Värske teater vanas võimlas

Meelis Oidsalu

Lihtne, siiras ja aus, vaba ideelisest, institutsionaalsest jäikusest ja pretensioonikusest. „Vene rännumehe ülestähendused”: Ott Aardam ja Mart Aas. KAAREL NURK

Tartu Uues teatris lavastatud „Vene rännumehe ülestähendused” on neljas kord viimase kahe aasta jooksul, kui eestikeelne publik saab tutvuda populaarse vene näitekirjaniku Jevgeni Griškovetsi loominguga. 2006. aastal ilmusid Loomingu Raamatukogus nimetatud näidend ja kirjaniku esimese teatritekst, mononäidend „Kuidas ma koera ära sõin”, samal aastal käis autor viimati mainituga esinemas „Baltoscandalil”, 2008. aastal tõi Theatrum lavale näidendi „Linn”. Nüüd siis on Ott Aardami ja Mart Aasa lavastatuna, mängituna ja kujundatuna jõudnud Griškovets ka Tartusse, Magasini tänavasse endise spordiklubi Kalev kulunud ruumesse, kus on sellest sügisest Genialistide Klubi uus kodu.

Ivar Põllu poolt ellu kutsutud teatri kodulehel avaldatud manifestis jääb kõlama mõte: elus teater on võimalik seni, kuni seda tehakse vabatahtlikkuse alusel, mitte ametit, traditsiooni või kohusetunnet orjates. Kultiveeritud teatritegemisele vastanduva mahepõllundusliku lähenemise värskendava maigu saab külastaja kätte juba teatri asukoha otsimisel. Hoovis, kus teater aadressi järgi asuma peaks, võib leida küll kõiksugu kehakultuurilistele mõnudele osutavaid viitasid, kuid mitte märkigi lavakunstist. Mõningase vaatluse tulemusel märkab külastaja paokil ust, mille taga laua ääres istub sümpaatne koolitüdrukust piletimüüja, kes juhatab spordiklubi teise korruse korvpallisaali. Vanades võimlates on ainuomane õhk, segu pehkinud puidu ja kuivanud higi lõhnast. Sellesse lõhnavasse hämarasse ruumi on üles seatud paar-kolmkümmend tooli ja võimlapink vastakuti elektrikitarri, laua ja nagiga. Lava on fosforteibiga tähistatud tellistest punktiirjoone abil jaotatud kaheks pooleks, laud seisab katkendliku piirjoone keskel, punktiir ise tõuseb seinal rippuvale mustale kangale, kuhu joonistub maanteed või lennuki hoovõturada meenutav perspektiiv. Saal pimeneb, koha võtab sisse muusik Tõnis Leemets ja esitab ansambli Kino repertuaarist loo „Sigaretipakk”. Laulu lõppedes näeme kahe sõbra, alatasa reisidel ja välislähetustes viibiva Ott Aardami ja tema mitte nii eduka paikse semu Mart Aasa kohtumist (kuna tegelaskujudele nimesid antud ei ole, nimetagem neid tinglikult Otiks ja Mardiks). Mart on just lennujaamas paljaks varastatud ja räägib sõbrale õhinal oma põnevast kogemusest. Lõhn ununeb, teater on alanud.

Griškovetsi dokumentaalstiilis olmesituatsioone kujutavate pildikeste ahelast moodustuva näidendi koeks on eksistentsiaalne küsimus eluga kohanemise võimalikkusest ja selle kohanemise avaldumisvormid inimkäitumises. Lavakujunduse pooluselisus järgib ja markeerib näidendi tegelaste karakterite vastandlikkust. Oti pidevas füüsilises kulgemises tegelane vaevleb vaimse vangistatuse käes. Kuhu ta ka oma reisidel ei jõua, igal pool leiab ta kõik olevat ühe ja sellesama, rahulolematus kurnab teda nii kodus kui läänes, kõik jääb talle võõraks, kõnetuks. Ott on üleminekuühiskonna produkt, pidetu inimene, kes soovib minevikust vabaneda ja otsib pidevalt, kuid on juba ette kaotanud oma otsingute mõtte, sest teda juhib pealispindne ja ühekülgne arusaam heaolust kui millestki välisest, väliselt omandatavast.

Oti sõbras Mardis näeme vastupidiselt ta semule täielikku kohalolemist, kohanemisvõimet, hingelise vabaduse saavutamise oskust. Mardi võime tõusta aruteludes pargipingilt, õllepudel peos, päikesesüsteemi keskele, osata mõtteis ja ettekujutusis rännata ühes sekundis kaugemale kui Ott kunagi kogu elu jooksul lennukiga jõuaks, võimaldab tal eluga sina peal olla igas maailma punktis. Ühes pildis ütleb Griškovets Mardi suu läbi, et jah, elu on karm ja igal pool ei olegi hea ega ilus elada ning ebameeldivaga ei tohigi leppida, aga et see ei õigusta Oti eskapistlikku kestastumist. Mart peab inimese täisväärtuslikkuse eelduseks aktiivsust, algatusvõimet ja valmidust oma kestast välja pugeda ning kritiseerib Otti, et too end lennukeil justkui hoolikalt pakitud pagasit mööda maailma ringi lennutada laseb.

Griškovetši üksteisele vastanduvate karakterite paarile võib analoogi leida Ivan Gontšarovi romaanist „Oblomov”. Andrei Stoltzi ja Ilja Oblomovi tegelaskuju vastandlikkus on sama valemi, ühelt poolt inimlikkuse ja teiselt poolt välise heaolu väärtustamise pöördvõrdelise seose veidi teistlaadne tulemus. Gontšaroviga  sarnaselt kasutab Griškovets vastandite väljajoonistamisel karakterite põhijoonte äärmuslikustamist, riskides nende lihtsustamisega minna üle usutavuse piiri. Eriti jääb see silma Oti puhul, kellele autor on jätnud väga ahtakese mänguruumi pideva unise vingumise ja hetkelise skeptilise virgumise vahel. Ehk seetõttu on Aardami ülesanne ka veidi raskem kui Aasal, kes näib laval mängulist ja üdini ärkvel Marti etendades meeldivalt loomulik ja elus, võrreldes Aardami veidi üheülbalisema, kuid siiski täpse rollitäitmisega. Aardam on Griškovetsi loodud tegelaskuju oma ehk liiga kitsa ülesandepüstitusega veelgi reljeefsemalt välja joonistanud, mõni võib taolist ülerõhutatust pidada lavastust pigem vaesustavaks kui rikastavaks lahenduseks. Otti on vaevu kuulda, ta istub toolilgi vaid ühe kannikaga, iga võimaliku võttega on toonitatud ta kohanemiskartusi. Aardami veidi kunstlikult kange lavaelu ei kõlanud Aasa elutruudusega kohati kokku.

Griškovetsi tekst on pigem loetav kui näidatav, tegelaskujud viibivad laval peamiselt enda ja teiste karakterite sõnaliseks kirjeldamiseks. Peamiselt sõnalisele materjalile üles ehitatud näidend paneb lavastaja ja kujundaja valiku ette: kas lasta autoril võimlas iseseisvalt toimetada, võimaldades sõnale võimalikult loomuliku ja sobiva raami, või püüda laval nähtava ja teksti vahel nihestusi, kihistusi ja muid suhestumisi tekitades ise midagi kõnekat sekka öelda. Tegijad rõhutavad Mardi pilguga, mis Otti kohati mõtlikult ja vahel ka imestades uurib, lavakujunduse (kus juba mainitud tellistest joon hoiab sõpru üksteiseni jõudmast) ja kavalehe abil vastastikuse mitte-mõistmise probleemistikku. Mart ütleb lõpupildis Otile, et ei nõustu ta eluhoiakuga, aga on sõbrana valmis alati vaidlema, aitama kooruda, kohaneda, kohale jõuda. Murrangulist lähenemist semude üksteisemõistmises siiski ei toimu, ka lähimad sõbrad jäävad üksteise puuteulatusest mõnes mõttes välja.

Rütmiliselt on lavastus monotoonne nagu rongisõit. Iga pildi vahele on pikitud pillilugu, lugude minoorsus ja aeglus ei paku suurt vaheldust suhteliselt argisele lavalisele olustikule. Kolm esimest pilti on justkui pikk sissejuhatus ja kui pargipingi-stseenis tükk tõeliselt käima läheb, siis ollakse tegelikult juba poole peal. Mõne pildi omavahelise sidumisega oleks tempojaotus saanud märksa ergastavam. 

Iga uue kultuurialgatusega, mida saadavad manifestid, kaasneb alguses tahtmatult pretensioonikuse foon, eriti kui manifesteeritakse ehk isegi naiivsena mõjuvaid tõdesid ja lubatakse miskit uut. Kultuuris, erinevalt poliitikast, paljaist sõnust ei piisa: teosed, sündmused ja elamused kas manifesteerivad end ise või kaovad ühtlasse mudavoogu. Midagi põrutavalt uudset Uue teatri avaetendus eesti teatrile ei toonud, küll aga on suudetud hoiduda poosidest, kunstlikkusest ja kramplikust vastandumisest. Laval nähtav on lihtne, siiras ja aus, vaba ideelisest, institutsionaalsest jäikusest ja pretensioonikusest. Just nende väärtuste defitsiit Eesti ühiskonnas teeb Tartu Uue teatri tuleku värskendavalt kõnekaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming