Tervik, mis on väiksem kui selle osade summa

Alvar Loog

Semioos vohab inimteadvuses kui umbrohi, ent päris palja kivi peal see siiski ei kasva.  Viljandi Ugala „Mee hind”, autor ja lavastaja Ott Aardam, kunstnik Kaarel Eelma, muusikaline kujundaja Ivar Põllu ja valguskunstnik Tiina Barbo. Mängivad Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro ja Martin Mill. Esietendus 19. II Ugala väikeses saalis.    Laiemale avalikkusele eelkõige näitleja ja rännumehena tuntud Ott Aardam on üks neist, kelle esiletõus näitekirjaniku ning lavastajana langeb aega, mil meie draamaringkondades hakkas nii ideaali kui ka praktikana kõlapinda leidma autoriteater. Praeguseks on ta teinud omaenda tekstidele kolm lavastust, kõik Viljandi Ugalas: „Börs ja börsitar” (2007), „Poks” (2008) ning „Mee hind” (2011).    Seniste tööde põhjal, sh mitmed rollid näitlejana (nagu nt Theatrumi „Fööniksis”), näib Ott Aardam olevat loojanatuur, kellele on eelmise sajandi lõpu nihilistlik (ehk ühiskondliku moraali ja omaenese väljendusvahendite piire kompav) esteetika olemuslikult võõras. Ideaalide, illusioonide, normide jm metoodilise lõhkumise asemel soovib ta pigem ehitada.  Väärtuste eitamise ja/või uute väärtuste loomise asemel otsib Aardam teatris hoopis mingeid vanu väärtusi (avaldugu need pealegi pigem tunnetusviisis kui konkreetses moraalikoodeksis), mis meie kultuuril pärast paari esimest pitsi postmodernismi uue aastatuhande varahommikuses pohmeluses justkui kuhugi kaotsi on läinud. 

Ott Aardam näib olevat avara hingega inimene, mitmeski mõttes (v. a religioosses) seesama vend Aljoša, keda ta Ugala laval aastate eest Kaarin Raidi Dostojevski „Vendade Karamazovite” ainetel valminud lavastuses meeldejäävalt kehastas. Ta on rohkem humanist selle sõna kõige laiemas ja paremas tähenduses kui intelligent – künismi külvaval postmodernistlikul ajajärgul on need kaks valgustusaegset sünonüümi muutunud ootamatult peaaegu  vastanditeks. Kohati tundub mulle, et nüüdisaja loovisikud jagunevad vähemalt sõnakesksetes kunstides suurelt üldistades kolmeks: intelligendid (sh kontseptualistid ja iroonikud), humanistid (sh sentimentalistid – sh traagikud) ja klounid.         

Ott Aardami seniste tööde käekirja seostan ma selgelt üksnes kahe viimasega. Need kaks tahku on tema lavastustes aga päris huvitaval ja isikupärasel moel üheks saanud, sest ta ei armasta töötada mitte niivõrd karakterite, kui karikatuuridega. Kuid neis karikatuurides on autorihoiakuna alati empaatiat irooniast mitu korda enam. Aardam peatub ikka enne, kui naer oma objekti jõupositsioonilt alandama hakkab, enne kui grotesk jõuab tegelaste ja/  või situatsiooni loodud fluidumist midagi olulist taastamatult tühistada.       

Lavastuses „Börs ja börsitar” kujutati bulvarikomöödia formaadis meisterlikult „väikese” inimese üksildust ja õnneotsinguid. Äsja esietendunud „Mee hind” räägib suuresti samal  teemal, ent siin on Aardam liikunud argistele karakteritele veelgi lähemale. Eelkõige selle hinnaga, et tegelaste mõtte- ja tundeelu jälgimist ei „sega” ükski suurem lugu või korduvkasutusest publiku peal Pavlovi refleksina töötav paatos. „Mee hind” koosneb kümmekonnast sketšilaadsest stseenist, kus pole ei kangelasi ega antikangelasi. Ott armastab ja hoiab oma tegelasi, olgugi et tavamõistes on nad kõik eranditult jobud.       

Üks filmikunsti väljendusvahendite ning dramaturgiliste võimalikkuste otstarbelise kasutamise pärast südant valutav karakter jõuab lavastuse keskel ühtäkki ilmutusliku küsimuseni: miks pole tehtud ega ilmselt ka tehta kunagi täispikka mängufilmi korteriremondist? Julgeksin väita, et Aardam on ise, ilmselt teadlikult ja tahtlikult, nüüd millegi samalaadsega  teatrilaval hakkama saanud. Põhjustest, miks remondist rääkiv film kinos tõenäoliselt läbi kukuks – nimelt piinlik ja halenaljakas argisus ning kandva draama puudumine –, on ta püüdnud teha oma draamalavastuse peamist voorust.     

„Mee hind” kompab koomika kaasabil lihtsate tunnete ja mõtete sisemist tõde ja poeesiat. Näidendi võtmestseenid koosnevad sisemonoloogidest või vestlustest, kus kahest monoloogist ei saa sisulises mõttes hetkekski dialoogi. Tekst ja tegevus liiguvad pidevalt  teispool kollektiivselt tajutud piinlikkuse piiri. Dramaturgina on Aardam teinud piinlikkusest oma kapitali. Teoreetiliselt võiks publik nii intellektuaalses kui ka emotsionaalses plaanis selle toime vastu võimetuks jääda. Aga seda üksnes teoreetiliselt.     

„Mee hind” on hea ja südamega tehtud teater, ent selle mõju jäi tervikuna vähemalt minu  puhul nõrgemaks, kui Aardam ise oleks ehk lootnud. Ja seda eelkõige just seetõttu, et tervikut ennast siin eriti ei ole. Kõigele lisaks häälestas pealkirjas sisalduv mee metafoor, millele Aardam ise esietenduse-eelsetes intervjuudes päris selge sisu andis („mida siis korjata?”), mind millelegi „tõsisemale”. Sügavuse pretensioon oli lavastuses selgelt olemas, ent stseenide vaheldudes – mitmed neist sobiksid rohkem aastavahetuse teleprogrammi kui teatrilavale  – ei jäänud lõpuks kahe kõrva vahele või südamesse midagi püsivalt pidama. Aardam on püüdnud istuda üheaegselt kahele toolile, aga pole tagumikku õieti kummalegi pidama saanud. „Mee hind” jääb nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult tervikuna empaatiat nooliva leebe melanhoolia ja jämekoomilise meelelahutuse vahelisele eikellegimaale, kus teatrikülastaja intellektil ja tähelepanul ei ole toetumiseks mingit kindlat  jalgealust. Lisaks veel aeglane tempo ja kohatine ettearvatavus, mis sünnitavad võimaluse, et vaataja etendusest teadvusega välja libiseb – vähemalt minuga see mitmel korral juhtus. Neli Ugala noorema põlvkonna meesnäitlejat (Aarne Soro, Meelis Rämmeld, Tanel Ingi ja Martin Mill) pakkusid nauditavat bänditeatrit, ent siingi läks kvalitatiivne kontrast mõnede tegelaskujude puhul ohtlikult teravaks – ja seda mitte näitlejatehnilise soorituse, vaid näidendi  teksti kohatise ebaühtluse tõttu.       

Mulle on esteetika kontekstis juba ammu tundunud kasutusväärne see kriteerium: hea kunstiteos on alati targem kui tema autor. Mis tähendab teisisõnu, et tervik võib olla suurem  kui tema osade summa; teose mõtte või mõju tajutav mõõt näilises ebaproportsioonis selle väljendamiseks või saavutamiseks kulutatud kirjatähtede, ekspositsiooniruumi jms füüsiliselt või statistiliselt mõõdetavate parameetritega. Mosaiikne vorm, mille poole Aardam „Mee hinnas” on pöördunud, mängib selles mõttes autorile iseenesest mitmed trumbid kätte. Kuna vaba ruum semantiliste üksuste vahel – seega ruum, mida ajas või ruumis ei  eksisteeri – võib oskuslikul käsitlemisel semantiliselt laetuks saada. Hea kompositsioonitaju kõrval ajab siin asja ära ka paras annus semiootilist šarlatanikunsti või süüdimatust (nt kadunud Mati Undil oli lisaks fantaasiale piisavalt julgust ja jultumust, et poetada lavastuse struktuuri linke, mis lõid selle eri osade vahele otse- või vahel ka lühiühenduste koridore). Teadagi, semioos vohab inimteadvuses kui umbrohi, ent päris palja kivi peal see siiski ei  kasva. Ott Aardam on oma uues näidendis-lavastuses mosaiikse vormi poolt kandikul ette antud semantilise potentsiaali paraku peaaegu täielikult kasutamata jätnud. „Mee hinnas” ei põimi üksteisele järgnevaid stseene miski üheks. Kuni selleni, et järgmine sunnib koguni eelmist unustama. „Kas valgub liiga laiali?”, küsis esimese stseeni tegelane oma muidu vägagi sidusa teksti vahele mitmel korral. Naersin ja vastasin talle mõttes eitavalt.  Lavastuse kohta tervikuna annan samale küsimusele jaatava vastuse. Ainsana püüab semiootilise lõimumise funktsiooni täita vanadest mesitarudest tehtud lavakujundus (kunstnik Kaarel Eelma), ent dramaturgilises plaanis kohati nii sisult, kontekstilt kui ka tundetoonilt päris ühismõõdutute üksikstseenide sidumiseks sellest mulle ei piisanud. „Mee hinnas” on tervik, hoolimata mitmetest väga headest stseenidest, selgelt väiksem kui selle  osade summa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming