Väljaheited ja generat­sioonid

Kaarel Kressa

Uuemast antologiseeritud eesti proosast Ilus Armin. Eesti lühiproosat 1987 ? 2002. Koostanud Udo Uibo. Varrak, 2004. 576 lk.

Udo Uibo koostatud proosaantoloogia ?Ilus Armin? on parasjagu paks raamat. Piisavalt jäme, et sellega kõlbaks pähe lajatada kõigile, kes kiruvad, et eesti kirjandus on igav ning raskepärane ning ülepea pole siin midagi lugeda. Ehkki muidugi ei maksaks, nii ei ole ilus teha. Selge on aga see, et raamaturiiulisse ja lugeja lauale passib antoloogiatellis ülimalt hästi, midagi leiab siit iga raamatusõber.

 

Patriootlik teadlikkus ja maaelu

Kogumik hõlmab tekste ajavahemikust 1987 ? 2002, ulatudes niisiis ärkamisajast tänapäevani. Autorid on kenasti vanuse järgi ritta seatud. Selle viisaka ?esti eesmärgiks on muu hulgas aidata lugejal kergemini märgata kirjanduse põlvkondlikku muutumist ning murranguliste ajaloosündmuste otsest või kaudset mõju autoritele, nagu eessõnas öeldud. Viimane ei tähenda õnneks seda, et antoloogia oleks suunatud lugeja patriootliku teadlikkuse tõstmisele, kuigi rahvuslikud teemad käsitlemata ei jää.

Tiia Toometi ?Isamaa suvi? kannab endas 80ndate lõpu siirast vaimustust, tõdemust, et Jumalal on eesti rahvaga omad plaanid. Sõjaeelse vabariigi fotodes kangastub ?ääretu selgus, puhtus, kord. […] Kõikjal edeneva elu kaasakutsuv aura.? Selliseid kujundeid leiab praegu ehk teatud erakondade valimiseelses reklaamis. Tsaariaegsest Eesti külast avaneb Mats Traadi sule läbi hoopis teistsugune, samas tuttavlikum pilt. Maamehed ja -naised on siin väiklased ja omakasupüüdlikud inimesed, kes ühtegi vihameest ei unusta ja on oma õiguste nimel valmis kas või viimsel kohtupäeval hagiga esinema. Sellel parsil poeesiat ei sünni.

Üldse paistab kogumiku põhjal, et eesti kirjanduses pikka aega väärtustatud maaelu jääb üha enam tagaplaanile. Mihkel Mutt vaatleb seda distantsilt, läbi linnavurle silmade, Mehis Heinsaare ?Ilus Armin?, mille tegevus samuti maal toimub, jääb tammsaarelikust lähenemisest juba väga kaugele. See-eest on Andrus Kiviräha novelli ?Kunstnik Jaagup? nimitegelane üks tubli tööinimene, kellest isegi jumal ja kurat ei saa aru, on ta loll või mitte. Kiviräha teine tekst ?Vahva naine? portreteerib naise eneseleidmist ning vabanemist maskuliinse ühiskonna kammitsatest. Mõlemad novellid kuuluvad kindlasti Kiviräha teoste paremikku. Autor süveneb eneseteostuse ja edukuse temaatikasse, mistõttu on novellid eriti soovitavad noorele lugejale.

 

Ajalugu ja ulme

Eespool sai mainitud ajaloosündmuste võimalikku mõju kirjaniku loometööle. Siin ilmneb koostaja aps ? paraku ei ole tekstide juures ära märgitud nende valmimisdaatumeid. Seega ei ole täiendavat uurimistööd läbi viimata võimalik kindlaks teha, kas autorit võis kirjutamise ajal mõjutada teletorni piiramine või näiteks mõni iseseisva Eesti arvukatest valitsuskriisidest. Neil puhkudel, kus parasjagu toimuvate või hiljuti toimunud sündmuste mõju on vahetult tuntav, pole sellest lugu. Nii on selge, et Jüri Ehlvest pidi oma ?Al-Qaeda? kirjutama pärast 2001. aasta septembrit, kui me muidugi tema isiku ümber vandenõuteooriat ei kavatse punuda. Millal on aga valminud ?Ossip Bermanni elulugu?, kus Jaan Undusk kirjeldab romantilise luuletaja Martin Lipu elupõletajalikke seiklusi Al?iiris, antoloogia põhjal teada ei saa. Ometi tundub see oluline, sest meie päevil ei lähe eesti noormehed muhameedlikele maadele süüdimatult armatsema, vaid? õige küll, rahu ja korda tagama.

Antoloogia eessõnas kahetseb koostaja, et raamatusse pole eriti mahtunud nooremate ja vähem tuntud kirjanike töid, raamatu mahuga seotud kaalutlustel välditi ka uuemat ulmet. Kindlasti on näiteks Indrek Hargla väljajäämine viimase viieteistkümne aasta eestikeelset proosat sisaldavast antoloogiast ülimalt kahetsusväärne. Kohalikke ulmeantoloogiaid väldivad eelarvamuste tõttu paljud lugejad, sel moel võivad suurepärased kirjanikud saada vähem tähelepanu, kui nad vääriksid. Ulmehõngu leiab ometi ka ?Ilusast Arminist?, kusjuures selle eest tuleb tänada autoreid, kes on tuntud eelkõige luuletajatena. Jaan Kaplinski ?Hektori? võib südamerahuga arvata teaduslikku fantastikasse kuuluvaks, ulmeantoloogias kuuluks sellele ilmselt aukoht. Kaplinski tekst on üheaegselt erudeeritud ning kerge lugeda. Minategelasest koerinimene Hektor, kelle looja näib ammutavat inspiratsiooni Maalt endalt, erineb Bulgakovi ?arikovist intellekti ja isikuomaduste poolest tugevalt. Teaduslik-fantastilisest kestast koorub välja autori üdini looduslähedane elutunnetus. Ka Hando Runneli ?Raiutud mets? annab edasi sama tunnet. Minategelane otsib oma Püha Graali, milleks on müstiline kaalepuu. Mõistagi jääb see tal leidmata, sest mootorsaagidega varustatud kaasmaalased on ette jõudnud ? turumajanduse loogika ees hiied langevad. Siiski jääb lõpuks püsima telesarjast ?Salatoimikud? tuttav lootus, et tõde on kusagil olemas.

 

Valulävi ja roojamine

Raamatust põlvkondadevaheliste kontrastide leidmine on soovi korral lihtne, näiteks võiks võtta Peeter Sauteri ?Kõhu valu? ja Asta Põldmäe ?Viini plika?, mida koostaja nimetab kõige silmapaistvamateks sünnitamist kirjeldavateks jutustusteks eesti kirjanduses. Need proosatükid erinevad nagu öö ja päev. Sauteri ülinaturalistlik jutustuslaad muudab tema tegelased veidralt sümpaatseks, ehkki madalama valulävega lugeja võib loobuda niipea, kui sünnitava naise pärakust väljub esimene junn. Mõne inimese jaoks on jälle kindlasti piinav lugeda ?Viini plikat?, kus paljastub Lydia Michelsoni kolmekordne kannatus naise, poeedi ja eestlasena. Jutustus oleks mõistagi jõudnud sootuks uuele tasandile, kui hädaldav Emajõe ööbik end sünnitamise käigus täis oleks sittunud, samas on selge, et Põldmäele tuleks selline rõlge detail pähe ehk ainult jubedaimas õudusunenäos. Teatud määral võib siin rääkida generatsioonide- või sugudevahelistest erinevustest, ent lõppude lõpuks eristab indiviide peamiselt see, mismoodi nad mõtlevad. Mitmekesisus teeb elu huvitavaks,  loodetavasti läheb kirjandushuvilisele vähemalt üks nendest jutustustest hinge.

Kui Sauteri esituses on ihulik rõvedus südamlik, kuid ometi häiriv, siis Tarmo Tedre ?Sibi Innu jõululobi? sotsiaalrealism ja must huumor teevad tuju tõeliselt heaks. Mart Kivastiku lühijutt ?Morn?, kus sotsiaalselt vähekindlustatud klassid end täis joovad ja roojavad, mõjub taotluslikult depressiivsena. Teder käsitleb täpselt sama teemat, aga meeleolu on jõulujutu-kohaselt omaselt helge: soovimatu laps õngitsetakse supilusikaga välja, jalaköndile kasvab nahk peale ja elu läheb edasi. Muide, väljaheidete kontsentratsioon antoloogias on ootamatult kõrge, ka Jan Kaus laseb ühel tibil end täis kusta. Tundub, et barjääre ja tabusid ületav roojamine on uuemas proosas olulisem kui seks. Kõige karmima lõuahaagi annab lugejale siiski Mihkel Samarüütel. Et tema  ?Katse?, mis tutvustab kardetavasti üsna täpselt jõmmide mõttemaailma, on kogumiku tekstidest viimane (esimene on Jaan Krossi ?Vürst?), võib öelda, et koostaja eesmärk markeerida kirjanduse põlvkondlikku muutumist on igati õnnestunud. Kas ja milliseid kirjandusteaduslikke või sotsioloogilisi järeldusi selle põhjal teha tasub, on lugeja enda otsustada. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming