Väljas ootab surm, elutahe silmis

Veiko Märka

Võru Linnateatri „Lõppmäng”, autor Samuel Beckett, lavastaja Tarmo Tagamets, kunstnik Anne Kabel, valguskujundaja Rene Liivamägi. Mängivad Janek Joost, Marianne Kütt, Mart Kampus ja Silvi Jansons. Esietendus 30. IX Võru Linnateatris.  Teatriajalugu väidab, et 1957. aastal kirjutatud „Lõppmäng” kajastab maailmalõpu ideed.  Võru Linnateatri lavastusest ei paistnud see tõlgendus välja. Sfäär, kus Hamm ja Cloe elavad, on vaene, kitsas ja elutu, aga mitte mingil juhul lootusetu. Jääb mulje, et nad lihtsalt mängivad lootusetusega. (Nojah, muidugi mängivad.) Või usuvad oma enesekesksuses, et nende lõpp on kogu maailma lõpp. Janek Joosti Hamm on pigem lähedalt sugulane Nero Urke Tartu Uue teatri Kaarel Irdiga – vana, haige, aga haruldaselt põikpäine  ja oi kui väärikas. (Kui Ird suri, polnud see ju samuti maailma ega isegi Vanemuise lõpp.) Antud edasi suure sisemise soojuse ja välise usutavusega. Oluline peaosa kogu tänavuse hooaja teatripildis.    

Marianne Küti Cloe võiks olla kuraasikam. Vaikne alistuvus ja flegmatism, eriti esimeses vaatuses, teevad temast laval pigem objekti kui dialoogipartneri. Suurema agressiivsuse korral algusest peale olnuks lõpplahendus (Hammi hülgamine) usutavam. Kui võrdlust tartlastega edasi arendada, siis Katrin Pärna Epp Kaidu oli kõvasti värvikam. 

„Lõppmängu” lavakujunduse dominandiks on kaks mahakantud pesumasinat. Nende luukidest poevad välja Hammi invaliidistunud vanemate Naggi (Mart Kampus) ja Nelli (Silvi Jansons) pead ning köidavad kohe publiku. Eriti tugev on peaga mängus Kampus, seda ka lopsaka habeme ja soengu tõttu. Jansons selles mõttes temaga konkureerida ei suuda, aga ainsa mitteprofina laval ansamblist välja ka ei lange.         

Näidendi paradigma muutumisel on minu meelest kaks põhjust. Esiteks oli iirlasena sündinud, inglise hariduse saanud ja prantsuse keeles kirjutanud Beckett tüüpiline lääne-eurooplane – nendel võib juba Oswald Spengleri ajast peale olla maailma lõpuga sügav ja jätkusuutlik suhe. Seevastu mulle on idaeurooplasena piirkonnast, mille elujõud alles kahekümne aasta eest paisu tagant valla pääses, esmatähtis, kuidas see jõud maailmas maksma  panna, mitte aga kõduvusest valulemine. Teiseks pole maailma lõpp praegu lihtsalt moes. Vastupidi, just selle kangekaelne kestmine tekitab ränki ja esmapilgul lahendamatuid muresid. Pole veel kuulnud seda sorti lohutust, et oi kui tore, viimnepäev vähendaks ju töötust sada protsenti.       

Nii võib lavastajale konstrueerida etteheite: kas on paslik rõhutada armagedonimeeleolu, kui inimesed reeglina oma elunatukest kalliks peavad ning töökoha või muu elatusallika külge klammerduvad? Teater on ju  sotsiaalne kunst. Samas, klassika peaks olema alati aktsepteeritav ja, nagu öeldud, Becketti totaalse huku teemat võib tõlgendada märksa ambivalentsemalt: Cloe: Jah, ilmas on tõesti palju õudseid asju. Hamm: Nüüd ei ole neid enam nii palju jäänud.       

Ka originaalversiooni prügikastide asendamist pesumasinatega võib tõlgendada kui sammu optimismi suunas. Suur vahe ju, kas viskame kas või oma sokid esimesse või teise.  Mati Unt on öelnud (Eesti Ekspress 5. X 2000): „Mis oli keerulist „Lõppmängus”, kus mees ja naine kuskil keldris lihtsalt räägivad ja tülitsevad?” Ega olegi. Aga ka lihtne võib olla huvitav ja seda Võru teatri „Lõppmäng” ongi. Võru Linnateater sai „valmis” just enne masu ning oma koha leidmine päikese all on käinud eriti raskelt. Tegelikult tõestasid juba „Castrozza” ja Mrožeki „Pidu”, et Tamula kaldal ei maksa kohaliku publiku osavõtuga arvestada.  Anda kodulinnas üksainus avalik etendus, seegi rohkem kui pooltühjale saalile, tekitab pehmelt öeldes arusaamatust. Ja Eestis kokku on „Lõppmängu” mängukordi praeguse kava kohaselt vaid kolm, Tallinnas mitte ainsatki. Lugu on seda müstilisem, et 70 kilomeetri kaugusel Tartus Hansahoovi teatris on võrukeelsed ja -ainelised suvetükid igal suvel stabiilselt välja müüdud – olgu näidendi tase milline tahes. On see traditsiooni mõju: Tartus on  prestiižne teatris käia, Võrus mitte? Või ongi lõviosa potentsiaalsest Võrumaa teatripublikust Tartusse kolinud? Viimast varianti toetab tähelepanek, et ka Suure Munamäe „Kalevipoeg kuningaks!?” vabaõhulavastuse puhul oli publikut juba esietendusel hõredalt. „Lõppmängus” pole ju midagi halvasti või valesti. On koguni kaasatud kohaliku kultuurielu üks koloriitsemaid tegelasi Silvi Jansons, endine emakeeleõpetaja, kelle käe alt on sirgunud  tuntud eesti kultuuritegelased Janika Kronberg, Olavi Ruitlane, Albert Gulk jt. Igatahes on eesti teatriajalugu ühe mõistatuse võrra rikkam: miks võrulane teatris ei käi? „Lõppmäng” ilmus eesti keeles juba 1973. aastal tõeliselt glamuurset lavaelu pole endale aga seni välja võidelnud. Aastal 1994 mängiti seda kaugel teispool Emajõge Tartu Lasteteatris, 1996 Evald Hermaküla lavastatuna Eesti Draamateatri väikeses saalis – aga ööteatrina,  1999 Mati Undi uuesti tõlgituna ning lavastatuna energeetikamuuseumis, torude ja mootorite keskel. Nüüd siis neljas, ülekohtuselt madala kvantiteediga katse.       

On õilis, kui teater annab taaskasutuse korras uue elu kahele pesumasinale, aga on kurb, kui see elu vältab vaid mõne etenduse jagu. Ja kui sügavamalt järele mõelda, siis Becketti kohta kehtib see veelgi enam. 

Lavastust „Lõppmäng” näeb veel 17. XI Viljandi kultuuriakadeemias ja 18. XI Tartus Athena keskuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming