Tsirkuse sideaine otsinguil

OTT KARULIN

Rahvusvahelise grupi Mago „InTime“ ehk „Õigeaegne“, idee autorid ja teostajad Amandine Doat (Prantsusmaa), Merle Freund (Saksamaa), Grete Gross (Eesti) ja Otto Tammivaara (Soome). Esietendus 14. X Kumu auditooriumis.

Tsirkusenumbrite integreerimine jutustatavasse loosse, nii et sünniks terviklik teos, on ehk iga uue tsirkuse lavastuse eesmärk, aga „InTime’i“ trupp on veidi üle mõelnud.

Tsirkusenumbrite integreerimine jutustatavasse loosse, nii et sünniks terviklik teos, on ehk iga uue tsirkuse lavastuse eesmärk, aga „InTime’i“ trupp on veidi üle mõelnud.

Mikko Pirinen

Avatud ruumi meetod, mis mõeldud aruteludeks, järgib reeglit, et kohal on alati õiged inimesed. Ka uue tsirkuse lavastus „InTime“ ehk „Õigeaegne“ toob ilmselt kokku õiged inimesed (Lahti tsirkusekooli kasvandikud) õigel ajal (see on koosluse esimene ühistöö). Trupi ühe liikme Grete Grossi tegelikult veel koolitöö „Ahelad“ pälvis kevadel teatri aastaauhinna nominatsiooni, mistõttu olid ootused uuslavastusele üsna suured. Ei saa öelda, et „InTime“ valmistas pettumuse, küll aga tõstatas mitu küsimust, millele trupil oli jäänud proovide käigus vastus leidmata.

Lavastuse dramaturgiline struktuur on kergesti jälgitav: teelaua ääres kohtuvad kolm tegelast, kõik ühtmoodi ebalevad suhtluses teistega. Tegelased saavad järgemööda võimaluse reaalajast välja astuda ja tuua seeläbi vaatajate ette oma siseilma, kus varitsevad kõhklused ja hirmud. Mõnel juhul on need hirmud koletisena lavale toodud, teisel – ja õnnestunumal – juhul on jäetud publikule võimalus liikumisest ja miimikast ise tegelast kammitsev tundmus üles leida.

Nagu eelnevast võib aimata, on lavastuse dramaturgiline kude lihtne ja üllatavate arenguteta, mis pole iseenesest patt, aga tõstatab küsimuse „InTime’i“ sihtrühmast: on see mõeldud lastele ja noortele või ikkagi täiskasvanutele. Lavastuse mänguvõti (peaaegu pidevalt kõlava muusikaga illustreeritud sõnatu loojutustamine rõhutatud žestide ja miimika abil, mis peaks ilmselt mõjuma humoorikana) on tõepoolest ka noorele vaatajale kergesti jälgitav, jättes aga täiskasvanu vastuvõtuvõimest märkimisväärse osa kasutamata. Seejuures on lavastuse „InTime“ teemad vägagi täiskasvanulikud: ühel tegelastest on selgelt alkoholiprobleem ning – nagu omane enamikule lugudest – tegevus keerleb suuresti ümber lähisuhte­vajaduse ja hirmu seda luua (intime – pr intiimne, isiklik).

Nii heitlebki „InTime“ mänguvõtme ja käsitletavate teemade vahel – neist esimene on kerge ja humoorikas ning teine nukker ja tõsine. Iseenesest on selline kahe sama magnetpooluse kohtumisel tekkiv tõukejõud võimalusterohke alguspunkt mis tahes loomingule, aga siinses lavastuses jääb see potentsiaal kasutamata ning poolused markeerituks. Põhitakistus tundub olevat liigne jutustamine. Tsirkusenumbrite („InTime’is“ on nendeks kahekordne pilvekiik, suurrõngas ja neid kaht ühendav instrument, mida ei oskagi kohe nimetada) integreerimine jutustatavasse loosse, nii et sünniks terviklik teos, on ehk iga uue tsirkuse lavastuse eesmärk, aga „InTime’i“ trupp on veidi üle mõelnud. Justkui ei usaldataks oma peamist töövahendit. Asjata: lavastuse viimane veerand on äärmiselt lummav pas de trois, kus eelmainitud tsirkusedistsipliinid sujuvalt üksteisele atmosfääri loomise ja stseeni vedamise üle annavad ning mis päädib loogilise koodaga, kui pilvekiik, suurrõngas ja nende vahele jääv või ka neid ühendav „pilverõngas“ (nimetagem seda siis nii) kõlavad kokku intensiivsusega, mis ületab mõjuvuses kordades laval olevatelt instrumentidelt oodatava summaarse mõju. Seda stseeni vaadanuks kauemgi, kas või terve etenduse kestuse.

See, et kasutan lõpustseeni avamiseks just tantsuteatri sõnavara, pole muidugi juhuslik, sest tõesti: „InTime’il“, selle trupil kindlasti, on potentsiaali olla märksa enamat, kui otsitaks tsirkusenumbrite sideainet pigem tantsuteatri võtetest ega jäädaks kinni sõnatusse jutustamisse – see on lihtsalt liiga otseütlev ja paksudes toonides, et luua õhulisele pilvekiigele või tormlevale suurrõngale vääriline raamistik. Tegelikult on selline kehade lobisemine oma paratamatus groteskis ka liialt ohutu, võrreldes akrobaatilistesse tsirkusenumbritesse füüsikareeglite (gravitatsioon, tsentrifugaaljõud jms) söövitatud riskiga, mis paelub publikut sügavamal kehatasandil kui ükskõik milline lausutud ja lausumata jäetud sõna.

Võimalik, et hindan üle uue tsirkuse positsiooni Eestis, aga ma tõepoolest tahan uskuda, et me oleme jõudnud olukorda, kus pole vaja nii meeleheitlikult publikule harjumuspärasega neid meelitada, et nad näeksid ka tsirkusenumbrite võimet edastada sõnumit, pakkuda emotsioone, mõjutada füüsiliselt või kas või jutustada. Nagu alguses öeldud: kohal on alati õiged inimesed. See kehtib ka publiku kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming