Teod

JAANUS ROHUMAA

Homme esietendub Tallinna Linnateatri Hobuveskis islandi näitekirjaniku Jón Atli Jónassoni „Murdlainetus”, kus tegevuses väike traallaeva meeskond. Miks just see lugu sulle täna oluline tundus lavastada võtta?

Otsisin üht teksti Hiiumaal mängimiseks ja samal ajal kummitas mind lugu Kapten Nemost, kes maailma eest mere põhja põgenes. Siis lisandus linnateatri truppi kaks sobivat noort näitlejat (Tõnn Lamp ja Veiko Tubin) ja meeskond oligi „Murdlainetuse” jaoks koos. Mandri esietendus tuleb 15.  märtsil Hobuveskis ja Hiiumaa oma 24. märtsil Suursadama kai ääres. Näidendi autori Jón Atliga oleme mõlemad õppinud Royal Court Theatre’i residentuuris, sealtkaudu olen tema asjadega kursis. Mulle meeldib töötada uue dramaturgiaga ning see näidend on üks viimaste aastate paremaid, mis mu kätte sattunud. Valin näidendeid isiklikel põhustel ja mõnikord puudutab see suuremat hulka inimesi, mõnikord vähemat. Ma ei talu sildistamist, et Jaak Allik on libe kommunist ja Ansip on CMO ning kunstnikud on purkisittujad. Ettevaatlikkus ja iroonia on eestlasi elus hoidnud, aga eelarvamused ja künism lõpuks tapavad. Arvamusliidrite ühiskond, kus on väga vähe väärt mõtteid, on naeruväärne. Peamiselt räägib see lavastus vabadusest. Sellest, et sotsiaalne vabadus ilma sisemise vabaduseta ei aita meil elada. Nojah, niipalju siis Kapten Nemost. Küllap teen sellegi kunagi ära. 

 

Millised on su enese kokkupuuted merega – merel olemise mõttes, mere meelte ja tuulte meelevallas?

Suvel sõidan väikse purjekaga kodulahel, aga tormiga kohtuks pigem kai ääres. Meri puhastab inimese vaimu ja targa teeb ta rikkaks. Selle lolli, kes läheb merele laiama, võtab ta aga endale. Meri on üsna hea mõõdupuu enda mõõtude tajumiseks. 

 

Näidendis kõlab korduvalt laul: „Kajut. Ruum laeva peal. Tuba, mis tapab mehi. Suuri mehi, tugevaid mehi, sama nõrku mehi kui mina.” Kuidas seda tõlgendada näidendi kontekstis: mis neid mehi-naisi painab, et selline laul hinge vaevab?

Näidendi autor töötas ise traaleri peal ja ta teab hästi, millest kirjutab. Meile, kaldale jäänutele, võib tunduda, et vaesed vennikesed seal väikses räpases kalalaevas. Me käisime trupiga laeval ja ka minu varasemad kohtumised kas või Hiiumaa traalimeestega olid kohtumised vabade ja rõõmsate meestega. Teater tapab hullemini. Eesti tapab ka. Iga suletud süsteem tapab, kui sealt kaovad sallivus ja unistused. Selle näidendi tegelased on vabamad, kui tahaksime endale tunnistada. Ja minule on pärast pikalt parketi peal olemist tervendav trupiga merel ära käia, et siis uuesti n-ö päris ellu sukelduda. Usun, et ka vaatajale. 

M. V.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming