Uusvana „Draama“

Kadunud on kunagisele võistlusprogrammile omane konkurentsipinge ning isegi veel kuraatorifestivalide ajal tunda andnud õigustuse otsimise paine.

RIINA ORUAAS

Eesti teatri festival „Draama“ 5.–9. IX Tartus.

Tartus septembri algul korraldatud „Draama“ oli ilma selgepiiriliselt sõnastatud kunstilise kontseptsioonita festival, kuhu lavastused valis selle kunstiline juht Ivar Põllu ning nende lõplik nimistu kujunes lavastuste transpordi praktilisi võimalusi arvestades. Ometi moodustus selle põhjal pilt, mida ei saa küll pidada Eesti teatri üldistuseks, kuid hetkväljavõtteks küll.

Uusvana festivalimeeskonna teist korda korraldatud „Draama“ pani paratamatult tagasi mõtlema paljudele „Draama“ festivalidele, mis alates 1990. aastate teisest poolest on aset leidnud. Kunagisest gala maiguga väljanäitusest on saanud Tartu Uue teatriga seotud inimeste juhtimisel vabalt kulgev, sõbraliku ja veidi boheemliku atmosfääriga kultuuriettevõtmine, kus peale teatrietenduste leidub veel palju muudki (tänavu sh näitused, esitlused ja Tartu ülikoolis rahvusvaheline konverents teemal „Milleks teater? Teatri funktsioonid XXI sajandil“). „Draama“ mõtte üle – milleks üldse see festival? – on vaieldud palju, ent ometi toimub ta juba pikemat aega suures osas muutumatuna edasi.

Vanemuise suure maja remont on teist aastat järjest välistanud festivalil suuremahulised lavastused ja seega on üldmulje paratamatult kammerlik. Seetõttu ei täida „Draama“ ka üht oma ametlikest eesmärkidest, tuua Tartusse eelmise aasta auhinnatud lavastused – näiteks jäi välja Eesti Draamateatri „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“.

ERMi saalide lisandumisega on tulnud Tartusse kaks uut mängupaika, mis on küll kesklinnast kaugel, kuid võimaluste poolest igati tasemel. Kuigi jalutada sai festivali jooksul palju, oli tänavune „Draama“ ruumivalikute poolest mõnevõrra konventsionaalsem 2016. aasta leitud ruumide peost, kui peasündmuseks oli LG9 jalutuskäik-etendus „Eluaeg“. ERMi saalide ja Roosi tänava lennuki­angaaride kasutuselevõtuga on kadunud festivali Tartus toimumise üks kunagisi eeliseid: linna ja teatrimajade lähedus ning terviku kompaktsus. Kultuurielu geograafilise laienemisega linnas (mis iseenesest on ju positiivne nähtus) on laienenud ka festival, hõlmates enam ruume, kuid on seejuures ka tajumuslikult killustunum. Ajakava oli küll tihe, kuid pidevalt liikvel olles ei tekkinud üleküllastumise tunnet ja igale etendusele eraldi keskenduda oli hõlpsam.

Programmis näpuga järge ajades jättis tervik esialgu veidi juhusliku mulje, ent rahumeelne kulgemine sai siiski festivali tugevuseks. Kadunud on kunagisele võistlusprogrammile omane konkurentsipinge ning isegi veel kuraatorifestivalide ajal tunda andnud tähenduse, selgituse ja õigustuse otsimise paine.

Pean festivali üheks olulisemaks kaasnähuks mitmekülgset arutelu­programmi, sealhulgas iga lavastuse ühe etenduse järel korraldatud arutelusid publikuga. Nendel vestlustel, milles osaleda õnnestus, ei olnud kordagi tajuda publikukohtumiste algusaegadel pahatihti domineerinud kramplikku vastasseisu loojate ja kriitikute vahel. Tõsi on, et meie üldine arutelukultuur on märkimisväärselt edasi arenenud, kuid ometi on see märk teatri ja teatri­tegijate suuremast avatusest.

Kõige intensiivsemad neist olid minu meelest arutelud Kinoteatri „Ei tao“ ja Theatrumi „Talvevalguse“ järel. Esimene neist oli päris avameelne porno­kogemuste jagamine, teine süvenenud mõtisklus religiooni, usu ja hinge­kriiside üle. Teemad olid küll kardi­naalselt eri­sugused, kuid nad said võimalikuks samas raamistikus. Mõlema puhul oli oluline vahetu kontakt ning vestlejate võrdväärsed positsioonid.

Väliskülaliste vestlusringis nimetati eesti teatrit inimeste teatriks (people’s theatre). Ei rahvalik teater, rahvateater ega rahvusteater kannaks sama tähendust nagu originaal, mis väljendab just demokraatlikku suhet teatri ja publiku vahel. Demokratiseerumise märk on ju ka tudengilavastuste („Elagu, mis põletab“, „Korteris ehk Pargipingil vol 2“) mängimine nii põhi- kui ka kõrvalprogrammis ning esmakordselt kooliteatri (Tartu waldorfgümnaasiumi „Pildid näituselt“) leidumine põhiprogrammis.

Ometi tekkis küsimus, kes on see teatris kujutatav inimene, kellele või kellest teatrit tehakse. Lavale vaadates selgus, et tegu oli valdavalt meessoost subjektidega, kes olid läbinisti fiktsionaalsed („Isa“, „Talvevalgus“, „Mr Green“ või kirjanduslooline „Köster“), pool­fiktsionaalsed, st kultuuriloolised tegelased („Vaim masinas. F. G. Parrot“, „Vaimude tund Koidula tänavas“), autobiograafilised („Ei tao“, „AK-47“, „Binaural vision“) või ambivalentsed „etendujad“ („Vaimukuskuss“). Kõigis neis lavastustes on keskpunktis mees, kes võitleb omaenda varjudega kas rohkem või vähem kujundlikus, tehno­loogilises või psühholoogilises võtmes. Silmi ajakava pidi libistades märkab, et iroonilisel kombel esineb kõige enam pealkirjades sõna „vaim“. Muidugi oli ka muid teemasid, nt kirjandusklassika lavastamist („Soo“), samuti aktuaalseid poliitilisi ja rahvusküsimusi lahkavaid lavastusi („Ma pigem tantsiksin sinuga“, „Peks mõisatallis“) või kasvatusküsimusi käsitlev „Moraal“.

Pilt oli küll mitmekesine, kuid ometi kerkis esile mingi muster, mille sõlmpunktiks said sisult ja vormilt tähelepanu äratanud noorte meeste lavastused, milles tegeleti nüüdisaegse esteetika kaudu oma identiteediotsingutega. Kunstiliselt kõige küpsem neist oli Rauno Zubko „Binaural vision“. Zubko lavastusmeeskonna intermediaalsed lahendused ja stsenograafia olid väga täpselt idee teenistuses, andes ka vaatajale hingamis- ja mõtlemisruumi. Tekkis mitmesuguste binaarsuste rida, kus laval olev inimene püüdis tabada enda ümber olevat maailma, seejärel lõhestus ja paljunes digitaalse töötluse abil, et taas tervikuks saada. Etendus oli vormiselge ja puhastav.

Hoopis teistsugune oli festivalil esietendunud Reimo Sagori autorilavastus „AK-47“, mille peamine võlu seisneb selle vahetus isiklikkuses, kuid esteetilise väljendusega oleks saanud veel tööd teha, lavastus jäi pigem üksikute pihtimuste ja piltide reaks. Sander Rebase ja Kinoteatri „Ei tao“ oli küll kõrval­programmis, kuid täiendas sama teemat. Konfliktsete isiklike identiteedikogemuste, näiteks sõjaväekogemuse ja pornosõltuvuse varjust välja toomine avab sotsiaalses teadvuses uued kihid.

Tervikuna ei olnud põhi- ja kõrvalprogrammi vahel selgelt tajutavat joont, ammugi mitte vastandust. Kaija M. Kalveti kureeritud ületoodetud teatri valik ning vabakutseliste näitlejate loodud samanimeline festivali lõpulavastus viitavad teatri mitmekesistumise ja demokratiseerumise problemaatilisemale küljele. Näitlejaameti ebaturvalisus on avatud süsteemi kaasnähe. Teatritegemine pole Eestis enam a priori elitaarne kunstitegemine, vaid vahel tuleb oma haigekassakaart kohvikuleti taga välja teenida, tahame või mitte.

Jätsin festivali kunstilise juhi Ivar Põllu sõnavõtu festivali eelraamatus meelega lugemata kuni hetkeni, mil suurem osa käesolevast tekstist oli kirjas. Põllu kirjutab, et enam ei ole võimalik festival, kus on koos parimatest parimad ja eesti teatri tipud, pigem on festival sõbralik kokkutulek. Võib öelda, et need põhi­mõtted olid ka festivalil märgata ja tuleb tunnistada, et töö on korda läinud.