Tuhat lõppu

Andreas W

Postmodernsuse kõige olulisem määratleja on horisontaalsus.       Kui küsimus on selles, kas postmodernsus on juba lõppenud, lõppemas või kestab veel, siis minu isiklik vastus lähtub tunnetuslikust arusaamisest, mitte teooria võimalustest. Muidugi ei konstrueeri ma seda tunnetuslikku arusaamist väljaspool teooriat, aga teoreetiline tuletuskäik pole mulle sellele küsimusele vastamisel kuigi oluline. Ei saagi olla, kui minu positsioon on, et postmodernsus on kultuuriline formatsioon, milles ma elan ja mille parameetrite järgi ma teen eranditult kõik oma kunstilised manöövrid.   

Selliselt aluselt oleks mul võimatu omaks võtta, et postmodernsus hakkab lõppema. Ma ei näe esialgu veel mitte kuskil ega mitte milleski endale oluliste loominguliste kandesõrestike lagunemist või kokkukukkumist. Pigem näen ma neid arenemas, hargnemas, pidevalt tekivad uued potentsiaalid ja võimalikkused, uued mustrid kirjutavad ennast vanade peale veel enne, kui need on alt ära kustunud. See tähendab, postmodernsus on minu  arusaamist mööda praegu ülelaetud ja vohav, pidurdamatult genereeruv, mitte lagunev, vaibuv ja koonduv voog. See väli on alles lahendamata, selle potentsiaalid on alles ammendamata, miski selles pole veel lõpuni lahti kirjutatud (tõenäoliselt on Jaak Tombergil õigus, et Eesti kultuuriruumis pole isegi modernism ennast veel täispotentsiaaliga lahti mängida saanud).       

Postmodernsuse kõige olulisem määratleja (nii nagu mina seda näen) on horisontaalsus.  See horisontaalsus ei ole muidugi ideaalne, pigem on see peaaegu-horisontaalsus, võrgustik, mis tekib hierarhilist korrapära mittemoodustuvatest tähendustsentritest. Need tsentrid (või võresõlmed) ühenduvad kõigis suundades juhusliku arvu mingite teiste tähendustsentritega, ja seoste tuvastamine ning ka nende korrastamine pole võrgustiku toimimise seisukohalt kuigi oluline. Loomulikult ei pea me arvama, et see puhastatud  mudel kirjeldab kuidagi ammendavalt postmodernsuse tegelikkust, aga vähemalt on see võimeline kirjeldama tähenduslike ahelate sisse- ja väljalülitumisi pingeväljal, mida me tajume kui aja seisu.     

Õigupoolest peaks postmodernsus oma  horisontaalse alusmustriga olema inimesele bioloogiliselt üleüldse võimatu. Sünnitavad imetajad on arenenud umbes 56 miljonit aastat hierarhiliste karjamudelite järgi. Postmodernsuse horisontaalsustaotlus ei tohiks hierarhiliselt organiseeritud liigile olla ei arusaadav ega ka jõukohane – puudub lihtsalt piisav motiveeritus bioloogilistes alusstruktuurides. Aga see on tekkinud ja toimib niimoodi kui võib-olla üks esimesi teadlikke väljamurdmiskatseid,  püüab ületada paratamatust, millest väljapääsemist meie bioloogiline loomus meile üleüldse ei peaks võimaldama. Postmodernismiga seoses, sellest rääkides või kirjutades lahendan ma alati veel ühte väikest, aga ebamugavat terminoloogilist probleemi: ma ei taha seda tunnuste komplekti kirjeldavat terminit kitsendada -ismi tasemele.   

Tegelikult ma isegi ei saa seda teha. Ma kasutan ammu ainult terminit postmodernsus, mitte postmodernism. Postmodernsus on teatavate loominguliste operatsioonide pingeväli, oma selge, kuigi hajutatud ja laialipaisatud loogikaga. Hajutatus võib raskeks teha struktuuri äratundmise esimesel kokkupuutel, aga see  teatav keerukus ei tähenda, nagu oleks seda struktuuri sellega pikemalt kokku puutunult keeruline ära tunda. Kui väljenduda metafoorselt, siis kala ei pea teadma selleks vee mõistet, et efektiivselt ujuda. Ismina defineeritult jääks pingeväljast alles vektor, suund, fokuseeritud tung. Liiga kitsas kiht. Minu arvates ei vasta see kuigi täpselt tegelikkusele, see asi nii ei toimi. Seega ma eelistan kasutada ainult postmodernsuse mõistet. Postmodernism võib lõppeda, postmodernsusega on asi keerulisem.       

Kõigest eelnevast tulenevalt pole ma kindel, et terminoloogia, mida enamasti kasutatakse postmodernismi iseloomustamiseks, mulle üldse enam midagi tähendab. Iroonilisus? Pastišš? Topeltkoodid? Need on kitsad sektorid suurel pingeväljal, juhuslikud tunnused, mille taha võib mingi töötava (või töötamist lõpetava) postmodernse strateegia ühendada. Või siis võib selle ühendamise tegemata jätta. Ühtlasi saab neid markereid kasutades diagnoosida postmodernismi lõppemist, aga mulle tundub, et ka see äratuntud lõppemine ei ulatu palju kaugemale nende kitsaste sektorite piiridest. Ühesõnaga, postmodernsus kui võrgustikuline formatsioon lõpeb aeg-ajalt siin-seal, samas see ka algab uuesti mõningates teistes võrgustiku osades.         

Üks küllalt hästi toimiv ja sealjuures mitte väga piiritlev definitsioon ütleb, et postmodernsusele on raske midagi vastandada, sest postmodernsus ise ei vastandu ühelegi varasemale strateegiale või kihile. Pigem toimib postmodernsus nagu üliimav materjal, see neelab endasse kõigi varasemate kihtide strateegiad ja konstrueerub sisemiselt ümber. Põhimõtteliselt võib selline organism neelata ka tulevikulisi kultuurimudeleid ja lihtsalt sujuvalt evolutsioneeruda,  ilma mingi sundiva vajaduseta kuidagi otsa saada või vormide rotatsioonist välja kukkuda. Muidugi on see asja sees olles ainult oletus, aga mingis mõttes oleme me kõik alles selle asja sees.       

Tundub, et lõppemise või kestmise äratundmine  sõltub peamiselt definitsiooni iseloomust. Võime mõlemat protsessi näha samaaegselt ja paljukordselt. Õigupoolest, kas selline mitmesuunalisus polegi just äärmiselt iseloomulik postmodernsele kultuurisituatsioonile?