Trehvamine teatrimaitsetega

Rait Avestik

„Trefi” kava laialivalguv mitmekesisus on nii selle festivali tugevus kui ka nõrkus. Teatrifestival „Treff” 24. – 27. V Tallinnas. Mastaapselt organiseeritud sihipärased kogunemised (kui tegemist pole just sõja või muu selletaolisega) kutsuvad esile suurel hulgal midagi, mis võib veel palju aega hiljem olla selle kogejale elutervete tegude või mõtete elluviimisel üheks võimalikuks jõuallikaks. Kui lastelaagris saavad selliseid emotsionaalseid lakse peaasjalikult „kliendid” ise, sest kasvatajatele-õpetajatele on see pigem kohustus-vastutus-valvuritöö, siis teatrifestival on ilmselt ideaalseim näide, et koos-viibimine ja -olek on kahepoolse mõjuga – pidulikku kurnatust kogevad nii näitajad kui ka vaatajad. Kui ühest küljest on tänapäeva inimestel järjest rohkem võimalusi üksteisega päriselt suhelda, siis teiselt poolt on muutunud painajalikult lihtsaks ja ahvatlevaks n-ö vahendatud suhtlemine. Sellise süveneva (pealis)kaudsuse tuules on, seega, igasugune teatrifestival omaette väärtus. Veel enamatki: kui samal ajal on samas kohas eri žanrite viljelejad, nii alles (kunsti)maailma avastavad (elu)kunstnikud kui ka tülpinud tipptegijad, olgu nad siis vaatajad või näitajad, võib sellest kujuneda oluline lõik kogeja biograafias. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kuuendat korda korraldatud festival „Treff” selline oligi ning just nendel põhjustel on „Trefile” iseloomulik laialivalguvus ja ulatumine seinast seina selle ettevõtmise üks tugevusi. Ent ka nõrkusi: kontseptsioon „teeme kohaliku Avignoni, hõlmame terve kvartali, kruvime numbrid lakke, topime igasse prakku esineja” jne loob küll esmapilgul uhke, „maailm-peopesal“ tunde, kuid eufooria settides ei toeta kuidagi kvaliteetfestivali kuvandit. Praegu panustatakse peaasjalikult trehvamisele, mitte planeeritud kohtumistele. Muidugi oli ka sellel aastal meisterlikke lavastusi ning üllatavaid olukordi, kuid kõik väärtuslik lahustus mingis kvantitatiivses saginas. Fakt on aga see, et ühele noorele ja võib-olla tulevasele teatraalile on „Treff” vaieldamatult kasulik festival, kusjuures pean metafüüsilise kasu kõrval silmas ka käegakatsutavat kasu.

Nukuteatri juhtide ja festivali peakorraldajate Meelis Pai ja Vahur Kelleri tegevust siinsete inimeste harimisel nukukunsti vallas olen varemgi esile tõstnud. „Treff” on näitena lausa eeskujulik: ka kõike näinud (sõna)teatraalid on tunnistanud pärast „Treffe”, et nende peas on avanenud (või pigem taasavanenud) justkui mingi uus uks. Pai ja Kelleri tegevusel on aga üks nüanss, mille juures tuleks nukuteatrihuvilisel olla mõnevõrra tähelepanelik. Maakeeli öeldes on nad nukukunsti „maaletoojad”, seega üsnagi monopoolses seisus maitsekujundajad inimestele, kes ise üle maailma mööda teatrifestivale ei kolista. Kuigi Pai ja Kelleri nukuteatrialases kompetentsuses pole põhjust kahelda ning kuigi maitse üle ei vaielda, tuleb just täiskasvanutele mõeldud nukuteatri kontekstis natuke siiski selle maitse üle vaielda. See, et teatrijuhid on hakanud jõuliselt kustutama võrdusmärki nukuteatri ja lasteteatri vahelt, annab tunnistust julgusest ja õiges suunas liikumisest. Festivalil jäi aga täiskasvanutele mõeldud lavastuste puhul – küll eranditega – domineerima nn dudapaivalik joon. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri enda „Õhtusöök vampiiridega” (lavastaja Andres Roosileht), „Ajuloputus” (lavastaja Duda Paiva), Ljubljana nukuteatri „Armunukud” (lavastaja Duda Paiva) ning Scallywagi teatri „Stan” (autor-esitaja Jim Barnard) on nii visuaalselt kui ka sisuliselt küllaltki sarnased: nukk (mida saab võtta ka kui maski) on rõhutatult inimese või elusolendiga sarnane, pigem näitleja asendus kui nukk (kuigi nukud laval tähistavad ka ju pigem näitlejaid kui tegelasi) ning teemad on inspireeritud negatiivsest hämarusest, lõhkistest inimhingedest ja identiteedikriisist, nähtuna küllaltki šovinistlikust vaatevinklist. Nii üksikult kui ka kõike koos võttes polegi siin midagi taunida, seda enam, et meisterlikku nukukäsitsemist oli nendes kõigis. Sellise kontsentratsiooni puhul tuleb aga loota, et meie sellealased maitsekujundajad ei ole sügavalt seda meelt, et nukuteater täiskasvanutele võiks või peaks olema peaasjalikult allapoole vööd kommertsestraad („Ajuloputust” ma siin silmas ei pea).

Kahjuks ei saa pikemalt peatuda eespool mainitud lavastustel (need vääriksid seda küll mitmeski aspektis), nii tuleb mainimisega piirduda ka hoopis teiselaadsete, märksa vähem ekspressiivsete lavastuse puhul. Puškini jutustustel põhinev „Kahetsus ja andestus” Peterburi Suure Nukuteatri esituses esindas klassikalist marionetiteatrit, mis mõjus värskelt – vaatamata näilisele konservatiivsusele ja oma ülimale täpsusele. See on suurepärane näide nukuteatrižanri võimalustest, kus nukk on nii nukk, tegelane, näitleja kui ka teda liigutavale inimesele võrdväärne partner ning kus inimene võib olla kõike sedasama. Täppistöö, mille tarvis oli Eesti Nuku- ja Noorsooteatri väike saal vaatajale etendusest maksimumi väljapigistamiseks ilmselgelt liiga suur.

Küll mööndustega, ent „Trefi” tuumakam valik oli õnnestunult eriilmeline. Nii kasvatas festivaliliikluses suure ootushorisondi Prantsusmaal tegutsev Polina Borissova lavastusega „Mine!”. Raugastunud naise maskiga, mis põhimõtteliselt peaks jätma mulje, et see polegi mask, jutustas või, õigemini, näitas näitleja lugu üksikust naisest, kes heitleb mineviku ja tuleviku vahel. Kui esimese hooga tahaks hõisata koos suurema osa publikuga, et kui objektiteater täiskasvanutele, siis just selline, kus näitleja ei tekita lugu meie peas mitte sõnaga, isegi mitte ilmega (sest mask on ju ees), vaid oskuslikult kasutatud esemetega. Siiski tahaksin lavastust näinud inimeste käest retooriliselt küsida, kas nende emotsioonid pälvis ikka näitleja või hoopis idee. Arvan, et viimane.

Nagu iga rahvusvaheline festival on hea foonilooja kohalikele tegemistele, nii piisas paarist „Trefil” nähtud lastelavastusest, et taas tunnistada: kuigi hakkas juba tunduma, et meil on lastele tehtav teater kah juba küllaltki eriilmeline, siis päris nii see ikkagi ei ole. Näiteks nii itaallaste ScarlattineTeatro „Sisale” kui ka soomlaste teater Kuuma Ankanpoikanen Hanna Schroderuse maalidel põhineva lavastusega „Lühinägelik printsess” imponeerisid esmalt sellega, kui palju vaeva on nähtud lavastustega, mille ühel etendusel saab olla maksimaalselt paarkümmend kõige nooremat teatrivaatajat. „Sisale” ainus etendaja sai hakkama tähelepanuväärse trikiga, mida trikiks ei tohikski nimetada: etenduse lõppedes kadus näitleja märkamatult lavalt ning asemele tulid esiridade lapsed, kes küll otsisid kadunud näitlejat, ent hakkasid teda leidmata ise laval mängima. „Lühinägeliku printsessi” puhul tuleb muu hulgas rõhutada selle kunstihariduslikku aspekti: objektiteatrispetsiifiline varjatud sissejuhatus kujutavasse kunsti lastesõbralikus, ent mitte infantiilses õhkkonnas.

Kahjuks jäi nägemata Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Metsik urisev õnn” Anne Türnpu lavastuses. Selle kohta festivalil kuuldud kiidusõnad panevad imestama, miks näidati seda teismelistele suunatud lavastust festivalil öösel kell 12? Kui ma suudan aga määratlused (nukukunst, visuaalteater, objektiteater, performance jne) festivali kavalehel mõelda selgelt erisuguseid nähtusi tähistavaks, on mul juba järgmisel aastal „Trefil” ilmselt lihtsam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming