Tooge need Eestisse!

Rait Avestik

Paar soovitust meie teatrifestivalide korraldajatele.

Art & shocki “Back in U.S.S.R.” 2x repro

See, et maailm kubiseb huvitavatest ja teatrikogemust rikastavatest ning avardavatest teatritöödest, on selge. Alljärgnev olgugi ainult viide paarile lavastusele, mis tõenäoliselt ei voola siinsel teatripublikul ja -tegijatel lihtsalt mööda külgi maha ehk vääriksid näitamist ning nende peale raha ja aja kulutamist.

Selle aasta Tampere teatrifestivalil sundisid end meelde jätma kolm nimetust. Riia Uue Teatri lavastusest “Pikk elu” (idee ja lavastus Alvis Hermanis) on Sirbis juba varem juttu olnud. Tegemist on siinkirjutaja arvates ühe tugevama tööga, mis viimasel ajal nähtud.  Väiksel laval näeme viie rauga peensusteni realistlikku elu ühe ööpäeva jooksul ühes ühiskorteris, mis oma olemuselt on nõukogude inimesele eriti tuttav. Aeglus ja valulikkus, mil viisil liiguti, rõhutas aja kiirust ja selle lõppematut kulgu. Inimeksistentsi lõpp oli kohal, lavastuses see veel aga ei sekkunud. Idiootsuseni täpne (siin on see kompliment) lavakujundus (nagu päris korter läbipaistva “neljanda seinaga”)  süvendab rõhutust, kitsikust ja gerontide vaimseid eripärasid. Tekstitu (mis neil ikka rääkida) kulgemine kutsub ühelt poolt esile muige ja irve, teisalt näidatakse meile paljude meie endi olevikku, tulevikku ja minevikku, millele mõeldes kaob naljatuju ruttu. Ning kolmekümnendates aastates näitlejate vanus paljastub alles siis, kui nad kummardama tulles on sunnitud rollist väljuma.

Kasahstani teater Art & shock opereerib üsna konkreetselt NSVL-aegse sümboolikaga. Tundub, et Galina Pjanova lavastus “Back in U.S.S.R.” ironiseerib esmapilgul pioneeride ja Lenini teemal. Siiski vaadeldakse kolme tüdruk-pioneeri sotsiaalset ja füsioloogilist arengut pioneerikoonduste ajastul. Tõsine kohustus armastada Leninit haihtub järk-järgult elu enda ees. Kogu seda vahel homeerilist naeru esile kutsuvat “pioneeride kino” raamib saksa ajakirjanik, kes teeb sel teemal filmi. “Edasi- ja tagasikerimised”, sakslase flirt helimehega (reaalajas) ning muud nipitamised pole selles loos primaarse tähtsusega. Lavastus polegi midagi erakordset. Sellele sunnib tähelepanu pöörama aga tõsiasi, et väheste vahenditega ning geniaalsete näitlejatöödega on tehtud midagi, mis lihtsalt kutsub esile naeru. Eesti teatris tihti naerda ei saa. Kasahstani teater kompenseeris selle vajaduse mõneks ajaks. Tähelepanu: selle kahevaatuselise “vaese teatri” puhul pole tegemist komöödiaga.

Eelmistest erines vormilt ja sisult Islandi Vesturport & Artboxi Shakespeare’i “Romeo ja Julia”. Lavastaja Gisli Örn Gardarsson lõhub n-ö kaanoneid. (Samas võib kaanonite lõhkumine juba ise kaanoniks muutuda.) Ühesõnaga – tsirkus suurel teatrilaval. Ja mitte mingi triviaalne veiderdus, vaid inimest (näitlejat-akrobaati) nii füüsiliselt kui ka muul moel (teksti andmine, näitlejameisterlikkus jne) efektselt esile toov vaatemäng. Selle lavastuse juures vääriks tähelepanu asjaolu, et publikuga mängimisel ehk õrnal jääl käimisel jää ei purunenud. Professionaalne oli see publiku “häirimine”, sest taotlus oli ikkagi seda mitte teha ja publiku turvalisus ka säilitati.

Niisiis, “suure, soliidse, igava, kohustusliku ning tuttava” välismaise teatrikunsti vahele võiks  neid proovida…