Timur ja tema meeskond

Sven Karja

Venemaa sotsiaalselt üsna kõnevõimetu teatri taustal tõuseb esile Peterburi Dokumentaalteater. Peterburi Dokumentaalteatri „Antikeha”, stsenarist Andrei Sovlatškov ja lavastaja Mihhail Patlassov. Esietendus 12. XII Peterburis Praegusaja vene teatrile on mitmel pool süüks pandud nõrka ühiskondlikku närvi. On leitud, et sotsiaalselt kõnevõimetu, reaalsusest irdunud teater soovib vaatajale pakkuda vaid meeliuinutavaid muinaslugusid, ning selle loogilise tulemina ei oskagi suur osa publikust enam teatrilt midagi muud oodata. Teatriteadlane Anna Vislova on kirjutanud 2009. aastal ilmunud raamatus „Vene teater epohhide murrangus”: „Tänapäeva dramaturgid ja lavastajad kas ei taha või ei suuda süveneda tõelisse reaalsusse. Neile pole jõukohane mitte ainult sotsiaalne, vaid ka mis tahes muu analüüs. Nende nagu ka nende tegelaste huvid on koondunud vaid omaenese isikule ja eraldunud ühiskondlikust sfäärist. See on märk äärmisest infantiilsusest, kui mitte kodanikuteadvuse ja maailmavaate kadumisest.” Küllap on see diagnoos veidi utreeritud, tänapäeva vene teatrist leiab hulgaliselt näiteid sellegi kohta, et „tõelise reaalsusega” on võimalik suhestuda ka Tšehhovi, Gorki või Ostrovski tekstide kaudu, aga tõsi see on, et dokumentaalset ainest dramaturgilise materjalina kasutatakse vene nüüdisteatris haruharva (kui muidugi jätta kõrvale rohked biograafilised lavalood (Konstantin Stanislavskist Pavlik Morozovini), kus dokumentaalne materjal on alati ümbritsetud fiktsiooni ornamentikaga). Õigupoolest saabki vene dokumentaalteatrist rääkida vaid ühe trupi, Moskva Teatr.doci kontekstis. Seda suurem üllatus oli äsjasel Neevalinna reisil komistada lavastusele „Antikeha”, tegijateks Peterburi teatri Balti Kodu (mis korraldab ka samanimelist ja veel mitmeid, korduvalt ka Eesti teatrite osalusel toimunud festivale) juurde 2010. aastal tekkinud ja nende katusealuse korruse white box’is mängupaiga leidnud kooslus Peterburi Dokumentaalteater.

Reaalsetel isikutel, sündmustel ja tekstidel (autentsed intervjuud) põhineva lavastuse käsitlemine eeldab ilmselt ka kiirülevaadet taustast. 2005. aasta 13. novembril tapeti päise päeva ajal Peterburi ühe keskväljaku ääres raamatupoe ees 20aastane tudeng Timur Katšarov. Viie noahaavaga lõppenud fataalne ekstsess oli tugevalt poliitilise märgiga akt: Timur oli antifašistliku noorteühenduse aktiivne liige, ründajad esindasid paremäärmuslikku grupeeringut. Muidugi tekitas juhtum piisavalt ažiotaaži, Timurist sai üleöö kangelane, valmis rohkem kui kolme tuhande allkirjaga petitsioon „otse” Putinile, kus nõuti mõrtsukale kõige karmimat karistust. 2007. aasta kohtuprotsessil määrati süüdimõistetutele 2–12 aastat vabadusekaotust.

Dramaturgiliseks materjaliks on salvestatud intervjuud reaalsete isikutega: räägivad Timuri ema, kaaslased, tüdruksõber, juhtumi uurija, mõrva tunnistajad, kummagi grupeeringu liikmed, aga ka mõrtsuka ema. Viimane (Olga Belinskaja mängituna) oli ka kõige esileküündivam näitlejatöö, seda enam, et tema ülesanne oli vististi kõige raskem: kehastada inimest, kelle sisemaailm on kuni alustaladeni rusudeks varisenud, jõudnud punkti, kus tõesti ei oska enam nutta ega naerda – niisiis naerab ja nutab see tegelane vaheldumisi, ilma igasuguse loogikata.

Lavastuse vormistus ei olnud iseenesest teab mis originaalne: live-kaamerasse räägitud monoloogid projitseeriti edasi-tagasi liigutatava lavamööbli lagedatele pindadele. Iga tegelane tõusis seeläbi viivuks suurde plaani, tema ümber tekkis oma „isiklik ruum”. See lahendus põhjustas ka mõningase tõrke, sest sedavõrd ahas mänguruum oleks niikuinii loonud suure plaani võimalusi ning näitlejate ette pandud reeglid olid suhteliselt küsitavad: ühelt poolt tuli mõjuda „võimalikult päris”, siiralt ja lahtiselt, samal ajal pidevalt sättida end täpselt kaadrisse. Huvitav, et kohati üsna dünaamiline ja agressiivnegi (taustaks hard rock – Timur osales seda muusikastiili viljelevas bändis) lavategevus, üksikute uste, laudade, toolide, plekktünnide ja muu kila-kola lakkamatu ümberpaigutamine (pluss „kohustuslik” lavasuits) mõjus enamjaolt vaid üheplaanilise mööbeldamisena – ehkki, kui järele mõelda, võinuks vist kasvada ka omaette kujundiks ümberehitusvaevades riigimonstrumist ja selle rusude all köökus alamatest.

Ent kohaleminekut ei tarvitsenud mingil juhul kahetseda, sest vähemalt mõtteainet andis nähtu kõvasti. Etenduse-järgne lavastaja ja publiku slaavilikult elav arutelu (see viiakse läbi pärast iga etendust) osalt kinnitas, osalt lükkas ümber nähtu põhjal tekkinud hoiakuid. Igal juhul on tegijad tunnustanud vaataja mõtlemisvõimet: lugu ei ole esitatud ohvri/mõrtsuka positsioonilt, lahti laotub palju laiem foon ja kontekst.

Ehmatavaim on ilmsesti tõdemus, et juhtunut ei saa kuidagi võtta maailmavaatelise kokkupõrkena, selleks puudus kummagi leeri liidritel (rääkimata siis reameestest-lihtliikmetest!) vajalik intellektuaalne tase, üldse võime oma tegevust või ideoloogilisi veendumusi täpsemalt mõtestada. Tegu oli/on pigem teismeeas nii tavalise, seejuures üliolulise grupiidentiteedi otsinguga, kus ideedest tähtsamad on ühe või teise elustiili väline, „nii-nagu-teised”-atribuutika. Nii võis aru saada, et kogu Timuri ja tema grupikaaslaste „antifašistlik” tegevus piirdus enamjaolt vaid kodutute söötmise (ka asotsiaalide seas propageeriti taimetoitlust!) ja bänditegemisega. Kibe naerupahvak tuli saalist, kui juhtumi uurija meenutas, et ka nende väikelinnas mängiti tema nooruses fašiste ja antifašiste, mis aga lõppes sellega, et fašistina (ehk siis pahana) soovis end lõpuks kogu linnakeses identifitseerida vaid üks poiss.

Miks aga ahvatleb vene noori paljude elustiilidesubkultuuride seas just nimelt sõjalise atribuutikaga seotu? Kas pole siin põhjus nende totaalselt ülemilitariseeritud lapsepõlves: pühapäevahommikused partisanifilmid, sõjakangelaste heroiseerimine, sõjalis-sportlikud laagrid (ettevalmistus kohustuslikuks armeeteenistuseks) ja riviõppused. Eks tegelikult oli samal viisil ülemilitariseeritud kogu endise Nõukogude Liidu elu, praeguse Venemaa kohta ei tihka suud täis võtta. Küll aga tuleb praegu väga selgelt esile, kui käpardlik on see suurriik õnnetuste-katastroofide tagajärgede ees. Otsekohe läheb lahti hämamine, infosulg, vastutavate isikute peitupugemine. Timuri ema meenutab sarkastiliselt ülikoolis korraldatud Timuri „mälestusõhtut”, kus küünalde ja portreede taustal meenutasid kaastudengid „langenud kangelast”. Lähemal uurimisel aga ilmnes, et sõnavõtjad polnud Timuriga kunagi kohtunudki. Veelgi jahmatavama tunnistuse annab sündmuse vahetu pealtnägija, raamatupoe turvamees, kes ei pidanud kohaseks isegi poest väljuda, kuna tegu polnud enam tema tööpiirkonnaga, pealegi tuli tal samal ajal silmas pidada „kahtlaselt” mõjunud raamatuostjat. „Kui mu poeg ei oleks siia maetud, lahkuksin ma sellest riigist esimesel võimalusel,” ütleb Timuri ema.

Muidugi sünnitab kodanikuühiskonna vaevaline areng totalitaarriigi rüpes ka kurbkoomilisi kaasusi, mida lavastuses kujukalt illustreerib video (ei julge oletada, kas reaalne või lavastatud – kahtlustan viimast, kuigi situatsioon iseenesest polegi ilmselt nii ebareaalne), kus poisikeste kamp vajutab miilitsamehele keset Nevski prospekti pähe pappkarbi, mille peale tema kaks relvastatud ametivenda lihtlabaselt punuma panevad. Samas pole riigi jõustruktuure ka ühemõtteliselt kritiseeritud, just juhtumi uurija on võimeline – erinevalt infantiilsetest noorukitest ja üliemotsionaalsetest naistest – toimunut kõige kainemalt analüüsima.

Netiavarustes Timuri juhtumi materjale uurides põrkusin infole, et üks süüdimõistetuist, paremäärmusliku rühmituse Schulz-88 liidritest on hiljaaegu vanglast vabanenud. Tema edasine kava on otsida oma tegevusele legaalsemaid teid, muu hulgas on ta hiljuti registreerinud ühenduse Rahvuslik Sotsialistlik Initsiatiiv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming