Võimu ja viha salakavalad tagamaad

Enn M?and

Isa ja isalikkus saavad hinnangu naiste suu läbi.  

“Isa ”: Laura – Liisa Aibel, Adolf – Erik Ruus. RAKVERE TEATER

 

August Strindberg, “Isa ”. Tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastanud Eili Neuhaus, kunstnik Maret Kukkur, helikujundus Erkki Sepp. Osades Erik Ruus, Liisa Aibel, Urmas Lennuk, Viive Aamisepp, Velvo Väli, Kersti Tombak. Esietendus Rakvere teatri suures saalis 15. IX.

 

Müüt August Strindbergist kui suurest naistevihkajast on tegelikkuses omandanud põhimõtte kontuurid. Kui juba vaen ja vihkamine, siis olgu ka kannataja(d) varnast võtta. Muidu ei tekiks ju ootuspärast pingeolukorda, konflikt jääb saavutamata. Veelgi enam, armutu sõda kellegi või millegi nimel omandaks sel juhul absurdi kuju, mis pärsiks kommunikatiivsust ning ähmastaks hingeelu. Kuid nagu igas sõjas, nõnda on ka inimestevahelistest konfliktidest võimalik leida n-ö pehmemaid variante. Ühe sellise võimaluse on kasutusele võtnud Eili Neuhaus Rakvere teatris lavastatud August Strindbergi kurbmängu “Isa” lavaletoomisel.

Strindbergi draamas kujutatavad sündmused ja inimsuhted ei ole juhuslikud ega ka lokaalsed. Nende olemuse, aga samas ka tagajärgede üldtuntus võib viia ekslikule järeldusele, et tegemist on argielu tavaprobleemidega, millel on ka trafaretsed lahendused. Strindbergi puhul asjad nii üheülbaliselt ei lähe, kuigi laias kontekstis midagi iseäralikku ka ei sünni. Küsimus on inimsuhete piiride kompamises, karakterite põrkumises.

Isa ja abikaasa rittmeister Adolf (Erik Ruus) peab närvesöövat võitlust oma naise Lauraga (Liisa Aibel) tütre Bertha (Kersti Tombak) tuleviku pärast. Õige pea selgub, et konfliktide peapõhjuseks on hoopis kahtlused rittmeistri isaduses. Need on teemad, millel oli Strindbergi eluajal teistsugune värving kui meie ajal. Seega tõuseb taas päevakorda klassikateksti presenteerimise küsimus, mis nüüdisteatris näib otsekui spordimängus aja mahavõtmisena.

Eili Neuhausi lavastus on säilitanud põhilise, püsikonflikti naise ja mehe vahel, millele sekundeerivad kõrvaltegelased oma “kompetentsuse” piirides. Kogu probleem  on Laura ja Adolfi suhete ulatuses ja teravuses. Rakvere lavastus on läinud n-ö mahedamat teed ehk teisisõnu: kogu lavastus on üles ehitatud kokkuleppelisele tinglikkusele, mis tundub esmapilgul väga “kultuursena”, kuid tekitab terve rea küsitavusi. Üheks tõsisemaks nende hulgast on terviku puudumine – eriline hajuvus ja piiride puudumine saadab tervet lavastust. Küsimusi tekitab ka näidendi poolitamine kaheks vaatuseks, kusjuures teine vaatus on kujunenud üpris lühikeseks, kuigi seal kulgeb Laura ja Adolfi oluline dialoog ning lavastatakse (?) mehe surmastseen. Kõik käib nagu kiirustades ning saalist vaadates tundub, justkui oleks jäädud  ajahätta.

Lavastuse sisulist mõistmist-tõlgendamist ähmastab ka osatäitjate riietus, mis naistegelaste puhul on moekalt stiilne, meeste puhul on tegu täieliku eklektikaga. Doktor (Urmas Lennuk) ilmub vaataja ette tsiklimehe kombinesoonis, motokiiver käes (!). Lavastuse lõpuosas tõmbab ta nagu mustkunstnik kiivrist välja… hullusärgi, et see rittmeistrile ümber siduda. Peretütar Bertha (Kersti Tombak), kelle pärast on võitlus käimas (et teda linna kooli saata), ilmutab mõõdukat neutraalsust kõige suhtes… Võib-olla on tahetud riietuse kaudu näidata lavastuses ilmnevate probleemide ajatust ja tinglikkust,  kuigi veenev see just ei tundu.

Neuhausi lavastuses on rõhutatud rittmeistri abitust ja alandlikkust, isa ja isalikkus saavad hinnangu naiste suu läbi koos sellest tulenevate järeldustega. Erik Ruus püüab südilt tõestada ka oma mehelikkust ja teha kõvemat häält, mis avaldab vastaspoolele ka ajutist mõju. Kuid samas tuleb tal noruspäi tõdeda, et “mõtted hajuvad uduks ja aju jahvatab tühjalt”.

Strindbergi tekstis on palju filosoofilist, eksistentsialistlikku mõtteainet. Lavastus on sellega vähe arvestanud, minnes n-ö vaba langemise teed. Seda on eriti tunda loo lõpuosas, kus kõik käib ebaloogiliselt kiirustades, isegi masinlikult. Paremini on õnnestunud lüürilisemat laadi stseenid, kus soe inimlikkus pistab nagu päike oma palge pilve tagant välja. Seda laadi väljendab lavastuses kõige enam amm (Viive Aamisepp), kuid ka salakavalal Laural on oma meelitussõnad käepärast, eriti siis, kui on vaja Adolfi suhtes taktikat muuta.

Kui keskenduda kõige olulisemale, mida lavastus pakub, siis polegi see lihtne, sest tegevuse hajuvus ja rõhkude tabamatus ei võimalda “selgroo” asukohta kindlaks määrata. Mõningase erandi võib teha Adolfi puhul, sest tema seisab ainukesena teisel pool rindejoont. Tema rünnaku- ja kaitsetaktika püsib enam-vähem ühtlasena kogu lavastuse jooksul. Ruus on tugeva närviga, vitaalne näitlejatüüp, kes oskab ka tagasitõmbunult kannatada. Tulles tagasi naistevihkamise teema juurde, paljastub see kõnealuses kurbmängus eelkõige kui alandamisest tingitud kaitseabinõu. Mehelikkus ja isadus vajavad ilmselget kaitset, veelgi enam austamist ja tunnustamist. Laura hetkelisi meelitussõnu pareerib Adolf kindlalt, sest alavääristatuna ja solvatuna ei usu ta naise siirusesse, tema isalikkus Bertha suhtes on aga ebakindel ja ambivalentne. Põhjuseks emalt saadud tütre “väärkasvatus”, milles isa näeb riukalikku vaenu tema isiku suhtes.

“Isa” on mitmekihiline lavateos, mis pakub mõtteainet ka tänasele vaatajale. Kuid just nende “kihtide” olemasolu teeb näidendi lavastamise keeruliseks. Eili Neuhausi lavastuses on püütud minna neutraalset teed, haaratud kaasa empiirilise toetusega alateemad. Peategelase rittmeistri surm ei kujune teose lõpplahenduseks, sest pole teada, milliseks oleks kujunenud sellele surmale kaasaaitajate käekäik tulevikus. Visiooni lähtekohad on ebaselged. Võitlus käis ju selle nimel, et lahti saada ühest vaimuhaigest inimesest ja “kahtlasest” isast. Selle tunnetamine lisab lavastusele dramaatilist kaalu. Sünnib kõnealuses lavastuses üpris proosalisel teel, rääkimata selle toimepanemise tragikoomikasse kalduvatest asjaoludest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht