Un(Ann)-believable – noored teatris!

Ave Tarrend

Lavalugu, mis näib kasvavat põlvkonda tõeliselt vaimustavat.  

“Kuidas elad?…Ann?” – tüdrukute lugu läheb korda ka noortele mehepoegadele. PRIIT GREPP

 

“Kuidas elad?…Ann?”. Lavastaja Sven Heiberg (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), kunstnik Marion Undusk (Eesti kunstiakadeemia), valguskunstnik Priidu Adlas ja

liikumisjuht Kati Grauberg (mõlemad Viljandi kultuuriakadeemiast) Osades Tiina Mälberg, Erni Kask ning  Viljandi kultuuriakadeemia näitleja õppesuuna II kursuse tudengid Marilyn Jurman, Mairi Jõgi, Merilin Kirbits, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Karl Kena,

Taavi Lepik, Maarius Pärn, Anatoli Tafitšuk,

Johannes Veski. Esietendus 20. X 2006

Rakvere teatri suures saalis.

 

Kui küsisin sügisel ühe loengukursuse raames oma filoloogiatudengitelt, kas neile meeldib teater, siis vastasid nad üsna üksmeelselt ei. Olin šokeeritud, sest arvasin, et ajal, mil raamatute lugemine on out, köidab noori pigem audiovisuaalne meelelahutus, sealhulgas lavakunst ja film, kuid nagu näha, teatri osas ma eksisin. Teater ei lähe tänapäeva noortele eriti korda, sest see on neile liialt elitaarne ja sellest ei saada aru; see ei kõneta noort inimest ega räägi nende jaoks olulistel teemadel ning tihtipeale jätab soovida lavastajatöö. Mainiti ka liiga kõrget piletihinda. 

Rakvere teatri etendus “Kuidas elad? …Ann?!”, mida mängitakse möödunud sügisest saadik suure menuga, pakub sellisele “teatrifoobiale” ülihead rohtu. Julgen seda soovitada ka preventiivabinõuna, et teatrihirmu juba ennetavalt vältida. Lisaks lükkab “Anni” lavastus ümber kõik eespool nimetatud argumendid.

Uskuge või mitte, aga see on lavalugu, mis näib kasvavat põlvkonda tõeliselt vaimustavat: etendused on pidevalt välja müüdud ja kommentaarid teatri kodulehel või lavastust kajastavate artiklite juures valdavalt ülivõrdes. Ja õigusega, sest lavastus on tõepoolest väga hea. Pakutakse foorumteatrit, mis tõmbab publiku kaasa mõtlema ja rääkima, laval on täiesti ehtne bänd, mis lisab etendusele hoogu ja vaheldusrikkust ning nauditavad on ka rollilahendused. Üles astuvad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noored näitlejad, kes maadlesid ise veel tõenäoliselt hiljaaegu samade probleemidega nagu loo peategelane Ann ja tema sõbrad ning seetõttu ka oma osa väga veenvalt etendavad.

 

 

Kes on Ann?

 

Neile, kes ei tea, kes on Ann, olgu öeldud, et tegemist on tegelasega Aidi Valliku menukast diloogiast “Kuidas elad, Ann?” (2001) ja “Mis teha, Ann?” (2002). Need on üsna klassikalised tüdrukuteraamatud, mille keskmes on täiskasvanuks sirgumise ja eneseleidmise lugu. Tüdrukuteraamatule omaselt kasutab Vallik Anni lugudes päeviku- ja kirja žanri võimalusi, kuid teeb asja põnevaks seeläbi, et näitab 14aastase Ann Keesi küpsemist paralleelselt tema ema Kärdi tormilise punkarieluga 1980ndate Eestis. Nimelt leiab Ann keldrist ema kunagised päevikud  ja saab sealt teada oi-oi kui üllatavaid asju. Näiteks seda, et tema praegu ülihoolitsev ja ülirange ema on omal ajal olnud pidevalt “purjakil ja sassis”, “jälle ringi peal”, “mälukas” jne. Või seda, et mees, keda Ann on kogu aeg pidanud oma isaks, ei ole seda mitte. Kui ka koolis ei laabu kõik nii nagu peab, siis satub seni igati eeskujulik ja korralik Ann identiteedikriisi ja otsustab kodust põgeneda. Noore naise harjutused iseseisvaks eluks kulgevad tüdrukuteraamatu loogikale vastavalt: nädalake pidusid ja prassimisi klassiõe suvilas, esimesed seksuaalkogemused, seejärel taltumine ja lõpuks õnnelik tagasipöördumine koju. Romaanitsükli teises osas armub Ann kriminaalse taustaga noorukisse, aga kuna Rakvere etendus põhineb vaid Anni diloogia esimesel osal, ei ole neil sündmustel mõtet pikemalt peatuda.

 

 

Teater – kirjanduse sõber või konkurent?

 

Kui lavale tuuakse proosateksti dramaturgiline töötlus, siis kerkib otsemaid üles väga palju küsimusi. Kas lähtetekst ja laiemalt kirjandus võidab või kaotab lavastusest? Kas ei tõmba teater (ka kino) kirjanduse juurest huvilisi ära? Kui tekstitruu peaks olema dramatiseering? Millised on lavaversiooni rõhud algtekstiga võrreldes? Millest on loobutud? Jne, jne.

Aidi Valliku romaan on Viljandi kultuuriakadeemia tudengi Sven Heibergi töötluses vormunud kaasahaaravaks ja igati õnnestunud lavalooks. Noor lavastaja ja dramaturg on tekstimaterjali ühelt poolt julgelt ja õigustatult kärpinud ning teiselt poolt uute tegevusliinidega rikastanud.

Hea leid on näiteks Jokkeri sissetoomine. Tema kommentaarid ja küsimused teevad keerukad süžeekäigud ja kiiresti vahelduvad stseenid hästi jälgitavaks ka neile, kes raamatut lugenud ei ole. Teatri kokkusurutud formaadi tõttu on Jokker peaaegu vältimatu, sest ilma temata oleks raske edasi anda kõiki teose arenguliine (nt Anni sisemine areng, ema päevikukatkendid, suhted klassiõdedega jms), mis romaanis on põhjalikult välja arendatud. Jokkeri selgitused aitavad mõista Anni ja teiste tegelaste käitumise psühholoogilisi tagamaid. Ja olgem ausad,  paljud noored – kuid ennekõike muidugi need, keda vaimne pingutus kiiresti ära väsitab – vajavad sellist “abistavat kätt”, kes neile raamatu, filmi või lavastuse sügavama mõtte, keskse idee või moraali lahti seletaks. Või vähemasti mõtlema ärgitaks. Veidi eksitav on ehk see, et ka niiditõmbajast Jokker, kes ju tegelikult Anni loosse üldse ei kuulu, läheb aeg-ajalt rollist välja ja muutub Anni kasuisaks. Aga ilmselt on selline “draamavõte” tingitud ressursside kokkuhoiust. Igatahes mängis Erni Kask mõlemad rollid kenasti välja ja suutis ohjata nii tegelasi lava peal kui ka selle ees.

 

 

Kunsti kohustus on lõhkuda kivistunud arusaamu

 

Värskendavalt mõjuvad ka teised lavastusse sisse toodud uued tegelaskujud ja tegevusliinid, kuid mõnede stereotüüpsete mõttekäikude üle tahaks siiski nuriseda. Miks on nii, et südamlikku ja õrnahingelist poissi kujutatakse alati tossikesena (Uku), või miks peavad naispeategelased alati armuma matšomehesse (Timo), kui tegelik elu pakub küllaga hoopis keerukamaid ja põnevamaid soolise käitumise mustreid? Kunsti võimalus, et mitte öelda kohustus on lõhkuda stereotüüpe ning pakkuda välja uusi lahendusvariante. Kuid üldiselt oli Uku ja Kätlini südamlik teineteiseleidmise lugu vajalik tasakaalustamaks Anni esimesi mõrusid intiimkogemusi. Samuti oli hea, et bänd nimega Ann-believable ei olnud lihtsalt bänd muusikalisi vahepalasid esitama, vaid et see oli koos bändiliikmetega sisse kirjutatud loo sündmustikku. Rääkimata sellest, et repertuaar, mida esitati ja mille ka kõik kavalehe ostjad CDna koju kaasa said, oli tõeliselt cool ja noortepärane.

Bändiga lavastusse toodud dünaamikat aitasid võimendada kiiresti vahelduvad stseenid ning tegelaste jõulised ja omanäolised rollilahendused. Napp, kuid leidlik lavakujundus (pingid, millest sai vajadusel kiiresti kujundada klassitoa, Anni kodu või Reena vanemate suvila) suunas põhitähelepanu tegelaskujudele ja sündmustele. Osatäitmistest jäid eredamana meelde Merilin Kirbitsa natukene paheline Rita, Rauno Kaibiaineni nohiklik luuletaja Uku, Tiina Mälbergi ema, kes suutis kenasti välja mängida tundeskaala hirmu ja armu vahel, ning muidugi peategelane Ann ise, keda kehastas Marilyn Jurman. Mulle tundus, et Jurmanil õnnestusid paremini need stseenid, kus oli märgata solvumist ja ärritunud olekut, kuid tööd võiks veel teha üleminekutega, mis viivad ühest meeleseisundist teise. Siis joonistub tegelaskuju (psühholoogiline) arengukurv selgemalt välja.

Sven Heibergi dramatiseeringu ja lavastuse kõige olulisem tugevus seisneb selles, et ta on suutnud Anni loost teha elujõulise ja laiu publikumasse köitva vaatemängu. Sest on ju paratamatult nii, et tüdrukuteraamat, mis räägib tüdrukute elust ja on suunatud tüdrukutele, pakub peaasjalikult huvi just tüdrukutele. Heibergi Valliku teksti versioon näib korda minevat ka teise sugupoole esindajatele. Igatahes nähtud etendusel viibis päris palju mehepoegi, kes vaheajal kohvikus või hiljem riidehoius nügides laval nähtut elavalt kommenteerisid. Ja päris kindlasti ei ole tegemist ainult noortele suunatud lavalooga, millesse täiskasvanutel oma nina toppida ei tasuks. Vastupidi, Anni läbielamised on õpetlikud kõigile neile, kelle peres kasvavad oma identiteeti alles otsivad teismelised, või neile, kelle igapäevatöö seisneb noore põlvkonna kasvatamises ja harimises. Sellepärast tahaks loota, et etendus niipea mängukavast ei kao, või, mis veelgi parem, läheks ringreisile Eestimaa noorte sekka – koolidesse, vaba aja keskustesse, külade ja väikelinnade rahva- ja kultuurimajadesse…

Ja kui lõpetuseks vastata küsimusele, kas teater on kirjanduse sõber või konkurent, siis ütleksin, et tegemist on siiski sõbrasuhtega, sest tänu teatrile avanevad kirjandusele uued arenguperspektiivid. Laieneb adressaatide ring, pikeneb teksti eluiga, lisanduvad uued tõlgendusvõimalused. Veelgi enam, usun, et tänu Heibergile ja tema meeskonnale otsib nii mõnigi teismeline Aidi Valliku teose üles ja loeb selle läbi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming