Teod

Margot Visnap

INGOMAR VIHMAR, lavastaja  

Täna esietendub Tartus Sadamateatris Mark Ravenhilli, Hilary Fannini, Stephen Greenhorni ja Abi Morgani näidend „Võta mind!”, kus mängivad kaasa Hilje Murel, Laura Peterson, Helena Merzin, Margus Jaanovits ja Markus Luik.  Ravenhilli eestvõttel valminud nelja dramaturgi ühistöö „Võta mind!” on sulle juba kolmas kord tema loomingut lavale panna. Mis selle dramaturgi juures sind huvitab, et ikka ja jälle ta tööde poole pöördud?

See näidend on mul sahtlis oodanud juba pikka aega. Olen seda teatritele pakkunud ja nüüd siis Vanemuine leidis, et praegu on õige aeg. Äkki ongi õige aeg. Tegelikult ainus õige aeg ongi praegu. Peale praeguse ju muud aega pole. Nii et ajastus on suurepärane. Ega ta oodates midagi kaotanud pole. Tekst, ma mõtlen. Teravamaks on läinud. Ravenhill kirjutab teravalt, hästi ja südamest. Teda võib ju pidada šokeerivaks, aga mida ja keda sa siin enam šokeerid, kõik juba ammu šokeeritud. Tema tekstidest ei leia huumorit, aga lahti mängides muutuvad situatsioonid naljakaks ja inimesed nendes situatsioonides, noh… veits koomilisteks või kurbkoomilisteks. Tema tekste on keeruline lahti muukida, aga kui need sulle avanevad, siis on sealt  leida küll ja veel. Ravenhill armastab oma tegelasi. Ta näitab neid ausalt kogu nende ilus ja haleduses, suuruses ja naeruväärsuses. Ta ei ilusta ega alanda oma tegelasi. Aus on see, kes tõeliselt armastab.

Arvan, et praegu on maailmas toimumas mingid muutused. Inimesed otsivad uusi lahendusi. Võiks lõhkuda näiteks vanu mustreid ja mõttemalle. See näidend võiks ehk juhtida tähelepanu tõsiasjale, et nii, kuidas me oleme harjunud, et maailm toimib, ta lihtsalt ei toimi. Toimib, aga väga halvasti. Õudselt ebamugav on kogu aeg.

Võiks lihtsalt korraks peatuda, endalt küsida. Mida? Ükskõik mida! Variandid: 1) kas mina olen saanud selleks, kelleks unistasin? 2) kas mina teen seda, millest unistasin 3) miks Vanemuise lavastustes viimasel ajal nii palju ropendatakse? 4) kes on see naine, kellega Jüri täna teatrisse tuli? Teater on hea koht, et korraks peatuda. Kõrvalt vaadata. Näha laiemalt maailmapilti ja ennast kõrvalt selles pildis ning siis oma mõttega muuta, mis muutmist vajab. Ah, tühja ma targutan. Targutamine on nõme.

Võin muidugi kohe otsustada, et targutamine on cool.

 

Miks seekord langes valik just sellele, 1998. aastal kirjutatud näidendile?

Näitemängu kümnendaks sünnipäevaks ju ilus kingitus.

 

Milles seisneb nelja dramaturgi ühistöö: kas see on ühiselt kokku kirjutatud tervik või on 12 stseenil, millest näidend koosneb, eri autorid?

Iga stseen räägib oma lugu. Ja lood kokku moodustavad terviku. Kes millise stseeni kirjutas, ma ei tea, aga kogu aeg on tunda Ravenhilli kohalolekut.

 

Millega võiks see tükk kõnetada eesti ühiskonda, teatrivaatajaid?

Ainult nimed on need, mis reedavad tüki päritolu. Ega see kõnetamine ei sõltu eriti rahvusest, vaid konkreetsest inimesest. Ma absoluutselt ei arva, et ta kõiki eesti inimesi peaks kõnetama. Ega ma hull ei ole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming