Üleliigne „kas?“

„Hingake! Ärge hingake!“ võlu on just selles, et see näitab afišeerimata, kui ebaloomulik on harjumuspäratu liikumise järeletegemine.

OTT KARULIN

Sõltumatu Tantsu Lava „Hingake! Ärge hingake!“, autor ja lavastaja Liis Vares, heli- ja videokunstnik Taavet Jansen, valguskunstnik Jari Matsi, kunstnik Kristi Kongi. Etendajad Liis Vares ja Pavel Semjonov. Esietendus 18. X Sõltumatu Tantsu Laval.

See, milliseid kehi laval näidatakse (või sinna lubatakse), portreteerib aega. Harjumuspäratu keha – väldin siinkohal meelega sõnu, mis rõhutavad normist erinemist, sest viimane on alati kokkuleppeline ning sageli poliitiliselt motiveeritud – on etenduskunstnikke ikka huvitanud, kuid sageli on see uudishimu kantud pigem eelarvamustest (kas suudab?), mitte antust (mida teeb?). Liis Varese lavastus „Hingake! Ärge hingake!“, kus koreograaf on laval koos Pavel Semjonoviga, jääb meelde just seetõttu, et mõlema etendaja keha ja selle liikumist on käsitletud võrdselt loomulikuna – jällegi: mitte normaalse, vaid harjumuspärase tähenduses. Seda vähemalt kuni lavastuse lõpustseenini, aga sellest allpool.

Etendajad tulevad lavale roomates, jalad ees, mis on ühtviisi ebaloomulik liikumisviis igale kehale. Nende pingutus on mikrofoni püütud hingamise kaudu võimendatud, nii et õhuvool kui keha manifestatsioon ja selle järjepidevuse tagamine, mis on ühelt poolt instinktiivne, aga alati mingil määral kontrollimatu, defineerib mõlema etendaja keha enne, kui see täielikult lavale jõuab. Kuna liikujate nägu ja pea on kotiga kaetud, polegi vaatajal muud võimalust kui suhestuda ainuüksi etendaja kehaga. Jah, just liikujate ja mitte tantsijate, sest Liis Vares ei ole lavastades loonud kehale koreograafiat. Viimane sünnib kahe keha liikumise duetis, aimdusest, mida teine keha parajasti teeb, kusjuures selle, milline liikumine on loomulik, kehtestab Semjonov.

Spastiline, raskuskeset tabada püüdev, kaalutletud on see liikumine, mis ühele igapäev, teisele mitte. (Ma saan aru küll, et siinkohal peaks lugejale teksti arusaadavuse nimel Semjonovi liikumisviisi meditsiinilise põhjuse avaldama, aga keeldun seda tegemast, et vältida normist erinemise retoorika taastootmist.) „Hingake! Ärge hingake!“ võlu on just selles, et see näitab afišeerimata, kui ebaloomulik on harjumuspäratu liikumise järeletegemine. Jälgides, kuidas Vares püüab laval viia oma keha seisu, mille tuumaks on spastilisus ja ebausaldusväärne raskuskese, on pilt ühtaegu ülendav ja … Võib-olla on see sõna, mida ma otsin, „naeruväärne“, sest katse korrata kellegi teise loomulikkust on ette ebaõnnestumisele määratud. Võib-olla aga hoopis „kasutu“, sest isegi kui täiuslik kordamine oleks võimalik, pole selle saavutusega midagi peale hakata korrataval ega kordajal, sest kummagi loomulikkus sellest ei muutu ja heal juhul õpib viimane ära veel ühe võõra liikumisviisi. Jah, just – ülendav ja ebavajalik, kuigi kumbki keha ülendamist ei vaja.

Ometigi on seda kõike – püüdlust ja paratamatut ebaõnnestumist selles – pinev jälgida. Ikka võtab ju mõtlikuks, kui seisad silmitsi iseenda eelarvamustega. Kas või seetõttu (ja eriti siis), et arvasid neid endal mitte olevat. Näe, kirjutan siin suuresõnaliselt, et harjumuspäratu keha laval ei peaks üldse mingi teema olema, ja just seeläbi teen asjast suure numbri.

Alustan uuesti.

Etendajad tulevad lavale roomates, jalad ees, nende pingutus on mikrofoni püütud hingamise kaudu võimendatud ning nägu ja pea kotiga kaetud. Neil pole identiteeti, nad on vaid lihakehad – mitukümmend kilo valuutat, millega maailmavaate üle kaubelda. Kes poleks selliseid kehi näinud mõne terrorirühmituse näidishukkamise videos? „Hingake! Ärge hingake!“ hingab ühes rütmis meie ümber toimuvaga, näidates, et isegi kotist pääsedes jääme me pantvangiks, et alati on keegi teine, kelle lugemise peale me elu rumbaruutu tantsime. Ei!

Uuesti.

„Aeglane, kiire-kiire, aeglane. Aeglane, kiire-kiire, aeglane,“ loeb Liis Vares mikrofoni rumbaruudu samme. Ja Pavel Semjonov tantsib. See „Hingake! Ärge hingake!“ lõpustseen ajab segadusse, sest kehtestab laval võimusuhte, mida senini on suudetud – ja tahaks arvata, et ka tahetud – vältida. See stseen justkui tühistab eelnevalt loodud vahetu, äärmiselt hea partneritunnetusega lavailma, seab kahtluse alla varasema, teineteiselt pimesi impulsse haarava liikumise vabaduse – justkui olnuks see kõik vaid teeseldud kohalolu, eelmäng piiritletud koreograafiale. On see lõpuakord kantud pessimismist (või paratamatusest), tõdemine, et kellelgi pole vabadust olla ainult nii, nagu tegelikult ollakse?

Tõsi, lavastuses on enne rumbastseeni vähemalt üks hoiatusmärk, mis sellist tõlgendust mingil määral toetab. Kui etendajad seavad ühes stseenis lava tagaseina äärde toole ritta, keerab Pavel Semjonov viimase, kolmeteistkümnenda tagurpidi kaheteistkümnenda (või esimese) peale, rõhutades nii selle – kas seeläbi ka enda? – sobimatust, üleliigsust. Vares aga paneb tooli muu seas tagasi ritta, võrdsustades kõik, ka kolmeteistkümnendad. Sel hetkel mõjub Varese žest optimistlikuna, õigemini iseenesestmõistetavana, nagu on seda enamikule meist hingamine. Rumbastseen annab aga võimaluse tõlgendada seda žesti Semjonovi valiku tühistamisena, võimunäitamisena. Selline vasturääkivus, korraga mitut tähendust kandev tähistaja, võib anda kunstiteose tõlgendusele juurde mitmeplaanilisust, kuigi ma pole lõpuni veendunud, et „Hingake! Ärge hingake!“ meeskond on päris nii mõelnud.

Aga olgu, see on tähenärimine – kui ka hambusse jääb ABC – ega vähenda Varese lavastuse mõju. „Hingake! Ärge hingake!“ on üks usalduslikumaid lavastusi, mida olen viimasel ajal näinud. See ilmneb kahe etendaja duetis, kuidas see loogiliselt (ja miks ka mitte loomulikult) areneb, kasvatades liikumise amplituudi nii keha- kui ka lavaruumi piires. Usaldatud on ka publikut, kellelt eeldatakse, et nende tähelepanu ei upu erisuse märkamisse, et nad on etendajatega kaasas ja võtavad omaks just selle lavastuse omailma tavad (seda enam et need võiksid olla üldkehtivad), sh arusaamise sellest, mis on loomulik.

Pealegi on Vares ja Semjonov etendajana mõnusalt erinevad. Vares on rõhutatult asjalik, kasutab liikudes aeg-ajalt kärbitud pikkusega sammu, mis lisab kõnnile kiirust. Semjonov on aga rahulikum ega distantseeri end oma lava-persona’st sel määral, nagu Vares seda kohati teeb. Ja just kahe etendaja erisuguse sisetegevuse (hingamis)rütmi kokkusaamine ühes helistikus – ja ka teekond, mis selleks läbitakse – paneb vaataja kaasa elama (seda mitte sportlikus, saavutusele rihitu, vaid elamuse mõttes), nägema, mida tehakse, ja unustama üleliigsed kas-küsimused.