Uno Bossa ehk Joonistatud mehe seitse surma

Jaanus Kulli

Dramaturg Peep Pedmanson ja lavastaja Hardi Volmer on legendaarse laulja ja muusiku Uno Loobi laulu sisse pannud.Rakvere teatri „Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu”, autor Peep Pedmanson, lavastaja ja kunstnik Hardi Volmer, kostüümikunstnik Kristel Maamägi, liikumisjuht Oleg Titov, lauluõpetaja Kadri Kask. Mängivad Margus Grosnõi, Saara Kadak, Maarika Mesipuu, Marin Mägi- Efert, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Imre Õunapuu, Maarius Pärn ning bänd koosseisus Tarmo Kesküll, Peep Pihlak, Tarmo Sillaots ja Vallo Vildak.Esietendus 14. II Rakvere teatri suures saalis. Uno Loobi elu on veerenud väärikalt ja ilma ühegi järsema kurvita, rääkimata kraavisõidust. Loop oleks natuke justkui Saatpalu joonistatud mees, kelle küll loominguliselt tiine, kuid kõrvaltvaatajale elulooliselt ehk isegi sündmustevaese  elu on Peep Pedmanson julgenud nüüd Rakvere teatris kustukummiga maha nühkida ja visandanud selle asemel seitse natuke äraspidist Loobi portreed.

Kes ei teaks Loobi nime, keskmine ja vanem generatsioon ka paljusid tema laule. Noorematega läheb keerulisemaks. Võib vist mürki võtta, et näiteks Power Hit Radios pole Loop kunagi kõlanud. Kuigi siin tuleb tõmmata selge veelahe muusikat õppivate noortega, sest juba pool sajandit tagasi andis vanameister välja esimese eestikeelse kitarriõpiku ning tegutses kitarriõpetajana üle kolmekümne aasta.
Nüüd on dramaturg Peep Pedmanson ja lavastaja Hardi Volmer legendaarse muusiku omakorda laulu sisse pannud. Tegelikult on see Volmeril juba teine katse Loop lavalaudadele tõsta. Esimene neli aastat tagasi ideetasandilt kaugemale ei jõudnudki. Samuti pole saladus, et vahepeal püüdis Volmer oma projekti mitmelegi teatrile maha müüa, aga edutult. Kuni Rakvere teater võttis vedu ja tuleb kohe öelda, et tulu on mõlemapoolne. Või isegi kolmepoolne, sest pärast esietendust särasid ka saalis istunud Loobi silmad.
Lavakujundusest allpool, alustuseks ainult niipalju, et eesriide avanedes domineerib üleval vasakus nurgas plagu, kuhu projitseeritud päris-Loop rääkimas oma muusikuteest ja bossanovast. Teda kogunevad kuulama peaasjalikult tütarlapsed, seljas äratuntavalt ajastu ehk siis 1950. aastate kleidid. Loop ja teda ümbritsevad neiud on kahtlemata märk, kuvand, mis muusiku teed läbi elu saatnud, kuigi, ega see avastseen lugu eriti käivita, jääb kuidagi hõredaks.
Lavastuse esimestes stseenides pendeldab Loop (Margus Grosnõi) kujuteldava poksiringi ja lava vasaku ääre hõivanud kõrtsimuusikute vahet, suutmata otsustada, kas pühendada enda tulevik spordile või muusadele, kuni pärast treenerilt saadud nokauti vannub ta truudust poksile. Mispeale lubab too omakorda lootustandvale noorsportlasele, et kunagi püstitatakse talle veel ausammas. Nüüd ongi see ausammas püsti, sest mida muud siis on meie keskel elavale legendaarsele muusikule pühendatud lavastus.
Jah, Loop on juba praegu legend, armastatud muusik, kellele tema esimestest esinemistest laval on naised õhates järele vaadanud, kuid kes ise pole ühelegi virvatulele järgnenud. Kui uskuda Loobi elulooraamatut. Ühesõnaga, mees, kelle minevikus pole ühtegi ei poliitilist ega moraalset musta plekki, kes on jaganud ühte katust abikaasa Ainoga juba 65 aastat. Igav! Katsu sa sellisest legendist kirjutada lugu, kus kehtivad kindlad reeglid, kuhu peab olema sisse kirjutatud konflikt jne. Aga kust seda konflikti võtta, kui Loop on justkui Saatpalu joonistatud mees.
Eelnevast lähtuvalt on Pedmanson teinud väga lihtsa, aga seejuures lausa geniaalse lükke. Ta on toonud Loobi ellu seitse võimalikku murdepunkti, mis kõik lõpevad fiaskoga, konfliktsituatsiooniga, Loobi libasurmaga, kusjuures Pedmansoni mõttemängud balansseerivad reaalsuse ja fiktsiooni piirimail, mis tähendab, et nii võinuks Loobi elus ka tegelikult juhtuda. Seega midagi ekstraordinaarset nendes fantaasiamängudes pole, küll on aga Pedmansonile omast äraspidist huumorit. Ühesõnaga, väga viljakas pinnas Volmerile kui samalaadse käekirjaga lavastajale. Tulem ongi igati nauditav, kus mõnuga sõidetakse nõukaaja eluolu seljas, mis tänasest perspektiivist vaadatuna (ning Pedmansoni ja Volmeri võimendatuna) on lihtsalt kui tükike absurdihuumoriga pikitud ajalugu.
Omamoodi raamistab kogu süžeed Loobi kolleeg ja kaasaegne, heliloooja Uno Naissoo, kes ühtpidi on justkui distantseeruv kõrvaltjälgija, seejuures agar sündmustesse sekkuja, kui Pedmansoni fantaasiaarendused nõuavad järjekordselt kiiret tiibade kärpimist, Loobi elluäratamist ja elu õigesse voolusängi juhatamist. Erinevalt Loobist on Naissoo kohe algusest peale n-ö täiskasvanud, pigem oma tee lõpusirgel, mida teda kehastav Toomas Suuman oma halli peaga justkui veelgi rõhutab, sest tegelikult suri ju andekas muusik juba 51aastaselt. Seega liigub Pedmanson ajas (ja seega ka ruumis) ringi väga vabalt, aga see pole epateeriv ega tüütu. Vastupidi, väga orgaaniline, pakub mängulusti, kusjuures need väljalõiked Loobi tegelikust elust on ütlemata naljakad, ent ei lähe mitte kordagi üle (maitse)piiri. (Noh jah, vene täidlane baba on üle võlli, aga see on kivi pigem lavastaja kapsaaeda).
Lavastuse ühtlases tervikpildis tahan mainida kolme eriti vaimukat sähvatust. Esimene on misanstseen, kui Loop langeb kiremõrva ohvriks ja ta koos Maiuga traktori alla aetakse. See lihtsalt on väga naljakas. Teine sähvatus puudutab lavakujundust, kui taevast langeb lavale hiiglaslik televiisor, koos sädemete ja suitsuga, justkui UFO. Aga mida muud televiisori tulek eestlase elamisse oligi? Justkui olekski tulnud üks UFO ja avanud meie nägemismeeltes uue kanali. Tõsi, selle taevakeha langemine lavale võinuks olla veelgi salapärasem, sest kuigi hiigelsuurt ekraani varjas ületõmmatud plagu, oli vaatajale otsekohe selge, millega siiski tegemist. Tõepoolest, milline teine meedium oleks sedavõrd jõuliselt kannustanud levimuusika arengut kui mitte just televiisor. Kolmas sähvatus on Telepoisi tulek, kui ta teatab 41aastase muusiku surmast. Et jällegi surm ja jällegi naljakas? Aga nii see on, kui stseen konteksti panna.
Natuke tekitas küsitavust merelainete markeerimine riideplagudega, kangesti tuletas see meelde omaaegset malevataidlust, aga võib olla kunstnikust lavastajal oligi eesmärgiks see Loobi ulmemaadele jääv merreviskumise stseen kämbiks keerata.
Ma ei tea, kui palju noorem publik saab aru mingitest vihjetest ja märksõnadest, aga vanemal generatsioonil paneb legendaarse Eesti Raadio kvarteti või Heidy Tamme, aga ka Peeter Tooma lavaletulek kahtlemata sipelgad seljal jooksma. Mis sest, et need pole päris kvartett ja Heidy Tamme. Pole seda ju ka Loop. Laulud (ja nendega kaasnevad mälestused) on need, mis emotsioone kütavad. Loopi kehastava Margus Grosnõi ja kogu trupi vokaalsetest võimetest kirjutavad ehk teised, aga tervikpilt oli väga hea ja seda enam tunnustamist väärt, et kogu suurejoonelise ettevõtmise taga (lavalt kõlab ikkagi kakskümmend kaks lugu ansambli saatel!) on väikese teatri draamatrupp!
Millele aga vihjab Peep Pedmanson, kui ta paneb oma näidendile pealkirjaks „Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu”. Seitse on läbi aegade olnud maagiline arv. Teadupärast on seitse makrokosmose sümbol, mis on numeroloogias ühenduses ideaalse inimesega. Seega – Loop ja seitse sobivad ideaalselt kokku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming