Žüriiliikme mälestusi

Jaan Undusk

Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlus tõi esile elu lavastamise printsiibid aastal 2011.        Olen istunud mitmes žüriis, aga ikka on siis vaja olnud hinnata juba kultuurikurnast läbi käinud töid, kunsti- või teadustekste, mis on varem avaldatud ja kellegi teise poolt juba ette kultuurikõlblikuks tunnistatud. Vist tõesti  esmakordselt kutsuti mind vaagima nii-öelda puhast mateeriat, eesti näitekunsti kasvavate generatsioonide kontrollimata toodangut. Kogemus oli rikastav eeskätt sotsioloogilises, ent ka esteetilises mõttes.  

       

Kõigepealt pean väga heaks laekunud tööde arvu – 74. Üle aasta toimuva näidendivõistluse kohta on see arv tavapärane, mis tähendab, et noorema rahva kiindumus dialoogilismängulisse eneseväljendusse on meeldivalt suur. Muidugi oli osavõtjaid, kes saatsid võistlusse mitu tööd, aga umbes veerandsaja  tugevama teksti hulgas kordus autorinimi vist vaid ühel korral. Seejuures domineerisid pigem täispika näidendi mõõtu tekstid. Usun, et luules ja proosas katsetatakse kergemini, näitemängu ettevõtmine eeldab juba kindlamat dramaturgilist vaistu, soovi elu lavastada, luua olukordi kaldpinnal, panna ühte puuri tuvi ja jänes – või raisakotkas –, et vaadata, mis käitumisloogika neis vastasseisudes toimib. Mitte asjata pole näitekirjandust peetud kõige objektiivsemaks  põhiliigiks. Autorikõne vahetu lummus mängib siin vähem kaasa kui luules või proosas, kirjutajal tuleb leida endas mitu võrdväärset „teist häält” ja need vastastikku vaidlema panna. Luuletus ja romaan võivad, aga näidend lihtsalt peab olema dialoogiline.     

Arvan, et just seetõttu on tsenseerimata näitemängude lugemine sotsioloogiliselt viljakas  tegevus. Siin tulevad esile elu lavastamise printsiibid näiteks aastal 2011: kes valitakse peaosaliseks, kes pannakse ta vastu mängima, milliseid vahekordi katsetatakse, milliseid lahendusi tunnustab autorite esindatav allkultuur. Autorid koorivad end žüriiliikmete ees paljaks seda enam, mida rohkem on näidendeis korduvaid jooni. Enne ideoloogia juurde minekut tahaksin rääkida retoorikast. Näidendivõistlusest  osavõtjate keskmine kirjutustase oli üllatavalt hea, lavanärv peaaegu poolel juhtudest täiesti arvestatav. Mõni kirjutab niisama kergelt ja kindlalt kui Neil Simon (äramärgitud „Fokstrott”).   

Algeliste katsetuste protsent ei ületanud kümmet-viitteist, ülejäänud tekste pidi lugema enam-vähem lõpuni, et näha, mis need väärt. Näidend kui kunstiline tervik ei pruukinud olla ju suurem asi, aga dialoog voolas sageli vahvalt.     

Kui nüüd mingit nõu anda, siis ehk seda, et kogu elutegevust ei tasu vist siiski mahutada kõnelemisse. Või kui, siis peab kõne ise olema tulvil rikast dialektilist tegevust. Õnnestunud katseid oli selleski suunas ning üks neist, tundlik isa ja poja dialoog „Puudutamata” sai lühinäidendi eriauhinna; teine ja eksperimentaalsem „Maga minuga” märgiti ära. Mulle meeldib hea sõnateater, mille jõudu olen kogenud just  sääraste logotsentriliste autorite nagu Jean Racine’i või Thomas Bernhardi tükke vaadates. Aga kui näidend rajatakse suurel määral (olgugi et väga intelligentsele) arutelule (olgugi et) ülimalt eluliste probleemide üle, siis see üldjuhul ei käivitu. Seda iseenesest ju väärt iha arutlemise järele mängulistes ja psühholoogilistes katseolukordades, kohtuistungitel, intiimsetes vestlusringides, ent ka abstraktsemate keskustelude vormis oli üsna rohkesti; neis valitses  mõistuslik alge, aga vireles kujutlusjõud, mis vaataja maast lahti rabaks. 

      Tänapäeva eestlase oskus dialoogi arendada ja kõnet pidada on minu meelest poliitiline tõsiasi. Vist oli see esimest korda Vaino Vahingu matustel Vanemuise väikeses majas kevadel 2008, kui mulle sähvatas pähe, et eesti inimene kõneleb ju pagana hästi. See oli vastuolus nõukogudeaegse kogemusega, mil iga vene laps ja tööline pidas televiisoris soravalt kõnet, aga eesti haritlase suust tuli sõnu tangidega  kiskuda. Siis öeldi, et venelased on ekstravertne ja sotsiaalne, aga eestlased soomeugrilikult kinnine ja kidakeelne rahvas. See osutus poliitiliseks eufemismiks. Rahva avaliku kõneoskuse tase on määratud pigem tema poliitilise vabadusega. Venelased kohanesid nõukogude keelelise triviaalsüsteemiga kahtlemata paremini kui eestlased ja järelikult ka kõnelesid selles paremini. Niisamuti on dramaatilise dialoogi hea tase tänases Eestis seotud ilmselt vaba mõttevahetuse üldise arenguruumiga. Ent kuhu see vaba mõte siis areneb? Minu suurim hämmastus näidendivõistluse tekste lugedes oli põhjendamata vägivalla küllus. Füüsiline ja psühholoogiline terror, mida praktiseeritakse enese ja teiste peal, argisadism või lihtsalt järjekindel sõnaline sigatsemine tundub olevat esmane viis, kuidas murda end igapäevaelu nõmedusest välja metafüüsiliste kõrguste poole. Just see on oluline: kogu näidendikorpuses  oli suhteliselt vähe filosoofilist või nägemuslikku plaani ning enamjaolt valitses olmelisus, aga kui olmet metafüüsikaga tempima mindi, siis ikka eeskätt vägivalla hõlmas. Elame maailmas, kus vägivald on tunnustust leidnud kui filosofeerimisviis. See, kes sõbra radiaatori külge seob ja teda jalaga peksab, on filosoofilisem kui see, kes seda teha ei julge. Aimame mingeid eksistentsialistlikke tagamaid vulgaarselt mõistetud kujul. Sealsamas  väreleb ka terrorismi lipukiri: põhjendamata vägivalla kaudu saame puhtaks kui lapsed uue paradiisi ootel.     

Ajal, mil hakkasin lugema näidendivõistluse töid, oli Utøya massimõrvar, Norra meediakangelane number kaks pärast Henrik Ibsenit,  oma teo juba sooritanud. Intelligentne maailm arutles kurjategija enda antud suuniste järgi tema teo võimaliku filosoofia üle. Tulid meelde šveitslase Max Frischi lavatükk „Biedermann ja tulesüütajad” ning austerlase Michael Haneke film „Funny Games” (mida otseselt parafraseeris ka üks võistlusele esitatud näidend): tsiviliseeritud maailma inimene, et mitte öelda väikekodanlane, vastab vägivallale arutlusega ja võtab vägivalla seeläbi omaks. Sedasama  Biedermanni vaimu, mille kaudu vägivalda omaks mõelda, lehvis mitmete näidendivõistluse – ilmselt autorite poolt radikaalselt kavatsetud – tekstide kohal. Tuli mõte, et Utøya mõrtsuka tegu langeb vaimselt ette valmistatud konteksti ka siin, Eestis.   

Niisiis, mitte tragöödiast pole jutt, vaid just selle puudumisest. Igas tragöödias voolab veri, kõlavad võikad vanded ja tehakse kellelegi liiga. Iga tragöödia lõpp on rusuv, aga tema töö on vägivalla vaimne kiiritus. Vägivald on raske žanr. Kunst ei seisne mitte selles, kuidas vägivalda külvata, vaid selles, kuidas külvist auga välja tulla. Kui juba vägivald teemaks võtta, siis ihkaksin näidendivõistlusel edaspidi rohkem näha tragöödiat ja mitte vägivalla suhteliselt  püdelat esitlust depressioonikirjanduse raames. Ärgu tuldagu ütlema, et see ongi elu. Kui ka on, mis puutub see siia? Kirjuta näidend ja kõnni sest üle. 

Vähe tragöödiat, vähe viha ja kirgi; pisut rohkem, aga ikka vähe ka komöödiat. Vähe isegi musta huumorit, sest mustki huumor peaks olema huumor. Hästi palju masendust kõigis toonides roosast ruskeni. Niipalju, et kui äkki ilmus välja midagi inimsõbralikku või lausa naljakat, siis tekkis kohe tahtmine anda  eripreemia (näiteks äramärgitud „Minek” või lehmakauplemistükk „Tuti”). Oli häid stiili- ja noortetükke, neis oli suuremat meeleolulist liikuvust, nagu näiteks äramärgitud „Madrugadas”. Sellega seoses tuleks ära mainida ka ilmne või aimatav enesetapp kui tihti esinev motiiv. Enesetapp oli dramaturgiline strateegia, mis tõi sisse üllamaid toone ja tõstis enamasti tüki taset – mõeldagu siit edasi, kuidas tahes. Veel tähelepanekuid. Puudulikud perekonnad,  isa või ema poolik pühendumus, mehe ja naise võõristavus on üks peamisi ajendeid näidendi kirjutamiseks. Enamasti kisub kõiki perekonna poole, aga peaaegu kõik kannatavad hiljem perekondlike kohustuste rüpes – isegi lapsed, kes peavad hoidma nooremaid. Üllatavalt paljude eesti näidendite tegevus paigutub ikka veel maaoludesse, linna- ja tänavamiljööd on vähe, linn tähendab enamasti siseruume. Tõupuhast kitši oli vähe, see pole ilmselt eneseteostuse  ala. Õige kah. Kõige rohkem hakkasin ma lugedes igatsema jõulist, eredat karakterit – oleks või mõnigi. Vist ainult äramärgitud „Ohver” viipas sellesse suunda. Esikohatöö „Näha roosat elevanti” meeldis seitsmest žüriiliikmest kuuele. Väärtusena nähti olme ja kujutluse sünteesi. „Lell” on lööv mehelik lugu okupatsioonide ajast ja metsavendadest, võru keel ning sõna ja teo tasakaal tegid sellest ühe parema lavatüki. „Andmed  Liina Pihlapuust”, vihjeline, õrn ja meeleolukas tekst milleski sümpaatsest kadunud naisest võiks pakkuda häid mänguvõimalusi. „Keti lõpu” võlu seisnes sotsiaalses laengus ja inimsõbralikus haardes. „Go neo und Romantix”, üks suuremaid eksperimente, oli andeka autori sürrealistlikku automaatkirjutust meenutav tekst, paras õrritus lavastajale. Mis kõige tähtsam: näidendeid ei kirjuta valdavalt noor inimene mitte esmalt kirjanikuks  või kuulsaks saamise ihast, vaid vajadusest millelegi eluliselt olulisele paremini pihta saada, kui see kohvikus või loengusaalis on võimalik. Üldiselt saadigi. Igal žüriiliikmest lugejal oli pärast mõni näpp valus.

 

*

Eesti Teatri Agentuuri 2011. aasta näidendivõistluse laureaadid
I koht – Piret Jaaks, „Näha roosat elevanti”.
II koht – Jan Rahman, „Lell”;
Donald Tomberg, „Andmed Liina
Pihlapuust”.
III koht – Paavo Piik, „Keti lõpp”;
Kadri Noormets, „Go Neo und Romantix”.
Lühinäidendi eripreemia –
Küllike Veede, „Puudutamata”.
Žüriisse kuulusid: Martin Algus,
Urmas Lennuk (esimees), Katrin Maimik,
Andres Noormets, Eeva Park, Triin Sinissaar
ja Jaan Undusk. Laureaadid tehti
teatavaks 8. IX Tartus teatrifestivalil
„Draama”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming