Väiketeatri ekspressiivne meeldetuletus

Rait Avestik

Sajanditaguse Ungari tegelikkus sarnaneb tänases Eestis kujuneva klassiühiskonna kontuuridega. VAT-teatri lavastus ?Pál-tänava poisid? võiks olla kümneaastastele poistele kohustuslik: Tanel Saar, Margo Teder ja Janek Sarapson. rait avestik

Ferenc Molnár, ?Pál-tänava poisid?. Tõlkija Julius Mark, dramatiseerija-lavastaja Aare Toikka, muusikaline kujundaja Kaspar Jancis. Mängivad Janek Sarapson, Margo Teder, Tanel Saar, Kaspar Jancis. Esietendus VAT-teatris 16. novembril.

Ferenc Molnári ?Pál-tänava poisid? peaksid suuremale jaole praegu täiskasvanu eas inimestele midagi tähendama, vähemalt midagi meenutama. Kindlasti seda, et sellel kohustuslikku kirjandusse kuuluval teosel oli mõnevõrra ootamatult karm lõpp.

Tänu selle 1906. aastal ilmunud noorsooraamatu sotsiaalsele tundlikkusele leidis aset omamoodi muutus ka Eesti teatris. Nimelt jõudis 1932. aastal Draamastuudio Teatri lavale Andres Särevi dramatiseeritud ja lavastatud ?Pál-tänava poisid?, millega toodi esmakordselt eesti lasteteatri lavale kaasaegne eluline ja sotsiaalne temaatika.

 

Poisid Pál-tänavalt oleksid hea eeskuju

Tänapäeval on noore inimese üheks suurimaks eksitajaks (kui mitte vaenlaseks) meedia, mis on enese hooleks võtnud ka selle, millesse uskuda ja keda usaldada. Meedia käsib ja keelab, vahendab hoiakuid, trende ja uskumusi. Meedia pakkumised lastele on agressiivsed, intensiivsed ja vägivaldsed. Pildikultuuris kujuneval põlvkonna väärtushinnangud on sõnakultuuris kujunenud põlvkondade omast hirmuäratavalt erinevad. Mängimine, see äärmiselt oluline töö, on asendunud mingi umbmäärase tegevusega kaubanduskeskustes. Varase lapsepõlve kogemused küll unustatakse, ent need ei kao. Meedia on muutnud ning vorminud lapsepõlve ning lapsed ei ole enam endiste strateegiate alusel kasvatatavad. Lapse elust on kadunud saladus, seega ka häbi mõiste, sest häbil pole mõju ühiskonnas, mis ei suuda varjata oma saladusi.

Teater oma põhiolemuselt saaks ja peakski just eespool mainitud terrorismile vastu hakkama, vähemalt positiivset alternatiivi pakkuma. VAT-teatri uuslavastus ei tegele otseselt just meedia ja alaealise vahekorraga, olulisi mõtteid ja üldtunnustatud väärtushinnanguid eksponeeritakse aga küll. Kui teatriga mõjutamine oleks efektiivne, siis mõningate mööndustega võiks see lavastus olla umbes kümneaastastele poistele kohustuslik. VAT-teatri ettevõtmine tuletab ka meelde, et peab jälle imestama: miks pole tänuväärset ja vajalikku materjali aastakümneid suurtele teatrilavadele toodud? Üheks põhjuseks võib olla muidugi tänasesse päeva sobiva dramatiseeringu puudumine, samas peaks sobima ka näiteks Särevi dramatiseering (kui see üldse olemas on), sest see, millest lugu räägib ? ausus, sõprus, vaprus, õilsus, headus, paratamatus, eksistentsialism ?, ei aegu, ei sõltu rassist ega soost ega vanusest. Kas sellised mõisted tänapäeval just trendikad on, on iseasi. Paraku tundub, et ega eriti ole ning selliste omaduste meeldetuletamine lastele ja nende vanematele on meie riigis juba möödapääsmatu.

 

Uus dramatiseering

Üks asi on muidugi see, kuidas kõnetab meid alustekst ehk siis Molnári romaan, teine asi, kuidas hakkab kõnetama dramatiseering. Sest dramatiseering on alusteksti suhtes siiski tõlgendus, nagu seda on ka lavastus nii dramatiseeringu kui ka alusteksti suhtes. Dramatiseeringu puhul peab loomulikult säilima alusteksti ja dramatiseeringu suur ühisosa. Tähtsaim ühenduslüli proosateose ja dramatiseeringu vahel on aga lugu, mis jälgiks sündmusi kronoloogilises järjestuses.

Lavastaja Aare Toikka on romaani dramatiseerinud muidugi väikse ja mobiilse teatri jaoks. Tuleb ju arvestada igas mõttes väheste vahenditega. (Pean silmas kombitavaid vahendeid.) Kuigi mitmeid tegelasi pole, mitmeid tegelasi esitab üks näitleja, olukordi ja tegevusi on kärbitud-ühendatud jne, on siiski alusteksti ja dramatiseeringu ühisosa suur, ehk lavastus näitab meile tuttavat lugu. Ka lavastuse reklaamplakat viitab otseselt raamatule, samas on see aga vahest juba liigne näpuga näitamine, sest teater ei peaks ikkagi olema kohustusliku kirjanduse abimaterjal. Ja ega tegelikult VATi lavastus seda ka ole, sest tegemist pole kaugeltki pelgalt raamatu illustratsiooniga.

Toikka on teinud temale ja VAT-teatrile omase lavastuse, rõhutades just seda, mida ta on hetkel õigeks ja vajalikuks pidanud. Lavastaja on ise öelnud, et huvitaval kombel sarnaneb üle sajandi tagasi Ungari tegelikkus tänases Eestis kujuneva klassiühiskonna kontuuridega. Nüüdki kiirustab keskkond lapsi tagant, et neist võitlusvalmis täiskasvanud saaksid. Ja eks mõistva teadlikkusega nad seda ka teevad. Irooniline, et muidu nii tõetruu lugu eemaldub tegelikkusest vaid sellega, et Pál-tänava poisid peavad kinni reeglitest, mida tänases ühiskonnas enam ei järgita.

 

Mänguline ja ekspressiivne lavastus

Kuna ?Pál-tänava poiste? tegemised on siinkirjutajale ?paraku? hästi teada, siis tekib tahes või tahtmata võrdlus raamatu ja lavastuse vahel. Erinevalt raamatust on lavastus silmatorkavalt mänguline, teatraalne, ekspressiivne, paroodiline ning karikatuurnegi. Seda muidugi eelkõige vormiliselt. Samas on oht, et kui laps lugu ei tea, jääb asi mõnevõrra segaseks, sest ühelt sündmuselt hüpatakse liiga märkamatult teise ning pea olematu, kuigi väga multifunktsionaalne kujundus ei paku ka vististi piisavalt tuge. Selline teguviis ongi tegelikult VAT-teatri tugevus, aga vahest ka nõrkus. Teatriteadlik täiskasvanud inimene peab seda üldjuhul tugevuseks ? sest, nii nagu paljud teised VATi lavastused, nõuab seegi lavastus publikult kaasamõtlemist, interpreteerimist, fantaseerimist. Ei lasta tuimalt ära vaadata. Näitlejad Margo Teder (peamiselt Nemecsek), Janek Sarapson (peamiselt Boka), Tanel Saar (peamiselt Geréb) ja Kaspar Jancis (peamiselt Feri Áts) annavad lihtsalt suuna kätte ja loobivad märke. Kuid samas, nagu kriitika on ka juba märkinud, loobivad nad neid märke vahest liiga intensiivselt, liiga higiselt väikese ja intiimse saali jaoks. Sellegipoolest jätkub häid lavastuslikke leide kuhjaga, näiteks lavastust raamiv idee: habetunud vanamehed ehk siis endised Pál-tänava poisid meenutavad lapsepõlve Krundil.

Kuigi ma ei ole suur psühholoogilise teatri austaja, oleks siiski sellele lavastusele (õigemini noorpublikule) kasuks tulnud psühholoogilised rollilahendused ja -arengud. Kõik olulised tegelased olid küll olemas ja tegutsesid üsna loogiliselt, aga näiteks ilma Nemecseki äärmiselt pingeliste siseheitlusteta jääb asi pisut kõledaks. Lihtsalt näitamine, mitte läbielamine ei ole selle tüki puhul vooruseks. Kas näitlejate tõsiselt meisterlik füüsiline tegevus seda korvab, on kahtlane. Just Nemecseki ja teiste poiste sisemistest võitlustest peaks ilmnema loo eetilisus ja traagika.

Kas paroodiana mõeldud, aga üsna efektne oli muidugi muusikaliteema sissetoomine. Kaspar Jancise helindatud ja nende endi poolt esitatud punklood andsid peale kõige muu edasi ka informatsiooni tegevuse kohta. Ning esitamised iseenesest ka efektsed olid. Aga kui nüüd lähtuda lavastuse kui terviku kontekstist, siis oleks arvatavasti küsimus nende muusikaliste vahepalade efektiivsusest mu meelest õigustatud.

Tundugu see nüüd hinnanguna või mitte ja tundugu see mõnele positiivsena või mitte ? aga tähelepanu, kaanoneid kummardavad kirjandusõpetajad-huvijuhid, meie lasteteatri kontekstis on tegemist ebakonventsionaalsusega!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming