Uus vana ?Kevade?

Luule Epner

Pedajase ?Kevade? kontuure pehmendab kuldse mineviku valgus.  

Uus vana ?Kevade?: Kiir ? Taavi Teplenkov, Toots ? Rasmus Kaljujärv. 

Oskar Luts ? Priit Pedajas, ?Kevade?. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Osades Rasmus Kaljujärv, Taavi Teplenkov, Riina Maidre, Tiit Sukk, Ott Sepp, Margus Prangel, Anti Reinthal, Tõnu Kark, Lembit Ulfsak, Veikko Täär (külalisena), Aleksander Eelmaa, Laine Mägi ning Lauri Lagle ja Risto Kübar (külalistena EMA kõrgemast lavakunstikoolist). Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 2. aprillil.

?Kevade? kohta oleks nagu kohatu küsida, miks see repertuaari võetakse. Miks mitte, kui tegemist on rahvusnarratiivi tüvitekstiga, mille najal konstrueeritakse eestlase identiteeti, ja eesti teatri ühe lemmik-klassikuga, kelle populaarsust näitab seegi, et viimatine teatri-?Kevade? (Toomas Lõhmuste lavastus Ugalas) lahkus lavalt kõigest poolteist aastat tagasi, praegusele on aga kohe seltsiks tulemas Viljandi vabaõhu-?Suvi?. Kas armastatud klassika on üksiti garanteeritud publikumagnet, pole nii selge. Kui võtta mõõdupuuks Merle Karusoo kunagi välja pakutud umbkaudu kümme tuhat vaatajat, mis peaks tagama jäädvustumise ühismällu, siis on viimase kümnendi ?Kevaded? Viljandis ja Pärnus, nagu ka Draamateatri eelmine ?Kevade?-sisaldusega lavastus (Mati Undi ?Täna õhta viskame lutsu?, 1998), jäänud sellest piirist allapoole. 1954. aasta ?Kevade? publikumenu (112 000 vaatajat) seisab niikuinii väljaspool võistlust, niivõrd on kultuurisituatsioon muutunud ? mitte ainult seetõttu, et teatril on rohkem konkurente, vaid ka potentsiaalne publik on killustunud, soosides sihtgrupiteadlikku teatritegemist. Ometi võiks just klassika puhul loota ühendava kunstikogemuse võimalikkusele. Pind on soodne, sest kas ei jäädvustu nn tüvitekstide lavastused ühismällu ositi tänu sellele, et need tekstid ongi juba sügaval meie mälus tallel ja mütologiseerunud.

Uus lavastus võib muidugi olla müüdilõhkumise akt ? seda Priit Pedajase ?Kevade? ilmselgelt ei ole ?, aga ka kultuuriline rituaal, teose tähtsust ja tähendusi kinni(s)tav taasesitus, mispuhul  teater töötab ?mälumasinana? (teatriuurija Marvin Carlsoni mõiste), mis kordamise kaudu hoiab elus kultuuri alusnarratiive. ?Väärt teosed tuleb aeg-ajalt üle lugeda,? nagu öeldakse Draamateatri koduleheküljel. Oletusele, et klassika taasesituste põhieesmärgiks võiks olla karmis kapitalismis mureneva rahvusliku identiteedi toetamine, ei paku uuemad lavastused ometi kuigivõrd kinnitust. Rahvuslik tähenduslikkus on pigem varjatud, mittekontseptuaalne eeldus, ning ka Pedajas ei ole seda eriliselt aktsentueerinud. Teisalt pole ka alust kahtlustada, et ?Kevade? oleks planeeritud riskivabaks kassatükiks ? Pedajas on meie missioonitundlikem eesti dramaturgia lavaletooja, Lutsult varem lavastanud sümbolistliku ?Soo? ja ?Kevadet? seitse aastat meeles kandnud. Missugune siis on tema lähenemisviis ja vaatepunkt? Tundub, et kõigepealt on see nostalgiline pilguheit kaugesse lapsepõlve, et ollakse kadunud aega otsimas, nii nagu Voldemar Panso kunagises ?Kevades? (1969), ja ometi teisiti, teiste rõhkudega. (Muide, Pedajase ja Panso lavastust seob  elava ühenduslülina Lembit Ulfsak: 1969. aasta Kiir on nüüdne Lible.) Kriitikud on kõnelnud aupaklikkusest traditsiooni vastu, samas andis siinkirjutajale mõtlemisainet üks vaheajal pealtkuuldud arvamus ? see ?Kevade? olla liiga modernne. Tundub, et asi ei ole arvajate eri mahtu teatrikogemuses, vaid lavastuse enda esteetikas, kus hoitakse üsna peenelt tasakaalu ?vana? ja ?uue? vahel.

?Mälu? võiks olla üks lavastuse märksõna.

Uus dramatiseering on võrdlemisi tekstipidine, kõik kuulsamad stseenid, mida vaataja oodata teab, mängitakse ära, ning teatritraditsiooni seisukohast uusi tegelasi ja motiive (nagu olid leierkastijuut ja Arno unenäod eelmises ?Kevades?) pole sisse toodud. Lutsu pildikesed kulgevad sujuvate üleminekutega sügisest kevadesse, saadetud leebelt lüürilisest muusikast ja looduse häältest (muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres), aja kulgu rõhutavaks raamiks ?Teele, teele, kurekesed? ühislaul alguses ja hanereas kojuminek kevadrohelises finaalis. Ervin Õunapuu kujundus on napp ja karge: üleni valge lava, kus klassituba markeerivad mustad koolipingid. On õhku ja avarust. Hele tühi ruum toimib kui mäluekraan, kuhu ilmub pilte kaugest kadunud ajast. Mitme stseeni lahendamine varjuteatrina valgel ekraanil (kaklus saksa poistega, Arno haigus jm) pakub stilistilist vaheldust, kuid mõjub ka distantseerivalt, justkui sigineks mälumustritesse ähmaseid laike. Vastukaaluks leidub puht visuaalselt meelde sööbivaid tableau?sid nagu Arno ja Teele tumesinises õhtus koduteel, või piibellik jõuluõhtu kellatornis, või müstiline saunapilt hämaral laval valgesse suitsu mattuva Kiirega  jne.

Mäluruum tuleb lahti mängida näitlejatel, keda Pedajas vajab ootamatult väikesel arvul. Põhitegelastest ei puudu küll keegi, kuid seekordses ?Kevades? pole ?teisi?, s.o koolipoisse ja -tüdrukuid, massistseenide tarvis ning kokku hoitakse ka täiskasvanute poolel, kus eri tegelaste funktsioonid liituvad teenijatüdruku (Laine Mägi) ja sulase (Aleksander Eelmaa) napi tekstimahuga rollides, mis ei paku palju rohkem võimalusi kui skitseerida rahvalik tüüp. Nii varjuteater kui tegelaste vähesus apelleerivad vaataja mälestustele (kellel raamatust, kellel filmist), mis peaksid aitama vihjelistest kujunditest tervikut (re)konstrueerida ? klassika puhul üsna õigustatud lootus.

Eelmises lõigus sisalduski juba teine märksõna: Pedajase ?Kevade? on lavastatud mänguliselt. Lugu, mis enamikule vaatajaist pähe kulunud, ergastavad ja elustavad väikesed vaimukad detailid ja mängimisi esitatud stseenid. Pedajase mängulisus ei tähenda läbivat lahtist teatraalsust ega pürgi tähendusi nihestama (nagu Undi eespool nimetatud Lutsu lavastuses), vaid ilmneb stiili tasandil, lavastusjoonise kunstilise (kunstipärase?) läbitöötatusena, mis lavamaailma fiktsionaalsust ei lõhu. Pole üldse üllatav, et Pedajase lavastus kutsub end kirjeldama muusikaterminitega. Nii tegutseb trupp sageli koori või saateansambli põhimõttel: plastilis-pantomiimilistes stseenides nagu uisutamine, ahhetuste koor Tootsi pildi peale,  peenarde tegemine ?auk ja seeme? rütmis, eriti uhke on nõiasõnade räpp, või reageerides ja kaasa elades, olgu Tootsi nuhtlemisele või ?müristajaga? paugutamisele vm. Mõnede stseenide-motiivide sihiteadlikult sisselavastatud kordumised korrastavad neid samuti mängu mustritesse. Seejuures tegutsevad kõik koos ja igaüks isemoodi, karakteripäraselt, s.o psühholoogiat ei ohverdata stiilile. Mängima hakkavad elutudki asjad: lava liigub purjus Lible jalge alt ära,  saali paneb kahisema hunnitu sahver-valgussild, mis tagatipuks kukub Tootsi narritama. Stseeniti erk ja lustlik, pole lavastus vist siiski lõpuni läbi töötatud, vahele sugeneb hõredamaid kohti, kus lugu kulgeb tuntud moel edasi, ilma tajutava mängulise energiata.  

Selle ?Kevade? koomika on mahe ja soe ning hoiak heatahtlik kõigi tegelaste vastu. Kõivulikult väljendudes: kontuure pehmendab kuldse mineviku valgus.  Dramatiseering hoiab Arno lüürilise ning Tootsi-Kiire koomilise liini tasakaalus, eelistamata kumbagi. Tegelaste arhetüüpne tuum on säilitatud (seda soodustab tüübikohane osajaotus), aga nad pole kinni kli?eedes, uusi nüansse ja värve jagub pea kõigile. Rasmus Kaljujärve Tootsis on palju soojust, ta on avala loomuga ja vankumatult rõõmsa meelega volask, kes tembutab siira lustiga ega põe pikalt köstri karistusi. Välja mängimata ei jää tõsisemad toonidki, näiteks sügav imestus maailma imeliste asjade üle stseenis gloobusega. Kiir (Taavi Teplenkov) ei ole sedapuhku mingi hädavares ega kiusupunn, vaid püüdlik paipoiss edevalt tütarlapselike maneeridega, ja sellisena täiesti sümpaatne. Suuresti on roll rajatud üliilmekale miimikale ja kehakeelele. Tiit Suka Tõnisson tundus esimesel nägemisel välistel võtetel püsivat (madal hääl, ?põrgupõhjalik? naer, kohmakas liikumine), teisel korral oli tegelase aeglane siserütm kindlalt kätte saadud. Vahest kõige teistsugusem, kui mitte võõrastavgi on Arno rollilahendus (Lauri Lagle lavakunstikoolist). Arnot on mängitud hingelise unistaja või varatarga mõtlejana.; Seekordne Arno pole õieti kumbki (ehkki neid jooni temas ju on), pigem võib tema tasakaalutu, ?viltuse? plastika taga oletada tundliku närvikavaga kunstnikunatuuri. Kas pole tal tulevase viiulimängija väljendusrikkad käed? Kohati pole küll selge, kus lõpeb tegelase sisepingelisus ja algab näitlejatehniline kramplikkus. Suhete kurvid ilusa iseteadliku Teelega (Riina Maidre) võetakse puhtalt, ainult Imeliku (Margus Prangel) osa tekkivas kolmnurgas kipub jääma ebamääraseks. Muust seltskonnast jääb meelde Peterson (Anti Reinthal), võib-olla selle ?Kevade? salapäraseim kuju: ühtelugu piilub ta kuskilt välja ja tõmbub kätt kõlgutades tagasi; mida tema uurib ja mõtleb, ei tea, aga vaadata on huvitav.

Täiskasvanute poolelt varjutab köster (Tõnu Kark) seekord selgesti õpetaja Lauri (Veikko Täär), kellele pole ka eriti palju ruumi antud. Kui viimane jääb heaks õpetajaks üleüldse, siis esimeses on jõudu, värve ja iseloomu. Kargi köstris pole kübetki karikatuursust; tal on väljapeetult koomilisi hiilgestseene (suur manitsuskõne Tootsile), aga see köster on ka range õpetaja, mees oma tõe ja õigusega, ning oma nõrkustega ? vist esimest korda teatrilaval on välja mängitud, et nutune Visak (Ott Sepp) on tõepoolest köstri poeg, kelle vastu too ilmutab nõutusega segatud isalikkust.

Kuidas on siis lood uue ?Kevade? modernsusega? Seda on pigem stiilis kui sisus. Kes tahab jõuliselt kaasajaga suhtlevat ja uusi tähendusi kehtestavat ?Kevadet?, peab veel ootama. Pedajase visuaalselt ilus, mänguline ja mälestuslik lavastus traditsiooniga ei vaidle, küll aga ergastab seda õige tuntavalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming