TTT:Teooria ja praktika

Maarja M?

  Teooria on siis, kui räägitakse-kirjutatakse, praktika siis, kui tehakse. Eesti teatrimaailm näib olevat nende kahe vahel end peaaegu lõhki tõmmanud. Ühed on tegijad, teised nägijad – piir tõmmatakse vahel mõttelise, vahel vähem mõttelise joonega kahe pooluse vahele põhimõttel “kes kummal pool rampi on”.

Teoreetikud on tegijate leeris saanud endale külge omamoodi teatrivõhiku sildi: et teatakse teatrist, aga mitte teatritegemisest. Sellised vihjed ei pruugi olla päris alusetud, ent näivad olevat vastastikku pigem praktikute-teoreetikute erineva kasvatuse ning taustsüsteemi kui kindlate teadmiste genereeritud. Siiski, Tartu ülikooli teatriteaduse erialaseminarist moodustab peaaegu poole mõne lavastuse prooviperioodi jälgimine. Proovipubliku roll tekitab aga kahetisi emotsioone: ühest küljest tabab proovides osalejaid selgus, teisalt haagib toimuv end tugevasti oma isikliku “mina” külge, nii et valdavaks saavad subjektiivsed emotsioonid. Tekib sisemine vajadus toimuvat väljendada ja ennast avada, et mõista, mis see on, millest konkreetse lavastuse ja teatri puhul üleüldse aru saadi, ja kas oli üldse midagi, millest aru saada.

Proovisaal on näitlejate ning nende rollide pärusmaa. See on koht, kus realiseeritakse lavastaja loodud tegelaskontseptsioon. Teksti ülelugemise ja -mängimise kaudu filtreeritakse nii rolli kui terviku jaoks välja tähendusrikas. Nädalatepikkuse tööga muutuvad tekstiraamatu laused järk-järgult tegelaste repliikideks, andes rollile nii sisu kui vormi. Selle protsessi jälgimine aitab mõista ning adekvaatsemalt hinnata seda, mis esietendusest alates lavalt paistma hakkab. Ühest küljest on tegemist tänuväärse teadmisega, sest proovides toimunu valguses võib uurija julgemalt lavastust analüüsida ning on kahtlemata pädevam hindama tulemust – etenduste jada. Pealegi aitab see paremini mõista teatris (teatri köögipoolel) toimuvat.

Teiselt poolt paneb niisugune lähivaade kahtlema, kas nii tugev side praktikaga on ikka kasuks? Omamoodi halvab taustateadmine uurija hindamatu objektiivsuse ning laseb kokku kasvada uuritavaga. Lavastusse süüvimine viib uurija küll teatava selguseni, kuid see selgus seisneb teadmises, kui keeruline on teatrimehhanism tegelikult. Ühest küljest aitab taustateadmine mõista, aga halvab ka igasuguse iha lisaks kandikul kätte toodud teadmistele iseseisvalt lavastust analüüsima hakata. Mida siin enam analüüsida, kui lavastaja on oma kontseptsiooni ära seletanud!  Kuidas avada sümboleid, kui nende tähendus on proovides korduvalt läbi mängitud? Kuidas hinnata näitlejat, kes on oma sisu erinevates vormides proovides korduvalt tõestanud? Kui üliõpilane esmaehmatusest siiski üle saab, annab see ühekordne kogemus hindamatu teadmise,  mida on tarvis jagada, analüüsida, arutleda  teatripraktikutega.

Nõustun Elmo Nüganeniga, kes on öelnud: “Kui inimene, kes ei ole elanud päevagi perekonnaelu, hakkab rääkima laste kasvatamisest, siis ma kahtleksin selles” (Postimees 8. II). Siiski ei maksa teatri teoreetilise poolega tegelejaid päris teatrielu perifeeriasse lahterdada,  “lastetuks lugeda”. Oleks vaja omavahel suhelda, arutleda ja mõista – ma usun, et oleks, millest rääkida. Ehk oleks parem, kui teatripraktikute ja -teoreetikute kool hakkaks tegutsema ühe katuse all. Nii saaksid tulevane teadlane, teoreetik, kriitik näha näitleja-lavastaja kasvamise protsessi algusest peale ning vastupidi. Tegu oleks ühe teatriperekonna õdede-vendadega, mitte vaenujalal naabritega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming