Vaat kus lugu?!

Anneli Saro

Meediakajastustes on Toikka lavastused ja kogu programmiline töö jäänud varju. Rait Avestik & Co, Isiklik teater. VAT Teater 20. Toimetanud Riina Reinsalu. Kirjastus VAT Teater, 2007. 160 lk.

Loodan, et soliidne sinine raamat, mille kaanel punktvalguses „Isiklik teater”, on jõudnud poelettidele. Autoritena on kirjas Rait Avestik & Co. Kohe alguses võib ausalt tunnistada, et kuigi tegemist on nn juubeliväljaandega, siis sisuliselt on see tõsine ja missioonitundlik ajalooraamat, kus püütud jäädvustada VAT-teatri 20-aastast tegevust.

Tunnen Rait Avestikku juba pikemat aega kui perekonnasõpra ja kolleegi, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimeest. Noores lennukas mitmekülgsete huvidega mehes oli raske aimata dokumentidesse sukelduvat ajaloouurijat. Tõsi, oma bakalaureusetöö põhjal kirjutas Avestik raamatu „Eesti lasteteatrid”, mis ilmus aastal 2003. Avestik on korduvalt kinnitanud, et tema missioon teatrielus on hoida eesti lasteteatrit oma isalikult karmi, kaitsva ja julgustava pilgu all. Sidemed VATiga saidki alguse huvist lasteteatri vastu. Kuna olen näinud Avestikku pidevalt luusimas nii vatikate kui rahvusraamatukogu teatrisaali ligiduses, siis ei mõjugi raamatu pealkiri pelga egotrippamisena, vaid peaaegu armastusavaldusena. On muidugi teisigi tõlgendusvõimalusi: kuna Väike Aga Tubli Teater on algusest peale deklareerinud, et kasvatavad endale publikut, siis võib Eestis ju üsna palju olla selliseid Avestiku-suguseid, kes julgevad VATi oma isiklikuks teatriks nimetada.  

Raamat ise tekitas minus pisut vastuolulisi tundeid. See on jagatud kolme ossa: ajalugu, loominguline ülevaade ja retseptsioon ning lisad. Loogiline!

Nii eessõna kui ajalooline ülevaade panid imestama, kas tõesti on Avestiku arvutist välja voolanud peaaegu vanamoodsas žanris teaberaamat. Sellisel kuivalt nentival stiilil on muidugi oht muutuda pikapeale nahkseks, kuid kogu raamatut elustavad maitsekas koguses teatraalide ilukirjanduslikumat ja isiklikumat laadi meenutused. Pean ütlema, et üldiselt on näitlejate-lavastajate intervjuude avaldamine kõikvõimalikes väljaannetes ületamas juba taluvuse piiri. Intervjuud pole iseenesest midagi halba, aga sada juhuslikku intervjuud ei korva siiski üht arukat sünteesi. Ja sünteesitaotlust võib „Isiklikus teatris” selgelt näha. Samal ajal jooksevad lugeja silme ees nii teatrisisene ehk tegijate kui ka -väline ehk vaatajate vaatepunkt. Kusjuures tegijate (Riho Västriku, Aarne Mägi, Margo Tederi, Bengt Anderssoni, Markus Zohneri, Mart Kivastiku jt) kirjutised (mitte intervjuud!) on selles raamatus heldimapanevalt südamlikud ja nõtkes stiilis. Sõnade taga võib aimata siirast armastusavaldust VATile.

Peatükis „Loominguline ülevaade ja retseptsioon” jagab Avestik VAT-teatri loomingu nelja perioodi (mis ma pisut ümber sõnastan): katsetava tudengiteatri aeg (1987–1991), ringireisiva lasteteatri aeg (1992–1996), professionaliseerumise ja välisfestivalitsemise alguse aeg (1997–2000), institutsionaliseerumise ja rahvusvahelise koostöö aeg (2001–2007). Üks kommentaar: uus trupp moodustus ning koostöö proffidega algas juba aastal 1996, nii et kolmanda loomeperioodi piiri võib ettepoole nihutada.

Kahjuks koosneb see väga paljulubavalt alanud peatükk peamiselt pikematest ja lühematest teatrikriitika väljalõigetest. Autor on siin enamasti loobunud kommentaaridest ning jäänud lootma, et kokkukorjatud lõigukesed kõnelevad iseenda eest ning lugeja koob neist tükikestest oma narratiivi või diskursuse. Usun, et keti (narratiivi kujundlik vaste) või vaiba (diskursuse kujundlik vaste) kudumine on komplekssete nähtuste mõistmiseks siiski vältimatu mõtteoperatsioon. (Seda isegi nn mittenarratiivse teatri, nt Kolditsa „Prohveti” puhul.)

On lõbus paradoks, et Avestikuga pikemalt koos istudes satume varem või hiljem eesti teatrikriitika taset kiruma, muretsedes just selle pärast, millise olematu või ebaadekvaatse pildi see praegusest teatrist tulevikus jätab. Ja nüüd siis langes autor ikka sellesse paratamatuse ja pisut ka mugavuse lõksu, et ehitas oma peamised argumendid üles teiste arvamuste telliskividega. Ma ei tea, kas Avestik on nii hoolsalt sõelunud, aga raamatust jääb mulje, et eesti teatrikriitika on täitsa tihe ja tasemel: tähelepanu pööratakse ka väiketeatritele, lastelavastustele muidugi vähem, vaadatakse tähelepanelikult ja kirjutatakse elavalt.

Materjali hulgast tulenevalt muutuvad lavastuste käsitlused järjest pikemaks ja põhjalikumaks: selgelt on näha, kuidas ja millega VAT Eesti meediamaastikku sisse sõidab. Veduriteks olid selles protsessis Agur ja Karusoo oma lavastustega ning nende järel tuli rida välismaalastest lavastajate töid. Teostust ei hinnatud nende lavastuste puhul ehk alati sajaprotsendiliseks õnnestumiseks, aga teemad ja lähenemine on intrigeerinud. Teine võimalus meediasse pääseda on igasugused preemiad, mida ei maksa muidugi üle tähtsustada, aga tihti toimivad need nagu õli, s.t igale mehhanismile pisut erinevalt, aga üldiselt tuleb kasuks ikka.

Kuigi Avestik on raamatu tõesti loogiliselt ja huvitavalt struktureerinud, siis meediakajastustes on jäänud Toikka lavastused ja kogu programmiline töö siiski varju. Tiina Rebane ja tema seitse ametit teatri näo kujundamisel ei tule samuti jutuks, kuigi tegijad mainivad mitmel korral, et teater on püsinud just paljuski Toikka ja Rebase initsiatiivil. Ja miks pole sõnagi juttu teistest VATi kepsudest ja kolvikestest? Väga inspireeriv on VATi lavastuste täielik nimekiri, sest see tekitab päris palju küsimusi. Mida tähendab lausung „muusika ansamblilt „Pantokraator”” või „Tunnetusüksus” või „Seitsmes meel”? Kas lihtsalt seda, et nende helisalvestisi kasutati muusikalise kujundusena või oli tegemist koostööga? Jääb mulje, justkui oleks tegemist elava muusikaga etendustega. Kes/kus on helilooja Rivo Laasi, kes VATile on pidevalt muusikat kirjutanud? Ja kunstnik Karmo Mende? Või näiteks, mis ikkagi juhtus nende Marika Vaariku Anouilh’ lavastustega, millest ühte mängiti isegi Eesti Draamateatri suures saalis, ja mõlemat vaid üks kord?

VAT-teatrist saab kirjutada igasuguseid lugusid. Saab kirjutada hollywoodlikult/luterlikult: kuidas algus oli vaene ja raske, aga töökas ja edasipüüdlik inimene jõuab ikka omadega mäele, nii et lõpuks hakkasid tulema ka tähelepanu, tunnustus ja raha. Avestik pole oma raamatus musti värve eriti kasutanud, on rõhutanud rohkem positiivset, ja ehk ongi parem. Ajaloolises ülevaates rõhutatakse pidevalt preemiaid ja kutseid festivalidele, retseptsiooni peatükis on kriitilist kriitikat nagu näpuotsaga soola, kuigi VAT-teatri elu ja renomee pole olnud probleemitu. Pisut oli hullumeelsetest algusaegadest juttu näiteks Marika Vaariku intervjuus 3. novembri Arteris.

Mul isiklikult on kahju, et Avestiku eesmärk on olnud teha objektiivne ajalooraamat, õnneks küll mitte klantsraamat, ning et ta on lasknud endal rääkida küll kriitikuna (ajaleheväljalõigete kaudu), kuid mitte VATi sõbra ja analüütikuna. Tean, et tal on selles asjas palju huvitavat ja mõtlemapanevat öelda. Mul on kahju, et Toikka, Rebane ja kogu meeskond on jäänud lugejale kaugeks, et nende kogemus ja üldistus tööst sellises eraalgatuslikus väiketeatris nagu VAT jäi nende kaante vahelt välja. Sest mõelda, millist unikaalset elu nad on elanud!  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming