Võib-olla pidanuks Nora koju jääma?

Margot Visnap

Jelinek kuvab jõhkra pildi ühiskonnast, kus valitsevad meeste perverssed mängud ja reeglid. „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed”: Weygang – Juhan Ulfsak, Nora – Riina Maidre. PEETER JALAKAS

Kui Jelineki, Sarneti ja Von Krahli teatri Ibseni Nora saatuse tõlgendus pärast kaitsvate koduseinte hülgamist oli läbi saanud, tahtnuks küsida: Nora, miks sa koju ei jäänud? Sedavõrd jõhker on maailm, kuhu skandaalne Austria kirjanik, nobelist Elfriede Jelinek  (Nobeli kirjanduspreemia 2004) oma 30 aastat tagasi kirjutet näidendiga koduperenaise Nora saadab. Jelineki näidend „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed” on karm padufeministlik, plakatlik projektsioon ühiskonnast, kus naise eneseteostusel polegi nagu kohta. Nora kui subjekt üritab mässu tõsta, ennast teostada ja oma naiselikku mina teadvustada, aga ometi põrkuvad ta meelsusavaldused patriarhaalse, küünilise ostu-müügilise sootsiumi vankumatu müüri vastu. Nora on pigem objekt, keda müüakse ja kes ka ise ennast müüb, keda alandatakse, kelle isiksus mutta tallatakse, kellega osavalt manipuleeritakse. Tänapäeva maailmas ja Eestis leidub ilmselt palju selliseid Norasid ja sama palju neid isendeid, kes Noradega manipuleerivad.

Ometigi tundub, et XXI sajandi algus on ambivalentsem ja Jelineki käsitlus ühiskonnast ning naiste-meeste suhetest jääb pigem aega, mil näidend kirja sai (1977). Või on aastakümnete jooksul tegusalt juuri ajanud radikaalne feminism ise endale bumerangi- või karuteene osutanud? Kõik on välja öeldud ja ühiskond probleemiga mugandunud, võitlevate feministidega harjunud? Virtuaalne meedia (ja Interneti-)maailm võimendab nii naispoliitikute, ärinaiste kui ka beibede edulugusid, sekka näpuotsaga ka kurioosseid lugusid alandatud ja solvatud naistest. Müügiletile on välja pandud hoopis teistsugused Norad kui need, keda Jelinek kaitseb. Ja vähemalt kollasest meediast selgub, et naised müüvad rohkem kui mehed. Naised on meedia loodud avalikus ruumis justkui vägagi esil, suures plaanis – aga ikka kui müügiartiklid. Ja nad müüvad muuseas ise ka: Anu Saagim müüb Elu.24 peatoimetajana raugematu hooga nii ennast kui oma sookaaslasi (ja ta pole ainuke, kes ennast ja teisi müüb). Muidugi, Jelineki mõõduskaalas paigutuks ka Saagim pigem samale positsioonile kui liinitöölisnaised tema näidendis. Aga seda vihjet ei pruugi publik tabada, rääkimata Saagimist, kui ta kunagi teatrisse peaks sattuma. 

Muuseas, üks teine nobelist, Doris Lessing (pärjati Nobeli kirjanduspreemiaga möödunud aastal), teatas mõned päevad tagasi BBC raadiole, et on väsinud preemiajärgsest meediahuvist ega tea, kas jaksab seetõttu enam kirjutada. Olen veendunud, et 88aastane Lessing jaksab ja jõuab veel kirjutada. Muidugi ei protesteeri Lessing kui naine, aga mõeldes tema loomingule, eriti „Kuldse märkmeraamatu” peale, mõjub Lessingi avaldus tähenduslikuna.

Seega, olgugi et Jelinek osutab millelegi vägagi olemuslikule, kirjutamata seadustele meeste-naiste suhetes, stereotüüpidele, mis kehtivad ka tänases maailmas ning võimendab oma teese must-valgelt ja groteskselt, jätab see kõik kuidagi külmaks.

Küll ei jäta külmaks Rainer Sarneti lavastus, eriti selle visuaalne pool: koostöös kunstnik Liisi Eelmaaga (suurepärane kujundus, vaimukas grimm) peegeldab lavastus suisa kongeniaalselt Jelineki ideid. Juba Sarneti esimene lavastus Von Krahlis, Stanisław Przybyszewski „Lumi“ (2003) andis märku, et filmirežissöörist Sarnet suudab koostöös kunstnikuga (toona Ene-Liis Semper) luua ka väikesele lavale võimsa ja elektriseerivalt mõjuva visuaalse maailma, millest aimdub lavastaja enese vägagi kindel kontseptsioon. Ka nüüd on Sarnet-Eelmaa Von Krahli lava justkui kaks korda suuremaks mänginud-kujundanud, mis annab vaataja kujutlusvõimele toitu, võimaldades igale misanstseenile justkui mängleva kergusega konkreetse atmosfääri, sisulise ruumi  luua. Saksa ekspressionistliku teatri ja tummfilmiklassika vaimu kannavad edasi eelkõige kostüümid, ent ka valgus ja suhteliselt minimalistlik lavakujundus loovad õhustiku, kus Jelineki pöörane näidend kõlada saaks.

Trupp sobitub hiilgavalt Sarneti loodud lavamaailma. Suurepärased karakterid teevad Juhan Ulfsak ja Taavi Eeelmaa, imetlusväärne on nende kahe näitleja kehakeel ja võime grotesksetest maskidest vaid pilgumiimikaga läbi mängida. Ka külalisnäitlejad Anne Paluver, Terje Pennie, Eva Püssa sulanduvad orgaaniliselt Sarneti grotesksesse fantaasiamaailma. Sellest hoolimata jääb näitlejate mängus pinnale pigem plakatlikkus, mitte läbielamiskunst. Aga viimane vist polegi eesmärk. Ometigi oodanuks vähemalt Riina Maidre Nora puhul vähem näitamist ja stereotüübile toetumist. Sest tegelikult on Nora selle lavastuse hing ja kese. Muidu poleks Jelinek naisküsimuses nii võitlevalt kirglik. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming