Üksildane õõvaorg

Meelis Friedenthal

Tanel Jonase lavastus haakub hästi Martin McDonaghi tekstiga. Vanemuise „Üksildane lääs”, autor Martin McDonagh, tõlkija Peeter Sauter, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Iir Hermeliin ja valguskunstnik Jaanus Moor. Mängivad Riho Kütsar, Andres Mähar, Karol Kuntsel ja Kristiina-Hortensia Port. Esietendus 9. II Sadamateatris. Tegemist on Tanel Jonase teise lavastusega, kus ta võtab käsitleda Martin McDonaghi materjali. „Üksildane lääs” on tekst, mis kuulub nn Leenane’i triloogiasse koos näidenditega „Mägede iluduskuninganna” ja „Connemara kolp”. Kohe alguses saab ära öelda, et tegemist on mitmel moel õnnestumisega. Lavastus haakub tekstiga väga hästi, olles mingis mõttes isegi nähtamatu sellisel viisil, mis laseb näidendil ja näitlejatel laval end mugavalt tunda. Jonase lavastus ei tüki kusagil üleliia esile ja on olemas täpselt vajalikul määral kõikjal seal, kus see peab olema. Sellise tasakaalu saavutamine on keeruline ja väga kiiduväärt. Iir Hermeliini tehtud lavakujundus ei ole enam nii diskreetselt tagaplaanile tõmbuv, vaid sekkub pidevalt. See sekkumine on aga suurepäraselt osutav ja tõlgendav, ühemõtteliselt nostalgiline, viidates väga selgelt: „meenutage oma lapsepõlve”. See lagu ja need retroobjektid ei rõhu mitte igasugusele lapsepõlvele, vaid just meie enda, vaatajate, lapsepõlve ajale. See võimendab näidendi tekstis olulisel kohal mineviku mõistmise temaatikat koos varjatud küsimusega, kuidas juhtub nii, et pisikestest toredatest poistest, kes mängivad rongide ja puuhobustega, kasvavad täiskasvanud inimesed, kes joovad end kartulipuskarist purju ja ajavad üksteist nugadega mööda räpast kööki taga.

See köök ja need asjad seal on pärit ajastuliselt meie minevikust, kuigi võib-olla mitte meie maailmast. Toimub ju näidendi tegevus Iirimaal ja kuigi objektid laval – nt kamin, kraanikauss, lamp – kuuluvad üsna arusaadavalt Briti saarte juurde, siis mitte päris. Sealsamas kõrval seisab tuttav punane gaasiballoon kirjaga „Propaan”. Kõik see kokku loob meeleolu, mis on peaaegu omane, peaaegu võõras. Täpselt sama kehtib mitmel moel ka Karol Kuntseli ja Andres Mähari omavahel lakkamatult kisklevate vendade kohta. Nad mõjuvad laval ühel ajal loomulikult, usutavalt, naeruväärselt ja ohtlikult. Nendega ühes ruumis olemine nõuab pidevat valvsust, sest neist võib kogu aeg oodata midagi antisotsiaalset.

Tegelased Coleman ja Valene lähenevad mingis mõttes karikatuuridele, ometigi ei ole nad kunagi päris karikatuurid. Nad ei ole ka ilmselgelt päris inimesed. Karikatuuride omadus on sageli just nüansivaesus, võimendatakse ühte omadust kõigi teiste arvelt. On tehtud uurimusi, kus jälgitakse inimeste reaktsiooni inimesetaolistele objektidele (nukk, robot). Kui objektid on veel üsna kaugel täielikust sarnasusest, jäävad inimeste reaktsioonid üsnagi neutraalseks – selline mittesarnasus ja või jäme karikatuursus mõjub ohutuna. Äratundmine ja aktsepteerimine järjest kasvab sedamööda, mida sarnasem on kujutatu päris inimesega, kuid ühtäkki, veidi enne seda, kui loodud olend võiks olla täiesti päris inimese moodi, langeb see järsku. Seda vahepealset staadiumi nimetatakse õõva oruks (uncanny valley), ning see tabab inimest siis, kui on olemas küll väga suur sarnasus päris inimesega, kuid mingisuguste väikeste detailide tõttu tundub kujutatu õõvastav, võõras. Mulle näib, et nii McDonagh näitekirjanikuna kui ka Karol Kuntsel ja Andres Mähar näitlejatena on suutnud paigutada oma tegelased üsna täpselt sinna õõva orgu. Nad on „peaaegu”, nagu lavakujunduski, peaaegu omad ja loomulikud, aga siiski mitte, balansseerides groteski, naeruväärsuse ja tegeliku vahepeal. Mida nad teevad ja tunnevad, on enamasti normaalseks peetavast käitumisest kaugel, koomiline oma väikluses ja melodramaatiline kummalistes kiindumustes. Siiski on nad nii sarnased päris inimestega – meiega –, et see tekitab kummastust ja õõva. Nad armastavad mingil moel üksteist, aga on teineteise vastu sadistlikkuseni julmad, nad on taibukad ja kaalutlevalt ratsionaalsed mõnes asjas, kuid seejuures äärmuslikult lihtsameelsed ja lühinägelikud. Igal juhul on tegemist suurepäraste rollidega.

Näidendi teise mõttelise paari moodustavad Tüdruk, keda mängib Kristiina-Hortensia Port, ja Riho Kütsari mängitud külapreester Welsh. Tüdruku roll jääb juba McDonaghi kirjutatult üsna episoodiliseks ning kuigi tema tegelasega saaks tõmmata paralleele nt Maarja Magdaleenaga, jääb see näidendis korralikult välja arendamata. Isa Welsh on aga väga oluline ja toimib kogu näidendi võtmeisikuna. Külapreestrit on lavastuses kujutatud esmapilgul täiesti tavalisena, tal ei ole mingeid õelaid kavatsusi, pole ka varjatud perversseid tunge. Meie Julk-Jüriga harjunud traditsioonis on see mõistagi ebatavaline ja isegi üllatav. Isa Welsh võtab ühtaegu oma hingekarjase kohuseid väga tõsiselt ja on lootuse kaotanud, ta usub põrgusse kui igavesse karistusse ja seejuures valib vabatahtlikult tee sinna, tehes kaalutletud enesetapu. Vennad Coleman ja Valene kommenteerivad lõpus, et isa Welsh ei olnud ei sitt mees ega hea mees, vaid selline keskmine mees.

Kuigi McDonagh on ise intervjuudes öelnud, et „Üksildase lääne” puhul on tegemist üsna antikatoliikliku näidendiga, kus paljutki kristlusega ja pühakutega seonduvat kritiseeritakse ja otsesõnu pilgatakse, kannab isa Welsh üsna selgelt hoopis positiivset religioosset mõõdet. McDonaghi näidendi ironiseeriv suhtumine külakatoliikluse igapäeva võib tõesti Iirimaal reaktsioone tekitada. Eestlasele, kes teab sellest traditsioonist vähe, paistab vendade pühakujude teemal tülitsemine, põrgu üle tõsimeelne arutamine või siis pattude pihil andekssaamine veidrustena, mis sarnanevad uhiuue gaasipliidi jumaldamise või pöörase kitsidusega. Selliste küsimuste üle ironiseerimisel ei ole meil pühadust teotava käitumisega võimalik mingit erilist seost tõmmata, vaid pigem nähakse seda lihtsalt pentsikuna. Tundub, et see aspekt autori kavatsusest läheb meie kontekstis suures osas kaduma. Seda enam aga tõuseb esile isa Welsh kui inimene, kelle kohta McDonagh väidabki ühes intervjuus otsesõnu, et ta esindab mingis mõttes Jeesust.

Tundub vastuoluna? Võib eeldada, et just ses vastuolus on katoliiklikus kontekstis kõige olulisem näidendi sõnum. Kristus ise (täpselt nagu ka McDonaghi isa Welsh) ei olnud mingi üliinimene, kes kõike teades ja kõike suutes leebelt toredate ja korralike inimeste keskel jalutades tarka juttu rääkis, vaid see, kes kahtles ja kõhkles, seltsis patuste ja põlatutega ning läks teadlikult surma, olemata kindel, kas sellest kõigest on ka mingit kasu. Seda tähendaski „ei sitt mees ega hea mees, vaid selline keskmine mees” – tavaline inimene oma teadmiste, võimete ja oskuste poolest. Tavalistel inimestel on aga seesama häda, mis isa Welshi kogu näidendi jooksul jälitab: teda ei kuulata ära, tema jutule ei pöörata tähelepanu, sellel ei ole kaalu. Nüüd ongi küsimus, et kui tõesti tekib tahtmine, et sind kuulda võetaks, mida siis teha.

Õpetamise puhul on üsna tuntud tõsiasi, et kui õpetaja tõesti tahab, et lastel jääks mingi fakt või lugu korralikult meelde, siis peab samal ajal midagi tegema. Kui virutada selleks kaasa võetud bambuskepiga lauale või visata tool aknast välja, tõuseb see sündmus päevarutiinis esile ning jääb meelde, koos sellega ka lugu. Täpselt samal kombel tõmbasid oma jutule tähelepanu Pussy Rioti tüdrukud Moskva Lunastaja Kristuse kirikus, Tiibeti mungad, kes end protestiks Hiina võimude tegevuse vastu põlema süütasid, islami enesetaputerroristid. Võõristusel, õudusel ja õõval on suured silmad, ikka selleks et paremini näha ja rohkem tähele panna. Milles seisneb siis nende ja isa Welshi tegevuse erinevus? See on keeruline küsimus, kõigil juhtudel on ju selle taga omal moel tahtmine head teha: Pussy Rioti liikmed juhtisid tähelepanu tervele probleemide sasipuntrale Venemaal, mungad andsid märku Tiibeti olukorrast, enesetaputerroristid võitlevad enda arvates niiviisi lääne labaste väärtuste pealetungiga.

Tavalistest inimeste askeldustest eristab neid tegusid teatav meeleheitlik mõõdutundetus. Kui Colemani ja Valene’i teeb tragikoomilisteks kangelasteks see, et neil jääb midagi puudu olemast tavaline inimene, siis isa Welshist teeb traagilise kangelase see, et ta teeb ja soovib midagi rohkemat kui tavaline inimene. Traagilistel kangelastel võivad olla küll kõik tavalise inimese teadmised, võimed ja oskused, kuid tahtmised ja soovid ei ole tavaliste inimeste omad. Nende tahtmiste ja soovide juurde kuulub liiasus, mis paratamatult kangelased hukutab.

Traagiliste kangelaste tegevust hindame me aga vastavalt sellele, mida nad taotlevad. Eesmärk ei olegi ju niipalju jõuda lõplikule selgusele selles, kuidas peaks hindama tragöödia osaliste moraalset palet, vaid oluline on siinkohal see, et meie, vaatajad, oleme tõstetud oma argipäevast välja kuhugi mujale, ja selle tõstmisega on meile antud puhastumise võimalus. Lõpuks just seesama oli ka enesetapja Welshi soov Colemanile ja Valene’ile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming