Usk enda ilmutusse

OTT KARULIN

EMTA lavakunstikooli „Ja peaksin sada surma ma …“, lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldits ja Mart Koldits, dramaturgid Jan Teevet ja Priit Põldma, helikunstnikud Martin Kirsiste, Hendrik Kaljujärv ja Lauri Kaldoja, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Airi Eras, liikumisjuht Ingmar Jõela. Mängivad lavakunstikooli XXVIII lennu üliõpilased. Esietendus 13. VIII Hageri vennastekoguduse palvemajas.

„Raudruun saa sõitma, vett joo ja tuld söö / Väike majake liigub maanteel, neli ratast all,“1 ennustas Vivva Kordo veel enne, kui raudtee ja autod Eestisse jõudsid. Tema ja teistegi XVIII ja XIX sajandi külaprohvetite ettekuulutustega algab ka lavastus „Ja peaksin sada surma ma …“, lausutuna näitlejate poolt publiku seast pinkidel istudes. Hageri palvemaja on ajalootõeliselt sellele lavastusele paslik mängupaik, sest just vennastekoguduse (äratus)liikumisega seostatakse meie prohveteid ja ilmutusenägijaid. Vaatajamugavuse osas on tulnud muidugi järele anda ja kuigi lavastatud on terve ruum, nii et näitlejad liiguvad lisaks publikuosa vahekäikudele ka aknaorvadesse ja neist välja suveöhegi, kannab lavastust siiski ennekõike sõna ja selle lausumise-laulmise rütm.

Eesti prohvetite kollektiivse portreena on „Ja peaksin sada surma ma …“ sama huvipakkuv ja ülevaatlik kui on lavastus tudengite lavakõne ja rütmitaju vaheseisu jäädvustusena. Seetõttu on ootuspärane ka diplomilavastustele nii omane lavastajate valik anda pigem võimalikult paljudele tudengitele oma stseen, kui et kärpida lavastusterviku hüvanguks. See polegi niivõrd etteheide kui kergesti aktsepteeritav mängureegel. Pealegi kõlab üsnagi usutavalt ka tõlgendus, et just niimoodi – erisuguseid ettekuulutusi, ilmutusi ja unenägusid tihedalt üksteise järele pikkides – saab mäluniit täidetud algmaterjali tõeliselt vääristavalt. Misanstseenidelt ja lavastuse ülesehituselt võiks „Ja peaksin sada surma ma …“ olla siiski keskendatum, et vaatajalgi oleks üks toetav lõngakiud, mida mööda selles liikumiste ja sümbolite virvarris lavastusega kaasas käia. Ajalooline mälu võib küll olla üksteisemõistmisele tugev selgroog, aga vaid juhul, kui kõik kokkutulnud samu asju mäletavad – nägemuste edasijutustamise tava on aga ammu katkenud ning järel on vaid kirjalikud tunnistused, mis sageli kas ülesmärkija eesmärgist sõltuvalt liialdatud (nt kohtukirjutustes) või siis nii ümber jutustatud, et esialgset sõna on sealt peaaegu võimatu üles leida.

„Ja peaksin sada surma ma …“ Hageri palvemajas. Näitlejale on töö sellise ambivalentse algmaterjaliga, mis ühtaegu suuline kõne ja kirjalik tekst, vahetu kogemus ja tõlgendus, muidugi õnnistus.

Kulla Laas

Näitlejale on töö sellise ambivalentse algmaterjaliga, mis ühtaegu suuline kõne ja kirjalik tekst, vahetu kogemus ja tõlgendus, muidugi õnnistus. Vähemalt selles mõttes, et on, mille kallal pusida (seda enam et tekst on sageli murdekeelne). Tudengeist, kes pikemalt sõna saavad, ei jää keegi ka hätta, kui ka mõni stseen on lavastajate tahtel lahendatud viisil, mis pooltoonid välistab. Kõige enam jäävad meelde aga need näitlejad, kes hoolimata teksti mõnetisest vastupanust on ära tabanud, et sõna tähenduse kõrval on sama oluline jutustamise akt ise ehk see, mil määral vaataja tunneb, et unenägu või ilmutust jutustatakse just talle siin ja praegu, mitte ei kanta ette kunagi toimunut, selle arhiivipeegeldust. (Panen siinkohal vastu kiusatusele kedagi nimetada, sest mulle oli see esmakohtumine XXVIII lennuga ja õppejõud-lavastajad teavad igal juhul paremini, millal kellelegi mõni märkus teha, aga nii palju ütlen, et mõne puhul piisab jõulisest, forte’s hästi kõlavast häälest – kuigi mezzo forte’le saaks sügavust juurde anda –, aga teisel juhul mõjub just jutustamise elevus, kantagu siis ette Mart Saali elulugu või unenägu lava tagaseina vasakus aknaorvas.)

Koolitööna on „Ja peaksin sada surma ma …“ õpetlik sellegipoolest, et ka publiku selja tagant teksti andmine on oskus, mida tuleb lihvida (seda enam et ega eesti publik hakka vist kunagi end teatriistmel ümber pöörama, et näitlejat paremini näha), nagu vajab julguse saamiseks proovimist publikusse minek. Eks mõned näitlejad tunnevad end sellel vahealal – publikuossa laiendatud laval – veidi ebamugavalt, aga see võib tuleneda ka antud ülesandest: igaühel pole (veel) loomulikku kehatunnetust, mida lavastusse lisatud rütmiharjutused nõuavad. Sel põhjusel ei kasva „Ja peaksin sada surma ma …“ rütmile üles ehitatud stseenid päriselt ühtse, ehk ka ürgse ja rituaalse kogemuse manifestatsiooniks, nagu need ideaalis olla võiksid.

Kuigi paberil ümberlavastamine kuulub kriitika surmapattude hulka, tuleb siiski nentida, et poolde kasvu jäi lavastus ka allikate tõlgendamisel. Pealkiri „Ja peaksin sada surma ma …“ pärineb laulust „Mu isamaa on minu arm“ ja see saab ka ilmutustega põhjendatud: „Mõisa härrastemajad jäävad rottidele joosta / Mõisa jaotadas ära, aga piirikivid ei saa veel sammelduma, tuleb jälle muudatus / Maad saab igaühele, aga piirid on väga kitsad,“ nägi ju ka Vivva Kordo.2 Kas just täpselt need sõnad lavastuses kõlasid, aga nägemused Eesti tulevikust küll, mis pani ka lootma, et „Ja peaksin sada surma ma …“ jõuab lõpetuseks tänapäeva ja küsib meie praeguste prohvetite järele. Seda enam, et lavastuses kõlavad Ülo Kiple seinasõnumid („Haiguste ravi. Kontrollitud“ jms), millel otsene seos vennastekoguduse liikumisega puudub, mistõttu on tema kaasamine lavastusteksti igal juhul märgiline. Ka stseeni esitusviis, kus aluspesuväele kooritud Kiple on surutud tugevalt seljaga vastu lage, eristub ülejäänud lavastuse esteetikast. Kuidagi üksinda ja tarituna mõjub ta selle lavastuse tõlgenduskoes.

Muidugi võib seda võtta vinjetliku vihjena, et kui ka vennastekoguduse prohvetite aeg on möödas, siis nägemused ja ilmutused sellega ei lõpe. Ometi tahavad vaataja tõlgenduskiimad ajurakukesed enamat, veelgi nüüdisaegsemat võrdkuju kui peagi kolmkümmend aastat tagasi surnud Riisipere poiss, kes saatis muu hulgas kirju Mihhail Gorbatšovile. Kas vabariigi taastamisega kadusid siis ka prohvetid? Või oleme nüüd lõplikult vajunud valeprohvetite sohu? Neile küsimustele „Ja peaksin sada surma ma …“ ei vasta. Eks sellega tuleb leppida või siis loota, et Anne Türnpu jätkab teema käsitlemist oma järgmistes lavastustes, kus ta ka tänapäeva jõuab, sest midagi olemuslikult sarnast ju ometigi on nende kunagiste prohvetite ja praeguste ettekuulutajate vahel, keda me üksjagu halvustavalt vandenõuteoreetikuteks nimetame. See võrdlus pole kindlasti mõeldud äratusliikumise naeruvääristamisena, aga tõde on seegi, et paljud kunagised ilmutused said arusaadavaks märksa hiljem (kui raudtee ja auto Eestisse jõudsid ning baltisakslased siit lahkusid), kuid me ei saa kunagi kindlad olla, et prohvetid omal ajal just seda silmas pidasid. Nagu pole ka väga seletuslik näha näiteks lamemaasuse taga pelgalt harimatust, ignoreerides usaldamatust eliidi, sh teadlaste vastu või igatsust kristliku, üheselt arusaadava maailmaseletuse järele. Usk enda ilmutusse on ju sama – või mis?

1 RKM Mgn II 3751 (23)< Vas / RKM Mgn II 3751 (23)< Vas – via http://folklore.ee/tagused/nr8/kordo.htm

2 ERA II 174, 692/4 < Se / RKM Mgn II 3523 < Vas / RKM Mgn II 3521 (7) < Vas – via http://folklore.ee/tagused/nr8/kordo.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming