TTT

Taile Palm

Mõistus on kadund ja süda on puru

 

Kõigepealt tänud Margus Kasterpalule, kes ühes möödaminnes pillatud lauses liitis minu jaoks kokku Tartu Teatrilabori ja NO99. Millest kogu alljärgnev tekst.

Viimase viie aasta jooksul on Eesti üle elanud kaks traagilist teatrihukku. 2000 aastal kuulutas Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond välja konkurssi Tartu linnale kuuluva teatri (senise Tartu Lasteteatri) loomingulise juhi leidmiseks. Kuna uueks kunstiliseks juhiks valiti Andrus Laansalu, ning tema teatrinägemus oli niivõrd erinev  tollasest Tartu Lasteteatri omast, siis muudeti teatri nimi ümber Tartu Teatrilaboriks, mida sidus varasema Tartu Lasteteatriga ainult Jaama tänava maja. Sama skeemi järgi toimus 2004. aastal NO99 loomine: kui Tiit Ojasoo Vanalinnastuudio uue juhi konkursi võitis, olid temagi ideed senistest põhimõtetest nii kaugel, et teatrile uue nime panek tundus ainuvõimalik. Nii sai läbi nii Tartu Lasteteatri kui ka Vanalinnastuudio aeg. Vanalinnastuudio tegijad ja olemus olid sitkemad, nii et üsna kiiresti hakkas tegutsema Vana Baskini Teater. Tartu Lasteteater kadus sootuks.

Tartu Teatrilabor ja NO99 on oma struktuurilt väga sarnased: projektiteatri vorm ja kindlalt juhi nägu. Rahva suus on NO99 ikka Ojasoo teater ja Tartu Teatrilabor Laansalu teater (täiesti teadlikult mõtlen siin Tartu Teatrilabori all seda perioodi, kui teatri kunstilise poole eest vastutas ühendus Lendav Hollandlane, mille taga seisis Laansalu).

Labori idee oli, et kaardistamata territooriumidel liikudes on isegi ebaõnnestumine suurem väärtus kui veatu sooritus läbiproovitud ja turvalistel aladel (www.tfd.ee). Labor tutvustas ennast teatrina, kus põhiliseks on protsess, kust ei ole mõtet otsida valmis toodet. Idee oli katsetada, otsida ja leida, nii et iga lavastus oleks edasiminek, et tehtav oleks pidev liikumine, mille lõppu pole näha. Sedasi oli nende esimestes lavastustes palju lihvimata nurki ja hämarust, kuid nende puudumine polnudki eesmärk (kindlasti polnud eesmärgiks ka nende kohalolek). Ojasoo on ütelnud, et NO99-s püüab ta  teha iga lavastust, nagu oleks see viimane, nagu oleks teatri nimi juba jõudnud pärale. Sedasi on iga lavastus mingi lõpp. Iga lavastuse konsentreerituse aste on tohutult suur, kõik on  pisiasjadeni viimistletud, puhas ja täpne. Edasi tuleb seda täpsust ja puhtust värskena hoida, nii et igal etendusel oleks näitlejal tunne, nagu ta teeks seda esimest korda.

Mis nende kahe nägemuse tuuma üksteisest lahutab? Selleks on vahendid, millega teatrile lähenetakse. On ju teada, et selleks, et uut vastu võtta, peab see sisaldama piisavalt palju vana, et saaks uut millegi kaudu defineerida. Laansalu teatritegemine oli mainstream?iga võrreldes liiga suures nihkes, mille tõttu oli mõistmine juba üsna keeruline. Teatris, kus tehnoloogial on näitlejate ja alustekstiga võrdne osakaal, näitlejate mäng ja dialoog sulavad kokku eriefektide, videopildi, laserite ja muude atmosfääri loovate vahenditega (www.tfd.ee), võib jääda seda vana ja turvalist liiga väheks. Kui Laansalu üheks ideaaliks oli ka lavastajateatri traditsiooni lõhkumine, siis Ojasoo on oma senise tegevusega seda traditsiooni pigem tugevdanud. Üldiselt mängitaksegi NO99s pigem vanade vahenditega, küll aga intensiivsemalt ja jõulisemalt. Siit seletus ka sellele, miks Teatrilabor nii kiirelt kadus ning miks tundub NO99-l see oht väiksem olevat.

Nii et tänaseks ongi selline seis, et Tartust on kadunud nii Tartu Lasteteater kui ka Tartu Teatrilabor. Samal ajal kui Tallinn sai endale uue avangardse NO99, kaotamata samas ?Baskini teatrit?.

Mida ma selle kõigega tegelikult ütelda tahan? Ei midagi rohkemat, et kui ma Anne-, Tamme- ja Supilinnas ringi liigun, tahaks ikkagi tunda kukla taga seda, et kusagil siinsamas lõhkevad kolvid, et kohe-kohe võib midagi teistsugust juhtuda, et mul on võimalus valida. Üles Vanemuise poole vaadates ma seda ei tunne. On kurb, et Tartus pole seda välja, seda kohta, seda võimalikkustki. Tundub, et Vanemuise etterehkendatus ja kindlapeale minek on küll esimesed vitsad juba saanud. Sest see, et afi??idel on popkirjaniku nimi, võib juba enne esietendust küll saalid täis müüa, aga mis tundega lahkuvad vaatajad etenduselt ja mis mulje jätab see Vanemuisest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming