Tõeline Eesti

Kiht kihi haaval avanes Kurgjal täisvereline ja -kaaluline eesti mees, sardellidest, viinast ja avantüüridest päästmatult tiine ja kaame, ent elukogenunagi lakkamatult lällav, praaliv ja bravuuritsev.

VALLE-STEN MAISTE

Tallinna Kammerteatri „Midagi on viltu“, autorid Valdur Mikita ja Ott Kilusk, lavastaja-kunstnik Kaili Viidas, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink, raadiohääl David Vseviov. Esietendus 27. VII Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal.

Tallinna Kammerteater on tulnud toime muljetavaldava lennutrikiga, tuues suveteatrilavale meie armastatuima esseisti Valdur Mikita kultusteostel põhineva näitemängu. Mikita on kirjamees, kes grandioossete impulsside ja visioonide väljaütlemishirmu all ei kannata. Ühtviisi nii surnud kui ka eluspüsivate ühe-, kahe- ja neljajalgsete organismus’te loomus, keha- ja vaimutalitlus, igavese elu ning õnne valemid, aga ka seksi ja festivalikultuuri hukatuslikkus, maakera hävinemisoht jp kõike muud kui vähetähtsad küsimused on tema tähelepanu all. Osundatu on vaid piisk meres, rääkides selle mitmekesisust ja liigirikkust hindava mõtleja haardest.

Mikita esindab Erich Frommile omast vaimu-, eluviiside- ja tsivilisatsioonikriitilist meelelaadi. Frommi paelusid küll Freud, Marx ja religioosne humanism. Mikita on oma eneseabielementidega võõrandumisteooriat seevastu viljastanud evolutsiooniõpetuse, kohavaimufundamentalismi ja maausuga. Mikita austajaskond on vastuoluline, ulatudes lihtsatest seenesõpradest ja metsafriikidest oportunistlike ja natsionalistlike populistideni. Ent tubli eruditsiooni, karismaatilise sule, heatahtliku loomu ja siira maailmaparandamise sooviga Mikita tuleb kirju fännibaasi haldamisega toime.

Mikitale tuginemine võib aga kergesti osutuda kaelamurdvaks. Häda on selles, et tema mõtisklusi saab vaid õige parajalt ja õigesti doseerituna tõsiselt võtta, ehkki esitatud on need valdavalt äärmise tõsidusega. Sageli Mikita arutlused lihtsalt ei ole mitte kuidagi põhistatud ega tõesed. Mikita küll püüab ajuti lugejat kainestada, andes märku, et luulutab nagu Lennart Meri. Kokkuvõttes näibki ta uskuvat, et müüdid ja poeesia on tõepärasemad kui ranged põhjuse ja tagajärje kooskõlakoorma all ägavad käsitused – ehk rohkem, kui peaks.

Mida hakata peale kuulutustega stiilis, et lugematud Eesti talukohad on vanemad kui Rooma riik? Või et kõik maailma olulisimad mõtted on sündinud Eestis ja progressiivne inimkond on oma pilke üha enam Eesti poole pööramas? Itaalias Colosseumi või Leonardo da Vinci muuseumi külastades saame ju aru, et need nägemused ei erine eriti sellest, kui mõni Delfi-troll toodab klikijanus uudise à la „Taylor Swifti ja Arcade Fire sidemed Eestiga on ilmsed“, põhjendusega, et mõlemad resideeruvad riikides, mille mõnes linnas on tegus Eesti maja. Swift ei taha Eestist midagi teada ega tule siia ikka varem kui oma 46. tegutsemisaastal.

Mikita mõte on vastuoluline nagu tema austajaskondki. Keel ja kiri peavad tal olema looduse ja elulähedased, loomuliku kõla ja moega nagu loomapilt ja linnulaul. Selle saavutamiseni pürib Mikita aga, kasutades leksikat nagu „onomatopoeetiline“, „ideofoon“, „deskriptiiv“, „mimeetili ne keeleinstinkt“ jne. Üleilmastumine nõudvat enamgi vastupanu kui Nõukogude sulatusahi, ent kõigele valimatu tahapanemispüüu poolest kuulus Deleuze ja Guattari filosoofia pärineb Mikita ettekujutuse kohaselt pühamust endast, s.t Hurda rahvaluulekogust. Hurda inspireerijaks ja rahvusliku omapära väärtustamise alustalaks peetav Herder on Mikita vaates jällegi paikkondlike iseärasuste vaesestaja.

Indrek Taalmaa „Aatomiku juhtumused“ kirjaga T-särki nähes Pink Floydi helisid kuuldes arvad esmalt, et mängitakse midagi plaadilt „Atom Heart Mother“.

Indrek Aija

Mitmiktaju ja mängulisus

Mikita tugevus seisneb Walter Benjaminile omases mitmiktajus, ootamatuid mõtteseoseid loovas mängulisuses. Mikitas elab lapselik erudiit, ideede generaator, kes sobib hiilgavalt noorte teadlaste inspireerijaks. Ta improviseerib, kuidas mõelda ja elada harjumuspärasest erinevalt, lüüa uppi õhtumaise kultuuri epohhiloovad verstapostid, Herderi ja Saussure’i teooriad jne. Ent Mikita soovib olla ka monumentaalne globaalse kapitalismi vastane omakultuurifundamentalistist ideoloog.

Ta ei piirdu mänguliste tähelepanekute ja kodupaiga väärtustele osundamisega. Ühtäkki ei ole tegu enam äparduse rõõmu ning viltulugemistest tekkinud inspiratsiooniga. Mikita räägib hoopis maailmalõpust ja olemasoleva olukorra väljakannatamatusest moel, mis mõjub usukuulutuse, mitte soovina lugeja mõtlema panna. Mikita teeb alalõpmata osundusi, nagu et viimase 30 aasta jooksul on laste liikumisruum ja aeg, mida vanemad kulutavad lastega vestlemiseks, vähenenud kümme korda jne. Kas viimaks on nüüd tabatud punkt, kust maalt noorus on tõesti ja päästmatult hukas? Millistest lastest on jutt ja kuidas seda kõike ometi nii täpselt teatakse?

Niisugused laused, eriti öeldu ek­saktselt määratud osised, mõjuvad lihtsalt süüdimatu sõnapildumisena. Seejuures teatabki Mikita n-ö teaduslik-allikakriitilisel viisil joonealuse märkuse kaudu, et Deleuze’i tahapanemis­filosoofia rajaneb Jakob Hurdal, sest Janika Kronberg olla näinud Jasques (!?) Derridad, Polümeeri kilekott peas, eesti rahvaluule arhiivis kondamas („Lindvistika“, lk 23). Kui Mikita suudaks oma kirjutistes niisugust äraspidise huumoriga pikitud vaimsust läbivalt alal hoida, oleks ta inspireerivaid luulusid erakordne lust lugeda, ent eneseirooniat jagub tal vaid harvadeks hetkedeks.

Ott Kilusk, Kaili Viidas ja Tallinna Kammerteater pööravad Mikita mõtteilma seevastu üsna tervemõistuslikult pea pealt jalgadele. Mikita apokalüptilistest üldistustest saab käegakatsutavate inimeste lugu. Sillamäe suletuses töötav totalitaarse riigi tasalülitatud isa muutub üha introvertsemaks, sest ei adu, mida ohtudest ja võõrastest tulvil ahistusühiskonnas saab ja tohib rääkida. Muu hulgas pärsib see ta suhteid pojaga, kes hiljem piirideta üleminekuajal samuti endast ja keskkonnast vohava tarbimis- ja edukultuse surve tõttu võõrdub.

Toimetulekuhirm, tuuma(sõja)oht ja ühtede või teiste võõrvägede hävitajate ehmatav lärm, põlvkondade sideme mõranemine ja haprus, eneseleidmise ja endaksolemise raskused, suutmatus rääkida oma muredest ja üldse, seda eriti meeste ja iseäranis eesti meeste seas – need kõik on ka Mikita teemad. Mikita püüab ent läbivalt tuvastada mingeid globaalselt lokkava tõve sümptomeid, samas kui Kiluski ja Viidase lugu on lokaalne ja konkreetne ning maailmaparandamisretseptide pealesundimise püüuta. Nende südamlik, väikese eneseiroonia ja David Vseviovi muhedalt soojas esituses raadiomõtisklustega pikitud olupilt saab algmaterjalist veenvamgi.

Kilusk ja Viidas pakuvad seda, mida Mikita tõotab, kirjutades „Lingvistilises metsas“, et eesti kultuur ja mõttemaailm ei ole kunagi koosnenud suurvormidest, vaid on salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis ometi kuidagi koos püsivad. Mikita mõtiskleb, et eesti kultuuri iseloomulikuks jooneks on asumine tõlkepiiril, sünteesina eri kultuuride kokkupuutepunktis. Rikas perifeerne kihistus on võimaldanud võõraid nähtusi sisse laenata, erinevuste läbi rikastuda, ilma et see hävitaks, muutuda, jäädes siiski endaks.

Ilma müütilise idealismita

Teatritegijad annavad neile mõtetele käegakatsutavama, vähem paatosliku kuju. Nende armastus kodupaiga vastu on ausam ja ilma müütilise idealismita. Mikita kolkapatriotismi on tasakaalustatud rahvaliku rämeduse ja Heiki Pärdi menuteose vaimus argielupikantsustega. Kiluski tegelased kohtavad venelasi, kes on ideoloogiliselt ja kultuuriliselt tobedad ning kellega puutumus ei tekita kunagi härdusesegust austust, nagu koolivenna Felix Oina jutt Ameerika Hääles. Kuid töötades nendega koos, vajad sa inimlikku puudet ja pead olema inimene inimeste seas. Nii muutuvad venelastegi keelepruuk ja kultuur ositi omaseks ja argiseks, tekitades nostalgiat nii nagu lavastust saatev Vikerraadio ürgne muusikavalik (Suveniir, Vitamiin, Palderjan), mida räppar Genka austajast noorem tegelane (Indrek Taalmaa) meeleolukalt ilaks nimetab ja mis temas, nagu searuig ja lehmasittki, grimasse esile kutsub.

Lauri Kingi sajatatud „Kiberi-maderi“ ja „Džuždsik-peržitsik“ ja „Karaboksarov“ mõjuvad lavastuses vene deliirikute räuskamistel põhinevate muherämedate muganduste, mitte siinsele kohavaimule omase onomatopoeetilise loomulikkusena, nagu Mikita seda „Metsikus lingvistikas“ serveerib. Kink kraaksub, prääksub ja rögiseb lavastuses väga loodust matkivalt „mimeetilis-deskriptiivselt“, mitte kommunikatiivselt mõtet edastada püüdes, vaid instinktiivselt ja tunnetuslikult. Ta teeb seda suurepäraselt ja nii, nagu Mikita nõuab. Ent see on lihtsalt üks karikatuur, mitte eestimaalasele paratamatult loomulik pruuk. Ma ei hakkaks Kingi esituse najal Saussure’i keelekasutuse suvalisust väitvaid teooriad ümber lükkama, ehkki Mikita filosoofia sedaviisi ette näeb.

„Midagi on viltus“ näeme mikitaliku Eesti romantilist ilu ja äraspidiseid veidrusi, ilma et neid soovitaks muuta mingi argiülese jutluse osaks. Mikita on oma vastandustes kohati jäik ja üheplaaniline, üleilmse tarbimiskultuuri austaja on tema arvates verevaene lunastuselootuseta ketser. Lavastus on selles osas elutervelt empaatilisem. Indrek Taalmaa fantastilises esituses avaneb kiht kihi haaval täisvereline ja -kaaluline eesti mees, sardellidest, viinast, naistest, õnnemängudest ja avantüüridest päästmatult tiine ja kaame, elukogenunagi veel lakkamatult lällav, bravuuritsev ja praaliv.

Taalmaa ilmub vaatajate ette oma arhetüüpse alter ego Oleg Kosjugini (räppar Genka kõige ürgeestlaslikum mask) moel ja selle räuskamise saatel. Üleküpsenud rullnoks saabub lavale harvaesinevalt üüratu BMWga, mis vist hirmsate võlgadega soetatud, sest korralikku elamist ei paista peremehel olevat, bemm on olmekoli täis. Siis hakkab selle maski varjust kooruma väike poolharitud hingeline poiss, kes pole tegelikult kunagi unustanud sidet oma sõnnikulehase lapsepõlvemaa, pinevusi täis poisipõlve, kummalisest isast jäänud mälestuste jms, ent pole suutnud seda sidet ka toimivalt hoida.

Esiti vaid selleks, et idamaistele tervendus­maastikele reisimiseks viisat taotleda, maale oma südame-, s.t sünnitunnistust otsima tulnud mehejurakas on etenduse lõpuks oma lapsepõlves kinni nagu Madis Kõiv. Heli Läätse esituses kõlavad „Ema, mul kingi hobu“ ja Bob Dylani „Vastust teab vaid tuul“ ning pisar tuleb silma. Kindlasti oli tegu ühe südamlikuma, sisukama ja sügavaima rolliga, mida tänavune suveteater pakkus.

Aatomiku juhtumused

Ott Kilusk on raaminud oma lavatöö intellektuaalse rockihiiglase Pink Floydi helimaailmaga. Miski ei haakuks lavastuse teemaga paremini. „Lindvistikat“ sisse juhatades kirjutab Mikita: „Viimase sajandi tunnusjooneks on, et inimene on meeletult täiustanud kommunikatsioonisüsteeme, kuid alla on käinud võime suhelda nii looduse kui iseendaga. See on kaasa toonud ränga võõrandumisetunde.“ Sõjahirmust, totalitarismi ja kapitalismi ning laastava elulaadi survest jms tingitud inimestevaheline mõistmatus ja üksteiseni jõudmise raskus, sissepoole-, puudu- ja äraolu ning nende ületamisepüüd, luhtunud igatsused, noorusuljuse mahendumine jm laval nähtu – need kõik on ju maailma parimad filosoofilis-kontseptuaalsed plaadid teinud eksperimentaalmuusikahiiu peateemad.

Kurgja näidismajapidamise veisekarja keskel Taalmaa „Aatomiku juhtumused“ kirjaga T-särki nähes Pink Floydi helisid kuuldes arvad esmalt, et mängitakse midagi plaadilt „Atom Heart Mother“. On ju selle albumi ümbrisel mäletsevad legendaarsed mustavalgekirjud lehmad üheks indikaatoriks, mis Mikital tõelist Lõuna-Eestit ebaortodokssest põhjast eristab. Kuid Floydi fännide seas leviva arvamuse kohaselt ei tähista kirjakud erinevalt Mikita omadest eriti midagi (nagu albumi nimigi). Lavastuses kõlanud laul „Wearing the Inside Out“, milles 20 aasta järel teeb häält bändikaaslastega tülli läinud Ri­chard Wright, sobib inimlike vahekordade umbejooksmisest rääkivasse lavastusse suurepäraselt, andes ettevõtmisele jumeka metatasandilise mõõtme.

Viimase etenduse finaalis on publik taas püsti – tava, millest on saanud loll rutiin. Mis saab edasi, kas minnaksegi esitajaid käsipidi väntsutama, nagu Tambet Kaugema (Sirp 7. VII) pelgab? On kogemata taasiseseisvumispäev ja Lauri Kink laseb lavale tagasi aplodeerituna ühtaegu lootuskübemest kantud, ent seejuures murtud häälel üle huulte sõna „Eesti“. Vaikselt ja ebalevalt, näitleja kohta harjumatult aralt. Ometi see sobib. Selles lavastuses on Eestit tõesemalt ja enam kui riigijuubeliks tehtud ofitsiaalses EV100 „kingipaketi“ avalöökides, mida vormilt aplombikamalt kui sisu välja kannab on juba rahvuskehandi ette paotatud. Võimaldatagu parem vaesuspiiril rahvuskaaslastele mõni vabalt valitav tasuta teatrikülastus. Mis kingitused need eksklusiivse piletihinna ja mängupaigaga pompoossused ikka on?

Kurgja laval oli mugandustele vaatamata siiski ehk ka omajagu Mikitat ja tema Lõuna-Eestit. Mingit elutervet maagiat Liivimaa kubermang endas peitma peab, ega muidu pärineks tänavusuvised võimsaimad teatritööd – „Mees, kes ei teinud mitte midagi“, „Õhtu on salameri“ ja „Midagi on viltu“ – just selle kandi meestelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming