Teod: Sven Karja, Kalev Kudu

M. V.

SVEN KARJA, tõlkija Täna esietendub Vanemuise Sadamateatris Aleksander Galini näindend “Tähed hommikutaevas”, mille oled teatri tarvis eesti keelde tõlkinud. Räägi natukene näidendist. Millal see on kirjutatud ja milline on olnud selle edu/saatus Venemaa teatrilavadel?

Näitemängu avastasin, kui olin mõne aasta eest Peterburis oma iidollavastaja, läinud sügisel Eestissegi jõudnud Lev Dodini tükke vaatamas. See on üks harvu vene kaasaegseid näidendeid, mille Dodin lavastada on võtnud – üldjuhul ta alla Tšehhovi ja Dostojevski oma materjali ei vali. Näidend esialgu väga ei haaranudki, tundus natuke olustikuline vene eluolu, aga trupp, eriti Dodini teatri naised, mängisid vaimustavalt, erilise sära ja põlemisega. Lavastus ise on üks selle teatri nn vapilavastusi, mis püsib kavas juba 1987. aastast ja eelmisel kevadel, kui selle uuesti üle vaatasin, oli täitunud juba 400 mängukorda. Huvitav kokkusattumus on, et Peterburis õppinud Alina Karmazina (Vanemuise Maria), kursuseõde hakkas selles lavastuses sama rolli mängima. Kaua pidas näidendi lavastus vastu ka Moskva Sovremenniku teatris, kus selle lavastas Galina Voltšek, see on läinud edukalt ka Euroopa teatrites.

Näitemängu ajaline foon on 1980. aasta Moskva olümpiamängud, kirja on see pandud aastal 1982, autori tunnistust mööda esialgu küll vaid käeharjutusena. Mis on ka mõistetav, kui teada, et vaatluse all on prostituutide elu – NSV Liidus teatavasti sellist nähtust ei eksisteerinud.  

 

Miks otsustasid näidendi tõlkida ja Vanemuisele pakkuda?

Vanemuise draamatoimetajana olen arvanud, et minu amet eeldab repertuaari koostamisel osalemisel ka teatavat pragmatismi: olen püüdnud jälgida, et dramaturgiliste tekstide valikul oleksid esindatud eri regioonid ja ajastud, et oleks “lugusid inimestest” ja intellektuaalselt komplitseeritumaid tekste ja oleks arvestatud ka trupi hõivatusega. Kuna hetkel on Vanemuisel välja panna üsna kõva naiste koosseis, tuligi just see näidend meelde. Muidugi pole see valik tehtud pelgalt naisnäitlejate “tööhõive” parandamiseks. Ühelt poolt on Galini näidendi puhul tegemist “vanaaegses” realistlikus laadis teatritekstiga. Karakterid avanevad, arenevad ja põrkuvad tegevuse käigus. On avameelset melodramaatikat ja kibedat huumorit. Aga siin on ka oma “varjatud alad”. Vähemalt ühe tähenduskihi on sellele tekstile lisanud see veerandsada aastat, mis lahutab kirjutamisaega meie omast. Kuidas vaatame sellist lugu nüüd? Nõukanostalgia avaldusena? Stiliseeritud retrona?

Muidugi surub prostituutide temaatika automaatselt peale mingi aja- ja sotsiaalkriitilise noodi. Ei tahaks küll lavastaja  eest rääkida, aga olen aru saanud, et pigem püütakse seekord teksti ajavälist mõõdet. Näidendi situatsioon – “kahtlane” inimelement saadetakse metropolist sada kilomeetrit välja – pole ju seotud sugugi 1980ndate olümpiamängudega, sellist võtet on kasutatud iidsetest aegadest tänaseni.

 

Näidendi toob lavale Eva Klemets Tallinna Linnateatrist. Kas see oli sinu idee – kutsuda noor naislavastaja seda tükki tegema?  Ja kes näidendis prostituute kehastavad?

Nagu teatritöös enamasti, on alati keeruline meenutada, kes oli ühe või teise idee taga. Kuskil kuklas kumises mul tõesti, et võiks olla hea mõte pakkuda seda just naislavastajale. Et las olla selline otsast lõpuni “naiste asi”. Kujuneski nii, et terve lavastustiim – kunstnik on Liina Tepand ja valguskujundaja Airi Eras – moodustus naistest. Mis puudutab Evat, siis temaga koostööst las räägivad näitlejad ja tulemusest kriitikud, aga kannatlikkust ja paindlikkust, mida Vanemuise-taoline kobarteater eeldab, on talle igal juhul antud. Naisnäitlejatest mängivad tükis Merle Jääger, Külliki Saldre, Katrin Pärn, Piret Simson, Alina Karmazina – kes prostituute ja kes nende antipoode, las jääda juba vaataja avastada. Näidendi intriigis on aga oluline osa ka kahel meestegelasel, nii et olgu nimetatud ka Andres Mähari ning Tanel Jonase nimi.

 

Kalev Kudu, lavastaja

17. märtsil esietendus Tartu Üliõpilasteatris Mark Twaini – Madis Kõivu “Huck Finni lugu”. Kas pakkusite Hucki lugu ise Kõivule või on see mõni Kõivu varasem dramatiseering, mis üliõpilasteatri kätte sattus?

See oli 1999. aastal, samal aastal, kui asutasime Tartus üliõpilasteatri. Pöördusin Madis Kõivu poole palvega, et ehk on tal mulle  mingi asi pakkuda. Kõiv pakkuski Twaini “Huckleberry Finni seikluste” instseneeringu. Olin hästi rõõmus, sest see raamat kuulub ka minu lemmikute hulka. Algusest peale oli selge, et teeme instseneeringu täiskasvanutele ja jätame Tom Sawyeri üldse välja. Kui Kõiv oma nägemuse Huckist valmis sai, nägin, et see on suure lava tükk ja pakkusin seda Ugalale. Paraku jäi tookord asi katki ning näidend seitsmeks aastaks sahtlisse/varju,  et see võiks täna  üliõpilasteatri noorte näitlejatega  ja Üliõpilasmaja suurel laval ilmuda.

 

Miks peaks too XIX sajandi Ameerika kodusõjaeelne lugu tänasele vaatajale korda minema?

Kõiv sai tõuke instseneeringu kirjutamiseks romaani paadistseenist, kus Huck triivib üksi öösel paadis, keset jõge allavoolu ja kuuleb hääli, mis kostuvad üle vee.

Minu jaoks on see väga “ameerikalik” lugu: teelolemise, kulgemise, eneseleidmise, vabaduse otsimise lugu (tänapäeva kirjandusest tuleb kohe meelde J. Kerouci “Teel”). Aga seda lugu võiks näha ka inimeseks, täiskasvanuks saamise loona: Hucki otsus mitte neeger Jimi reeta ja mitte lasta end tsiviliseerida (olla ja jääda vabaks), see on juba täiskasvanud inimese otsus.

 

Kõivu teatritekstid on teadupoolest teatrile lavastamiseks raske pähkel. Kuis või milles teie Kõivu lavale tuues “oma tee” leidsite?

Alguses loomulikult teksti rohkus hirmutas, seitse aastat tagasi ja veidi hiljem olid ”moes” lühemad asjad, et tunnine suts ja valmis (tundub, et täna istub inimene ka kolm tundi teatris ära). Kõiv polegi nn traditsioonilisi näidendeid kirjutanud, mis teebki tema tükid lavastajale ja näitlejaile põnevaks. Aga ka meie ei pääsenud kärpimisest, mis, loodan, on lavastusele pigem kasuks tulnud.

Alguses, proovisaalis, mängisime à la “me mängime Hucki”, mis oli vajalik, et tüki intiimsest/isiklikust olemusest aru saada. Kõiv on rääkinud, et Huck on tegelane, kellega ta pikkamööda on samastunud. Hiljem lavale minnes sain aru, et nüüd omandab tähenduse ruum, kus me oleme; üritasime säilitada proovisaalis saavutatud intiimsuse ja minimalismi ning tuua selle üle suurele lavale. “Hucki” mängimegi üliõpilasmaja laval (ka vaataja on laval) ning lava kohal ja külgedel treppide peal.  

 

Teatriteksti määratlus (või esialgne pealkiri?) oli “Huck Finni monoloog” – ons tegu monotükiga? Teeb ju lavastuses kaasa 12 tudengiteatri näitlejat?

Korduvalt teksti üle lugedes hakkab tunduma, et kogu näidendi sündmustik keerleb Hucki peas, et tegelased või ka vaimud  tulevad ja lähevad omasoodu ja ilma Hucki vahelesegamiseta. Huck on ja jääb peategelaseks, nii nagu Mississippi jõgigi. Ja neil mõlemal on rääkida oma lugu. Seda aitavad neil aga rääkida tegelased, kellega Huck mööda Mississippit kulgeb.

“Monoloog” pealkirjas tundus meile liiga teatraalne, sellepärast “lugu”. Tõepoolest, kõiki teisi tegelasi (samuti lavastuses kõlavaid hääli)  kehastavad üliõpilasteatri 12 näitlejat.