Tunnetada oma aega ja tempot

Zuga vaatleb tantsu, heli ja video abil tempot inimese sees ja väljaspool teda, võrrelduna ka looduslike rütmide ja tempoga igapäevases tehislikus elukeskkonnas.

MARIE PULLERITS

Zuga ühendatud tantsijate „Tempo“, autorid ja esitajad Helen Reitsnik, Tiina Mölder, Simo Kruusement, Ajjar Ausma, Kärt Tõnisson ja Tatjana Romanova, heliloojad Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannes ja Nathan Tulve, kunstnik Keili Retter, videokunstnik Einar Lints, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 19. VIII Tallinnas Peetri 19 Noblessneri valukoja kõrval.

Tänapäeva tormav elutempo ja välk­infole reageerimise vajadusest peale pressitud kiirus on teemad, mis puudutavad igaüht. Kiirest ja tihedast elurütmist saab soovi korral loodetavasti ka kõrvale astuda, ent ometi on see igapäevaelu möödapääsmatu osa – vähem või rohkem puutuvad sellega kokku kõik, olgu või kõrvaltvaatajana. Zuga ühendatud tantsijad on tantsulavastusega „Tempo“ võtnud käsitleda aktuaalse nähtuse, millele saab läheneda nii kontseptuaalselt kui ka vormiliselt mitme kandi pealt ning igas vanuses publikule köitvalt.

Zuga käekirjaga seostub eelkõige nooremale sihtrühmale kavandatud tantsulooming. Nad on Eestis ainus järjepidevalt ja korrapäraselt nooremale publikule tantsulavastusi loov kollektiiv, kes ometi ei ole end kunagi suunitlenud üksnes laste tantsuteatrina. Uuslavastus „Tempo“ ei ole mõeldud otseselt lastele, ent oma elusa mängulisuse ja vahetu lavalise suhtlusega sobib see neile hästi. Mäng ja publiku hoogne kaasahaaramine on „Tempos“ kesksel kohal, teema võimaldab oma avaruse ja isiklikkusega aga suhestumist eri vanuses vaatajatega.

„Tempo“ tähendab kiirust, ometi ei pruugi kiirus füüsikaliseski tähenduses olla alati suur. XXI sajandi inimesele seostub selle mõistega enamasti küll rabistav kiirustamine, ent tempo võib olla palju mitmekesisem. Muusikaski on rütmimustrid tihedad või hõredad, meetrum kasvav ja kahanev või kulgeb tempo peaaegu märkamatult. Inimene tajub astronoomilist aega väga subjektiivselt, ehkki selle mõõtmine põhineb kindlal perioodilisel protsessil. Objektiivselt viibime justkui samas ajaraamis, selle tunnetus võib olla aga ajas muutuv ja vastuolulinegi. Mis määrab ja mõjutab, millised hetked näivad pikemad, millised üürikesed, mis jääb meelde ja mis läheb kaotsi? Zuga vaatleb tantsu, heli ja video abil tempot inimese sees ja väljaspool teda, võrrelduna ka looduslike rütmide ja tempoga igapäevases tehislikus elukeskkonnas.

Mänguliselt humoorikas õhustik luuakse juba siis, kui vaatajad on saali jõudnud – tantsijad tervitavad publikut pentsikuvõitu poolsportlikes, pooleldi lapse kombel mänguliselt pidulike elementidega kostüümides. Spordidressid ja jooksujalatsid on kokku pandud tsirkusepäraste sätendavate volangidega pluuside, sallide ja peapaeltega, mis tekitavad kohe seoseid noorema vaatajaskonna teatriga. Tantsijad soojendavad end etenduse eel lavaruumis justkui enne spordivõistlust, sellele lisandub zugalikult tuttav sundimatu suhtlus üksteise ja publikuga.

„Tempo“ ei ole mõeldud otseselt lastele, ent oma elusa mängulisuse ja vahetu lavalise suhtlusega sobib see neile hästi.

Anastassia Semjonova

Noblessneri sadama hämara tehasehoone alumise korruse saali rohelised seinad meenutavad mõneti nõukogudeaegset võimlat – seda muljet võimendavad laest rippuvad akrobaatikavahendid ning vaimukalt heli- ja valguspulti toetav kolmeastmeline auhinnapoodium. See on korraga võimla, spordihall ja tehas, kus kõik toimib konveiermeetodil, ent sellele vastukaaluks kostavad kõlaritest loodushelid ja õuest ehe merekohin. Esmapilt on eklektiline ja vastuoluline, nagu ajatajugi.

Zuga viib vaatajad selgete mänguliste piltide ja abstraktse kujundiloomega vahelduvasse maailma, mis ehitatakse üles selgelt eristuvate stseenide kaupa. Füüsiline kujundiloome areneb sujuvalt komponeeritud tantsufraasideni. Kujundi­ilma avavad võidujooks, rööp­rähklemine ja siblimine, milles domineerivad mäng ja võistlus, ning laest rippuvatel vahenditel võidu turnimised, üksteist vaheldumisi toetades ja ise kiiremini kõrgemale püüeldes. Tempo joonistub välja rütmistatud asendimuutustest, liikumisjooniste kompositsioonist, löökidesse ajastatud kõndidest, paigutustest ja paigalejäämistest, radarina ruumi „skaneerivatest“ liikumistest.

Hoogne ja irooniline võidujooks vaheldub peagi tundlikumate tõstete ja kandmistega, mille duettides ja triodes on kesksel kohal enda ja teiste kuulatamine. Kiire jooks asendub aeglase kulgemise ning olemise ajaga – see on oma aja äratundmine, leidmine, kaotamine ja taasloomine. Meeleolud vahelduvad, kuid ei muutu kunagi raskepäraselt tõsimeelseks. Minekud, tulekud, kohtumised ja lahknemised on tundlikud, kuid kergus ja mängulisus säilivad ning hoiavad vaataja tähelepanu pidevalt endaga kaasas.

Lavastuse heliloojate koosseis on muljetavaldav. „Tempo“ helimaastikud tekivad osaliselt kohapeal, osaliselt Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannese ja Nathan Tulve komponeeritud ühistööna. Helid ja rütmid toovad ajalisuse mitmekihiliselt esile metronoomilike tiksumiste, erisugustest muusika- ja argivahenditest loodud löökpillide ja elektrooniliste helimaastike kaudu. Iseäralikud, silmatorkavad on lava serval laua peale asetatud kristallkausid, mille kõlinad ja kuminad loovad gongilikult meditatiivse õhkkonna. Hetkiti lavaruumis heli hääbub ja õuest kostavad ehtsad looduse hääled. Zuga on varem manipuleerinud heli liikumisega (Kalle Tikase interaktiivne instrument lavastuses „Zuga teab tõde“), siin aga mõjutab helimaastik selgemalt liikumist.

Kristallkausside ajatust rõhutava kumina saatel loovad tantsijad üksteisele kinnisilmi toetudes ja end pingestatud asenditesse viies kehade raskuskeskme nihkeid, pingele alistumisi ja sellesse aeglaselt sulamise pilte. See sünnitab tundliku meeleolu. Need on Zuga käekirjas üllatavalt värsked kujundid, mis loovad tasakaalustava vastanduse hoogsatele sammukoreograafiaga stseenidele. Absurdsed kostüümid lisavad sellele aga kummalise tähendusnihke. Stseene täiendavad ka lava keskele seinatalale kuvatud Einar Lintsi videod looduse rütme (toimekate sipelgate teekond, puuringid, rulluvad merelained) ja arvuliselt aega mõõtvate lõikudega, mis kohati mõjuvad aga liialt topeldavate kujunditena.

Mõtlikult ajatusse aeglusesse võinuks „Tempoga“ jäädagi, lavastus kulmineerub aga publikut kaasava energilise coda’ga. Rahulik sulamine tähistanuks leppivat vooluga kaasaminekut, võib-olla otsisid tantsukunstnikud aga selgemat positiivset lahendust. Praegune „Tempo“ võttis pigem elu rütme jaatava hoiaku ja valis hoogsusega vaba kaasavoolamise.

Aeg on praegu üks hinnalisemaid ressursse. Me ei saa valida, millisesse aega oleme sattunud, aga võime kujundada, mida endale antud ajaga peale hakata ning millises tempos kulgeda. Zuga „Tempo“ sobib oma mänguliste kihtidega ka nooremale kooliealisele publikule, kuivõrd nemad on veel enamgi silmitsi rööprähkluse ja paralleeltegevusega, ometi ei mõju lavastus manitsevalt ega didaktiliselt. „Tempo“ peegeldab tantsu, video ja helimaastike sünteesi kaudu mänguliselt, millised on meid ümbritseva maailma rütmid, kui palju kiirusega märkamatult kaasa läheme ning kuidas oma sisemist tempot ära tunda ja seda väliselt suunata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming