemas faasis,  mõnekonna lavastuse raames. Kriitilisele vastuvõtukultuurile mõjus tehtu paremal juhul sõna- ja näitlejakeskse teatrimudeli värskendava ja rikastava lagundamisena ning teatri üleüldise võimalikkuse küsitlemisena (vt Sirle Põdersoo, Aare Pilv, „Silmatagusest teatrist”, Sirp 24. I 2003). Tagasivaates midagi sellist ilmselt päris välja ei kukkunud: „täistehnoloogilist režiimi” nendele lavastustele siiski peale suruda ei õnnestunud, need jäid paljuski ikkagi  näitlejakeskseks, s.t oleksid olnud lavastatavad ka tekstipõhiselt, peaaegu ilma igasuguse tehnoloogilise sisendita. Selge on see, et tehnoloogilised lahendused, mis siis lavale toodi, on nüüdseks mitmel pool ka kõige igapäevasemas teatris enesestmõistetavustena ületatud; tollase algatuse mõju ulatus – ning mul ei olegi kavas Andreas W nimest lähtuva mingi hüpoteetilise mõjugenealoogia visandamine – jääb suuresti otsustamatuks, ehkki kindlasti mitte olematuks.       

Kirjutan seda kõike, sest mul on tunne, et alles nüüd, kümmekond aastat hiljem, kunstiakadeemia seitsme stsenograafiaüliõpilase ja Von Krahli teatri lavastaja Mart Kolditsa koostöös valminud „Ihade osakonna” lavaletulekuga on Tartu Teatrilabori toonase tehnoloogilise teatri idee või vaimsus teostunud oma kujuteldavas klassikalises täiuses. Andreas W kaks kunagist põhipremissi – (1) et valitseva ideoloogia põlistustööriista rolli kõrval võib tehnoloogial (ning ma mõtlen siin eelkõige, ent mitte ainult, ühiskondlikku teadvust ja tegelikkust mõjutavatest ja muundavatest digi-, meedia-, ja kommunikatsioonitehnoloogiatest) olla ka oma vabastuslik potentsiaal;  (2) et kultuurilist tegelikkust, mis on seda sorti tehnoloogiatest küllastumiseni läbistatud, saab adekvaatselt (kunstiliselt) kirjeldada vaid nende tehnoloogiate eneste kui meediumide vilunud kasutuselevõtu kaudu – paistavad kevadel esietendunud ning nüüd teatrifestivalil „Draama” uuesti maha mängitud „Ihade osakonna” taustal mingis iseäranis viimistletud kirkuses. Oma „Draama”-versiooni ehitas see osakond üles Tartu ülikooli kunagise humanitaarraamatukogu  suurde saali, mille keskele, kahe publikusektori vahele, oli paigaldatud kahepoolne ekraan ning selle alla eri võttepaikade makettide, hulgaliste mudeldusvahendite, veebikaamerate, heli- ja valguspuldiga kaetud piklik lavalaud. Selle ümber asusid askeldama „operaatorid”, kes mängisid mikromakettidel maha mitmeid õudusfilmilikke, davidlynchilikke või noortefilmilikke lühistsenaariume, filmisid  neid samal ajal mitme veebikaameraga ning monteerisid saadud pildid koos valguse ja heliga sealsamas publiku silme all vahetult kokku. Tulemust võis laua kohal rippuvalt ekraanilt elavesituses filmina vaadata. Ma ei taha siin keskenduda nende stsenaariumide tekstilisele tähendussisule või allutavale tehnoloogilisele afektile, mida nende esilemanamise vaatamine tekitas. Ettevõtmise tähenduslik tuum peitub tootmisprotsessi ja  selle vahetu tulemuse viimistletud ja paljastavas koostoimes. Mitte niisiis ainuüksi jutustavate stsenaariumide sisus – otsige nende kirjeldusi varasematest arvustustest – või ainuüksi spetsiifilises viisis, kuidas „näitlejad” (või pigem ikka „operaatorid” – ja siit otsustav nihe näitlejakesksusest eemale) lavalaua ümber askeldasid. 

      Kogu ettevõtmise sisu oli esmajoones nende kahe pooluse viimistletud koostoime vormi sisu. Ning too vormi sisu andis vabastavalt  mõista: hiliskapitalistlik tehnokultuur ei pruugi veel olla sisenenud omakohase isetoimivuse püüdmatusse ja sekkumatusse sfääri; inimesed, kellel on „veel” tehnoloogia üle vahetu kontroll, ei pruugi seda kasutada ainuüksi üheplaaniliselt ideoloogilistel või loosunglikult vastuideoloogilistel eesmärkidel. Kõige põhimisemal tasandil oli selles vaatemängus, selles õigupoolest õige lihtsas vormilises žestis kaalul niisiis tehnoloogia kui teatud laadi figuur – kui osutus kommunikatsioonivõrgustikest läbistatud liberaaldemokraatliku, hiliskapitalistliku kultuurilise tegelikkuse hõlmamatusele ning näilisele võimetustundele, mis selles kultuurikontekstis osalejat enam kui tihti võib vallata. „Ihade osakond” veenis selle figuuri staatuse küsitlemise vajalikkuses. Igapäevases vasakettekujutuses on kommunikatsioonitehnoloogiad alati toiminud ideoloogiakriitilise  meele suigutamise funktsioonis: ideoloogia kasutab nende tehnoloogiate jäädvustamis- ja paljundamistõhusust samade tehnoloogiate pakutavate juurde- ja erinevusloomevõimaluste piiramiseks ja pärssimiseks veel enne, kui neid loomevõimalusi üldse läbimõeldult realiseerima saab hakata. „Ihade osakond” veenis vajaduses näidata, et tehnoloogiat saab kasutada ka muul moel kui otsekui takistusteta ja isetoimiva ideoloogiaaparaadi enesepõlistuse  teenistuses, ja et tehnoloogias kui kujundis sisalduvad lisaks salvestus- ja paljundustõhususest tingitud samasusloomele ka erinevusloome mängulised võimalused. Lavastus teostus just tehnoloogias peituvate juurdeloomevõimaluste esiletoomise lihtsal printsiibil. Siin toimus kõik salvestamata, unikaalses elavesituses ja inimestevahelise oskusliku koostoime taktikepi all, absoluutses, ülevalgustatud paistvuses: vaatajale ei jäänud  üheski aspektis hämaraks, „kuidas tehnoloogia töötab”, tolle töötavuse võimalikult selge vormiline visandamine oligi õigupoolest nähtud etenduse kõige tähenduslikum sisuline sõnum. Tehnoloogia oli seesinases kunstilises esituses seega otsekui orgaaniliselt ja lunastavalt „inimese kätte tagasi antud”. Tekkis kange kahtlus, et oma puhtas vormis saab see tagasiand teostudagi ainult kunstilise tegevuse kaudu, suletuna niisugusesse sfääri, mis vähemalt  sümboolselt võib veel käituda, nagu see oleks ideoloogilistest protsessidest sõltumatu. (Asjaolu, et kunst seda tegelikult pole, on siinkohal siiski teisejärguline, kuid selle juurde tulen veel tagasi.) 

„Ihade osakond” tõukus sõnakesksusest selle sõna kõige sisulisemas mõttes: rääkimata peaaegu igasugustest repliikidest, puudusid lavastusest eksplitsiitsed ideoloogilised või ideoloogiakriitilised loosungid; see oli vastuideoloogiline märksa subtiilsemal moel, kui märatsev loosunglikkus või „puust ette ja punaselt” võõritusefekt võiks seda kunagi saavutada. Keskenduti tehnoloogia pakutavate võimaluste puhtale esiletõstmisele, mitte ei kasutanud neid võimalusi mingis ideoloogilises konfiguratsioonis; kirjeldati (olemasoleva paljusust), mitte ei asetatud olemasolevat selgitavalt või kriitiliselt mingisse sõnumlikult ainsuslikku konfiguratsiooni. Või veel, kokkuvõtvalt: tagati tehnokultuurilise tegelikkuse alussõrestikule täielik seesmine ligipääs, mitte  ei lähtutud mingist hüpoteetilisest, ebatäielikust ligipääsust, et seda siis kriitilishinnanguliselt ära kasutada.       

Niimoodi pani „Ihade osakond” taas mõtlema mitmetele kunsti ja ideoloogia suhetesse puutuvatele klassikalistele, lõpuni läbirääkimatutele duaalsustele. Täienisti hoomatav kirjeldus välistab kriitilise hinnangulisuse ja vastupidi,  kriitiline hinnang asetab olemasoleva (paljususe) juba mingisse mitteneutraalsesse (ainsuslikku) kokkuseadesse; olemasoleva „autentne”, puhtneutraalne kirjeldamine, tegelikkuse pakutavate võimalikkuste alussõrestiku paljastamine – kui see taotleb olla täielik ja kadudeta – ei jäta aga enam ruumi kriitilisele kommentaarile. Teatud mõttes midagi analoogset kehtib kunsti vahetu sekkumisvõime üldisel tasandil:  selleks, et astuda vastu ideoloogilisele tegelikkusele, peab kunst olema võimalikult ühetähenduslik ja varjamatult loosunglik (sest muidu jääks selle sõnum hämaraks ja ambivalentseks – mis omakorda annulleerib selle staatuse kunstina). Kui aga piirduda üksnes tegelikkuse olemusliku paljususe pelga kirjeldamisega, kõikide võimalikkuste (kahtlematult kunstilise) paistvusele toomisega, võib tulemus oma paljutähenduslikkuses osutuda  ligipääsmatult ja ühildamatult apoliitiliseks ehk arusaamatuks ja seega sekkumisvõimetuks, või, mis veelgi tõenäolisem, langeda liigagi kergesti tagasi „valitseva ideoloogia” kehtestatud tõlgenduslikku raamistikku. Kui tahta mitte loobuda kunsti seni käibel mõistest, ei paista sellel „nokk kinni, saba lahti” olukorral olevat mingit lahendit: loosunglik kunst on arusaadav ja ühemõtteline ning seega ka sekkumisvõimeline, ent seeläbi  enam mitte kuigivõrd kunstile omaselt ambivalentne; kirjeldav, pelgalt olemasoleva paljusust paljastav kunst on küll kunstiliselt ambivalentne, ent seetõttu apoliitiline ja sekkumisvõimetu. (Aga hoopis vastupidises valguses: loosunglikult ühiskonnakriitiline, ideoloogiavastane kunst lähtub, selleks et olla arusaadav, vähemalt mingil määral selle ideoloogia enese keelest ning jääb seetõttu alati selle mõjusfääri ja vähemalt potentsiaalselt 

kodustatavaks; neutraalselt olemasolevaid võimalikkusi projitseerivat kunsti võib keegi – kes? kriitiliselt mõtlev indiviid? – mingis uues ja originaalses, potentsiaalselt ümberkujundavas kokkuseades ära kasutada.) Ja sellisena paistavad mõlemad poolused kunstilise tegevuse pärisosana vajalikud olevat. Niisuguse duaalsuse taustal on muidugi selge, et „Ihade osakond” liigitub pigem kultuurilise tegelikkuse ja kunstilise tegevuse  võimalikkusi avavasse lahtrisse – see ei ole vahetult kriitiline ega paku (tehnokraatliku) ideoloogia kammitsatele mingit otsesõnalist neutraliseerivat vastumürki. Ent etendust vaadates tekkis mul tunne – ja ma võin eksida –, et praegune „avangardne” kunstikontekst on niigi ühemõtteliselt selgitusliku, hinnangulise, otsesõnaliselt ühiskonnakriitilise kunsti poole kaldu ning selle kõrval ja sellega käsikäes tuleks märksa rohkem eksplitseerida ka tolle  tehnokultuurse ideoloogilise konteksti võimalikkuse alustingimusi. Sest muidu langetatakse vastuvõtjale hinnang millegi kohta, millele tal ei olegi tegelikult hõlmavat ligipääsu. Et ei ole, seda näitab juba üksnes hämar aimdus sellest, kuidas nüüdisaegne tavakasutuslik tehnoloogia oma muidu nii läikiva pealispinna all üksikasjades tegelikult toimib. Eelkõige näitas seda üllatuslik vabastusefekt, mille nende üksikasjade mänglevalt kerge kunstiline esiletoomine  „Ihade osakonna” publikus tekitas. Lõpetuseks olgu Andreas W kunagist algatust silmas pidades öeldud, et tehnoloogilise kujutlusvõime kasvamiseks peab tehnoloogiaga järjepidevalt, vahetult ja katkestusteta „koos elama” – polnuks too järjepidevus katkenud, oleks ka Tartu Teatrilabor suure tõenäosusega jõudnud mingite analoogiliste tulemusteni. Ja veel, ei piisa sellest, kui spekuleeritakse distantsilt tehnoloogia kui mõiste  üle, sest just seda laadi spekulatsioonide ja niisuguse vahemaa tõttu paistab tehnoloogia stampkriitikule ainuüksi subjektiivsust ohustava ja lõhustava ideoloogilise tööriistana ning varju jääb kogu selle vabastuslik, võimalusterohke potentsiaal. 

„Ihade osakond” tõestab, et tehnoloogilise teatri idee on jätkuvalt elujõuline ja selle võimalikult mitmekesine, taktitundeline realiseerimine on võib-olla olulisem kui kunagi varem: nii lisanduks juba olemasolevale avangardsele ideoloogiakriitikale ka üks võimalik selgem ligipääs tingimustele, mis seda ideoloogiat teostavad. (Ja salamisi, lootusega üht hämarat abielu sõlmida, olgu lisatud, et sinna, kuhu Koldits & Co on teatri poolt tehnoloogiat kasutades läbi murdnud, on masinate poolt teekonda alustanud Erik Alalooga nii mõnegi interaktiivse masinetendusega juba vastu tulnud.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming