Tommi Kitti: igasugune kunst on üha enam meedia mängukann

Triinu Aron

Tommi Kitti on Soome kaasaegse tantsu üks omapärasemaid isiksusi, tal on 30aastase koreo­graafi- ja tantsijakarjääri jooksul välja kujunenud oma liikumiskeel. See viis liikumiseks ei ole tuntud traditsiooniliste tantsutehnikate edasiarendus, ei lähtu mingi­test levinud ideedest või kontseptsioonidest, vaid on liikumiskeel, milleni ta on jõudnud iseenda loominguliste eksirännakute tulemusena. Vallteri Raekallio  

Kuidas sai sinust tantsija ja koreograaf?

Mu ema oli moderntantsija, üks M. Wigmani ideede kandjatest 60ndate aastate soome tantsus ja tema mind tantsima viiski. Üheksaaastaselt läksin õppima jazztantsu, sest mulle meeldis enda vaba väljendamine, liikumine, rütm. Oma esimese sooloetenduse lavastasin viieteistkümneselt, see äratas kohe televisiooni huvi, sest poisid ja mehed Soomes tol ajal eriti ei tantsinud. See sooloprojekt  arenes hiljem veel palju edasi ja ma  esitasin seda väga kaua. Kuueteistkümneselt sai minust järsku ?professionaalne? tantsija ? mind kutsuti osalema mitmesse Helsingi Linnateatri ja Rootsi Teatri muusikaliprojekti. Olin sisenenud teatrimaailma.

Raatikko on Soome esimene moderntantsuteater. Sina olid üks neist, kes oli teatri loomise juures ja tegutses trupis algusaastail.

Jah, 70ndad  tõid soome kultuuri suuri muutusi, alguse sai moderntantsu buum, mille tagajärjel tekkis ka tantsuteater Raatikko. See oli imeline aeg. Me  alustasime nelja tantsijaga, kelle seas Marjo Kuusela (praegu Soome Teatriakadeemia tantsuosakonna juhataja,  koreograafiaprofessor) ja mina. Meie usk ja tahtmine tantsuga midagi tähtsat ja olulist öelda oli  suur: lavastuste aluseks võtsime kirjandusliku materjali, meie etendused jutustasid lugusid inimestele arusaadavatest asjadest  ja meid saatis tõesti suur edu. Raatikko aktiivne tegevus hakkas muutma mõtlemist tantsu olemusest: see polnud enam ballett printside ja printsesside elust, vaid tavalistest inimestest; samuti muutus tantsukeel liikuvamaks, vabamaks, huvitavamaks. Muutusid  ka esinemispaigad. Need ei olnud enam suured traditsioonilised teatrisaalid, me esinesime üle Soome erinevates kohtades, tulime vaatajale lähemale.

Oled öelnud, et sinu looming jaguneb kümneaastasteks tsükliteks. Osalemine Raatikko trupis oli esimene neist?

Võib vist tõesti nii väita. Raatikko lõpuperioodil oli meil ca sada etendust aastas. Tundsin, et esinemine on muutunud lihtsalt rutiiniks, ma tundsin vajadust edasi areneda.

Läksin Cullberg Balleti konkursile Stockholmi ja mind võeti vastu. Võtsin põhjalikult ette klassikalise tantsu, arenesin kiiresti ja palju edasi. Eriti oluliseks pean koostööd Mats Ekiga, kelle  lavastusi, ideid ja koregraafiat siiani austan. Cullberg Balletis tutvusin ka  J. Kyliani  koreograafiaga. Arvan, et nad mõlemad ei suudaks niimoodi lavastada, kui ei oleks tegelenud kaasaegse tantsuga.

Olin Cullberg Balletis ühe aasta, siis sündis meil poeg ja läksin tagasi Helsingisse, ehkki mul oli väga kahju lahkuda. Ühinesin taas Raatikko trupiga, aga jäin seal võõraks. Olin ise vahepeal väga palju muutunud, nemad aga mitte.

See oli ka aeg, kui olin Helsingi Linnateatri koosseisus.

Järgmist kümneaastast perioodi iseloomustab osalemine Soome Rahvusballeti koosseisus.

Pärast Raatikkot, kus ei olnud erilisi tingimusi treeninguteks ja proovideks, kus kõike tegid tantsijad ise, köitis Soome Rahvusballett mind oma mastaapide ja võimalustega. Mind huvitas väga, mida kogu see maailm suudab minuga teha. Klassikalise tantsu tehnika pakkus mulle veelgi avastusi ja leidsin selles uusi võimalusi, kuidas avastada iseennast.

Kui moderntants Soomes sai mõjutusi eelkõige Lääne-Euroopast, siis Soome ballett oli kujunenud Vene koolkonna mõju all. Kuid selleks ajaks hakkas kaasaegne tants mõjutama ka balleti arengut ja seal  toimusid omakorda suured muudatused. See oli huvitav.

Soome Rahvusooperis lavastasin ka oma esimese balletilavastuse  koostöös helilooja Eero Hämeenniemiga. Kogu protsess kokku kestis poolteist aastat ja oli väga huvitav, see lavastus püsis  repertuaaris veel aastaid. Pärast seda lavastust muutus minu jaoks palju ? oli raske tagasi minna  klassikaliste ballettide esitamise juurde.

Kui sa tagasi vaatad, kuidas hindad seda perioodi?

Kokkuvõttes oli see õpetlik periood. Soome Rahvusooper oli oma hiilguse tipul, ka  balletil läks hästi. Kuid kaduma hakkas tantsukunsti mõte. Teatris tegeleti kõige muuga peale tantsu: võideldi paremate rollide eest, võrreldi ja vaieldi  palkade üle rohkem kui loomeprotsessi või koreograafia üle jne. Tundsin end lõpuks nagu sportlane, kes peab olema vormis, näitlema publikule, olema instrument rahvale meelelahutuse pakkumiseks. Kiiremale, kõrgemale, kaugemale ? olid märksõnad, mis said valdavaks. Kuid mulle ei pakkunud see midagi. Olla teistest kiirem, tehniliselt parem ? see ei olnud enam motiveeriv. Tundsin, et sulgun endasse, eemaldun ja muutun negatiivseks. Lõpuks lahkusin teatrist,  eraldusin tantsustuudiosse ja hakkasin vastust otsima: mis on minu jaoks tants?

Viimane kümneaastane periood kestab praegu? Oled öenud, et sinu motiiv tantsus on liikuda?

Mulle on kõige huvitavam tantsus inimese liikumine.  Liikumine hõlmab nii füüsilist kui ka vaimset-emotsionaalset liikumist. Ehkki mulle ei meeldi praegu ?jutustada lugusid?  tantsus, ei ole liigutus minu jaoks midagi ?abstraktset?, mis asub inimesest väljaspool. Selles lihtsuses peitubki saladus.

Minu arvates on läänemaailm lähtunud valdavalt  sellisest mõttemudelist, et alguses on loojal IDEE  ja siis hakkab ta otsima VORMI, mis kajastaks (väljendaks) seda ideed. Idamaad, kust pärinevad ka erinevad joogasüsteemid ja mitmed võitluskunstid, näevad  inimest pigem  TERVIKLIKUNA ? keha ja vaimu ühtsuses, ka loomine on selles mõttes nende kahe koostöö, mitte ühe ?diktaat?. Mulle on loomuomane see teine viis ja nii hakkasin tegelema liikumise protsessi, mitte resultaadi otsimisega. Sellest ühe osa moodustas ka töötamine õpetajana. See on olnud  väga  huvitav ja eksperimenteeriv periood mu elus. Sain koos üliõpilastega otsida liikumise olemust, grupikoreograafiat, samuti ka ideid, kus  tantsuliikumine ise ongi nii-öelda muusika oma  tämbri, tugevuse, vältuse jmt ? see tähendab liikumiskvaliteetidega.

Milline on muusika ja liikumise suhe?

Ma ei ole kunagi arvanud, et muusika annab impulsi liikumiseks. Muusika ei saa seda teha. Seepärast on mitmed minu lavastused sündinud niiviisi, et muusika on loodud alles pärast liikumist, liikumine tekitab muusika. Nii sündis ka minu esimene ballett ja samal põhimõttel liigub ka praegune loomeprotsess lavastusega Fine 5 Tantsuteatrile.

Muusika ei saa tekitada liikumist, sest liikumine ongi muusika. Nii nagu muusika on ka tants kui mõtlemine läbi liikumise midagi enamat ja kõrgemat meie igapäeva tunnetes ja argipäeva toimetustes.

Tegelikult on kummaline, kuidas tantsu on läbi aegade vähem tähtsaks kunstiks peetud kui kirjasõna, muusikat, draamat. Olen mõelnud, et see on meie religiooni tõttu. Meie kultuuris on alati olulisemat väärtust kandnud idealistlik mõtlemise viis. Niisamuti on Jumal meie jaoks väga idealistlik objekt. Aga keha ei ole? Miks?

Tekkis  eriline, nn Tommi Kitti liikumiskeel ja tekkis ka  oma  trupp?

Bagnolet 2000. aasta  festivali  Soome  platvormiks lavastasin ?Still life for 4 dancers?  ja  tantsijad,  kellega  koostööd tegime, on siiani huvitatud, et see jätkuks. Truppi on lisandunud ka uusi liikmeid.  Tundsin igatsust Raatikko järele, kuigi uues vormis. Olin kaua üksi otsinud, nüüd tekkis tahtmine olla kellegagi koos ja  midagi jagada. Liikumine on alati  seotud su kehaga. See ei ole draama, kus  näitleja mängib ära rolli. Vaid midagi ehedamat, mis toimub praegu, hetkel, keha ja vaimu koostoimimises, midagi veidi ebaratsionaalset. Arvan, et seda ei saa seletada teaduslikul viisil.

Minu tänases grupis töötavad kõik vabakutselistena ja mulle meeldib see. Me tuleme kokku selleks, et ühiselt midagi luua. Tekib dialoog, meie uksed on kogu aeg avatud.

Soomes öeldakse, et Soome meestantsijad liiguvad nagu Tommi Kitti. Mida see tähendab?

Põhjus on pigem selles, et kui mina tantsimist alustasin, siis oli väga vähe mehi, kes tantsisid. Sellel määral on minu eeskuju tänaseid mees­tantsijaid kindlasti mõjutanud. Ise aga pean olulisemaks oma liikumise keelt, mis saab alguse inimese enda otsingust, liikumise leidmisest. See ei ole mingi selgeksõpitud tehnika, vaid kogemuslik tunnetus, mis ühendab meid.  

Kuidas sa tunned, mis hakkab toimuma kaasaegses tantsus? Mis roll on kaasaegsel tantsul maailmas?

Mulle tundub, et Euroopas  toimuv on praegu huvitavam. Tugevad Ameerika moderntantsu koolkonnad on tänaseks kujunenud omaette süsteemiks, reegliteks (Cunningham jt) ning nende jäljendamine ei ole nii huvipakkuv, see on pigem toodang kui looming. Teisalt on kaasaegne tants üha enam avanenud noortele, kes näevad selles enda avastamise vahendit, põnevaid otsinguid, väljendusvõimalusi. Kaasaegne tants ei ole veel väga institutsionaliseerunud, mis on hea. Teisest küljest ei tohiks sellest aru saada nii, nagu poleks vaja kaasaegse tantsu loometööd toetavat süsteemi.

Tantsukriitika, kas see mõjutab sind?

See tundub mulle kui loojale vahel ebaõiglane. Tunnen, et kriitikud võiksid ja peaksid lisaks valdkonna tundmisele ka tantsu armastama, et sellest kirjutada. Praegu toimivas maailmas on väga võimsalt märgata, kuidas igasugusest kunstist on saamas üha enam meedia mängukann. Seda, millisest teosest saab kunstiteos, püüab suuresti  dikteerida meedia. Seetõttu on kunstnik sõltuv meediaärist. Tekivad uued küsimused: mis on tegelikult kunst, kas see, millele meedia tähelepanu pöörab, või see, mis tekib  konkreetses vaataja-etenduse suhetes? Kas looming on mingi trenditeadlikkus, isegi  kopeerimine, äri? Miks me peaksime tegema seda, mida tahaksid näha produtsendid või kriitikud näiteks Prantsusmaal või Saksamaal?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming