Väike sissejuhatus üksindusse

Urmas Reinmaa

VAT -teatri „Hikikomori”, autor Holger Schober, lavastaja Margo Teder, kunstnik Kaspar Jancis. Mängivad Meelis Põdersoo, Kadri Adamson ja Anne Veesaar. Esietendus 8. X rahvusraamatukogu tornisaalis.  VAT-teatri „Hikikomori” on nooremale publikule mõeldud tõsisem draamalugu, kust ei puudu ka sobiv diskussioonialge pedagoogidele, rääkimata kahest keskpärasest üllatusest vaatajale.    Kavalehe hoolega läbi lugenud, jään etendusel paratamatult mõtlema, mis on sellel lool pistmist hikikomor’iga? Korralikult valgele A4-lehele prinditud kavaleht tutvustab põhjalikult seda jaapani noorte hulgas levinud olekut. Samas räägib lavastus peamiselt digitaalsest üksindusest, mis ümbritseb juba kaheksa aastat  üht keskmisest tundlikumat, kuid põneva mõttemaailmaga noormeest. Üllatus küll, aga võiks isegi küsida, et kas ta mängib ja matkib hikikomor’it või on seda tegelikult?   

Hikikomor’i ei olda ju iseenesest, ei piisa sellest, et eluga konflikti sattunud noor tõmbab ukse enda ja maailma vahel kinni. Tegelikult on teised pereliikmed need, kes aitavad tal seda ust sulgeda ja kinni hoida, olgu nende motiiviks siis au- ja häbitunne või midagi muud.  Holger Schoberi näidendis jääb perekonna osa ja motivatsioon loos nõrgaks. Anne Veesaar (Ema) ja Kadri Adamson (Õde) teevad mõlemad asjaliku ning selge rolli, toetavad selles peres valitsevat ahistatuse atmosfääri. Muidugi tuleb tunnustada seda intensiivsust, millega Ema mängitakse tuimaks ja ambitsioonituks eitajaks ning Õde lihtsameelseks heasoovlikuks aitajaks, kuid see ei hajuta üllatust näha tuntud näitlejaid nii piiratud rollides.  Suurem osa lavast kuulub Meelis Põdersoo sisukalt esitatud Hikikomorile, olgu tegemist tema enda pesematusega, armastatud pirnikonservide või punaste juustega lihunikutütre ihaldamisega. Kõik lood ja mõtted mängib ta piisavalt oluliseks, et panna meid kaasa mõtlema ja küsima, miks ei suuda noor tundlik inimene alati kohaneda täiskasvanute valmis maailmaga. 

Selle küsimuse kaudu saab vaataja teatrist kaasa paraja annuse mõtteainet, mis näibki  kujunevat Schoberi „Hikikomori” kui teatriteksti suuremaks plussiks. Äkki ei olegi meie reaalsel elul enam palju šansse, et võistelda digitaalse maailma intensiivsuse, kiiruse ja kirevusega? Ja noorte takerdumine lastetuppa on palju reaalsem kui varem? Minge vaadake ja mõtelge järele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming