Väikese inimese suured teemad

Ivan Võrõpajev räägib oma näidendites teatud piiride ületamisest, aga ta ei pea nende all silmas pelgalt ühiskondlikke kokkuleppeid, mida on hõlbus eirata, vaid küsib nende piiride olemasolu kohta üleüldse.

MADIS KOLK

Theatrumi „„Delhi“ tants“, autor Ivan Võrõpajev, tõlkija ja lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Andri Luup, helilooja Helena Tulve. Mängivad Laura Peterson, Ott Aardam, Maria Peterson, Maria Klenskaja, Mare Peterson ja Eva Eensaar. Esietendus 27. II Theatrumi saalis.

Maria Klenskaja tantsukriitikust Elatanud naine on vaatamata oma professioonile ületanud piiri teooria ja praktika vahel: mõistes esimese piiratust, mängib ta mõistvaks ja mõistetavaks ka teise vaatepunkti mõnetise egotsentrilisuse.

Maria Klenskaja tantsukriitikust Elatanud naine on vaatamata oma professioonile ületanud piiri teooria ja praktika vahel: mõistes esimese piiratust, mängib ta mõistvaks ja mõistetavaks ka teise vaatepunkti mõnetise egotsentrilisuse.

Piia Ruber

Vaid mõnekuise intervalliga on Lembit Peterson toonud Theatrumi lavale kaks Ivan Võrõpajevi näidendit. Nii sügisel esietendunud „Joobnud“ kui ka kõnealune „„Delhi“ tants“ on (vähemalt kuuldud suulise retseptsiooni põhjal) tõstatanud oma sisu, sõnumi ja kujundikeele kõrval küsimuse ka sellest, kuidas esitada tänapäevasele publikule nn suuri teemasid – elu, surm, armastus, kannatus – sellisel viisil, et see ei riivaks vaataja põhiseaduslikku õigust usu- ja mõttevabadusele, ei mõjuks jutlustamisena.

See on omamoodi kummaline, sest „suurtest teemadest“ lähtuvaid narratiive kohtame ju kõikjal: õigupoolest ainult sellistest teemadest saab tõukuda ka tajupiire avardav (juhul kui?) dekonstruktsioon ning tunduvalt mastaapsemalt ja didaktilisemas vormis kasutab neid ära nii kaubanduslik kui ka poliitiline reklaamitehnoloogia, millesse kipume kohati sallivamalt suhtuma. Ometi erineb „tarbija“ tundlikkus teoseti, kuigi hiljemalt Aristotelesest alates sõnastatud, kuid mõistagi palju varem täheldatud elu toimemehhanismide kunstis kajastamise seaduspärad on üldjoontes aluseks ka nendes lugudes, mis püüavad seda laadi mõjutamistehnikaid vaidlustada või ületada.

Võrõpajev räägib oma näidendites teatud piiride ületamisest ning olgugi ta tegelastel postmodernne keskkond ja karastus, ei pea ta nende piiride all silmas pelgalt ühiskondlikke kokkuleppeid, mida on hõlbus eirata – näiteks hägustades hälbekirjanduse sildi all ketsitallaga mõne keksukasti kriidist välispiiri või trükkides juurde kullavääringuta infantiil-inflatsioonilisi sõnumisedeleid –, vaid ta küsib esmalt nende piiride olemasolu kohta üleüldse. Teda huvitab, kas tänapäevases piirideta silma­piiris on üldse mõni selline rajajoon, mille taga avaneks kvalitatiivselt teistsugune taju. Kas sõnadel „elu“ ja „surm“ on mingi tähendus?

Seda läve kompavad Theatrumi laval ka „Joobnute“ tegelased. Nad ei kasuta oma piirideta seisundit seinalekusemiseks, vaid püüdmaks artikuleerida ideaali, mida kainemõistuslikult justkui ei kujutlekski. Omal moel mõistan vaatajat, kellele on „Joobnutes“ liiga palju sõnu: olgugi et need sõnad kaardistavad nii otsingute sihti kui ka luhtumist, rikutaks justkui liigselt seda käsku, mis hoiatab Jumala nime liig­kasutamise eest (mis siis, et tegelased ei tee seda „ilmaasjata“). „„Delhi“ tantsus“ on Võrõpajev püüdnud seda pattu vältida ning sõnastada samasuunalist otsingut lääne inimesele paradoksaalsel kombel aktsepteeritavamal viisil – orientaalse ilmapildi kaudu. Jätkem kõrvale liig­mahukad arutlused näiteks selle üle, kas „Nāţyaśāstra’s“ kirjeldatud Šiva tants kätkeb endas avaramat koreograafiat kui kristlik kolmainusisene armastuse­ringlus, millest ka väike inimene ise jumalikustumise kaudu osa võib saada, või mille poolest erineb chi kogumine palvest, et „Issand heidaks armu“. Võrõpajev ei kasuta erinevate usutunnistuste inspiratsiooni mitte libaoikumeenilisel teoloogilisel otstarbel, vaid lisaks kogu maailmavaatelisele valule ka üsna praktilisel moel, stanislavskiliku inim- ja tegelasideaali psühholoogilis-realistliku ülipealisülesande teenistuses.

„„Delhi“ tants“ koosneb seitsmest lühinäidendist, mis on kattuvatele tegelastele ja teemadele vaatamata üksteisest sõltumatud. Õigemini – banaalselt kõlava tõdemuse kohaselt, kuidas kõik siin ilmas on omavahel seotud – on tegemist variatsioonidega olukordadest, kus iga kaotusega kaasneb kas kellegi armastuselamus või kus kellegi lahkudes keegi või miski sünnib ja tekib. Koos kellegi surmaga võime saada nii uue elu kui ka uute teadmiste ja tajumuste tärkamise kogemuse. Näidendi igal episoodil on alapealkiri ning nii näidendi kui ka lavastuse kontekstis on oluline saada kõlama just see, kuidas – justkui samade inimestena ja samade teemade puhul – me oma igapäevaelus ei tunne ära seda, kuidas kõik need pildikesed moodustavad kokku ühe terviku.

Eestikeelne lavaversioon hajutab, ilmselt taotluslikult, kõik seitse pildikest harali, lastes nende vahel kõlada Helena Tulve nii metafüüsiliselt kui ka esteetiliselt iseväärtuslikel helimaastikel. Olgugi argieluliselt ootamatult, valmistab Theatrum meid ette tõeliseks avanemiseks: see, mida Võrõpajev oma vaid pooleteisetunnises filmiversioonis tõdeb üksnes võimalusena, peaks Theatrumi publikule pärast pikka teatri­õhtut saalist lahkudes saama kohe ka edasi mõeldavaks mõtteks, olgugi seejuures Võrõpajevist vähem kehtestaval viisil. Venekeelses originaalis tuuakse episoodide alapealkirjadest moodustuv „sõnum“ – Каждое движение внутри танца ощущается тобой спокойно и внимательно и внутри и снаружи и в начале и в конце как один единственный танец – justkui kiiremini kätte. Eestikeelsed lühinäidendite alapealkirjad „Iga liigutus“, „Tantsu sisemuses“, „Sinu tundmused“, „Rahulikult ja tähelepanelikult“, „Nii sees kui väljas“, „Ja alguses ja lõpus“ ning „Nagu üks ainumas tants“ ei kõla kokku nii otseütlevalt, nad loovad nende pildikeste vahele distantsi, toomaks sama sõnumit esile justkui pretensioonitumalt, vähem näpuganäitavalt, vältides küll tõrget, mis võib lääne inimest tabada eneseabiõpikute lihtsustavate skeemide puhul, kuid seejuures rõhutades, et iga elupildike eraldi nõuab seda sügavamat süüvimist. Lavastuse moodustavate haiglavestluste puhul võivad tekkida õhtumaiselt kiuslikud küsimused, kas tajume neid aistinguliselt või intellektuaalselt, kas tahame millestki osa saada või distantsilt vaadelda. Seda laadi eri positsioonidelt vaatlevad ja tantsivad elu ka lavastuse tegelased.

Laura Petersoni Jekaterina jutustab oma lugu instinktiivselt. Olles küll Delhi Main Bazar’il saanud n-ö indiviidiülese kogemuse sellest, kuidas kunstil on mõte vaid siis, kui see suudab endasse mahutada kogu maailma valu ning sellest osa saades on võimalik ka reaalsesse eluvalusse adekvaatsemalt suhtuda – muutes seeläbi kehtetuks arutlused selle üle, kas kunst peaks sotsiaalset tegelikkust kuidagi „peegeldama“ või pigem selle poole eskapistlikult seljaga seisma –, on ta fiktsiooniväliselt, väljaspool tantsu, minetanud aga võime inimlikuks empaatiaks. Ka ema surm ei tekita temas tavamõistes emotsioone. Ema Alina Pavlovna näeb tema tantsust selgepilguliselt läbi. Mare Peterson mängib selle hoiaku veenvaks nii surmahaige kui ka vähi seljatanud elutarga naisena, kes sõnastabki tervemõistusliku eluhoiaku selle kohta, kas ja kuidas kunst meid päriselu piirsituatsioonides aidata saaks.

Kui tema läbitungivas, ühtpidi ratsionaalses, kuid surmaläheduse kogemust kaasavas kriitilisuses kõlab kunstniku vastutust rõhutav eluhoiak, siis Maria Klenskaja tantsukriitikust Elatanud naine on vaatamata oma professioonile ületanud piiri teooria ja praktika vahel: mõistes esimese piiratust, mängib ta mõistvaks ja mõistetavaks ka teise vaatepunkti mõnetise egotsentrilisuse. Kriitik justkui lepitab inimesi ning vahest kõigist tegelasist enim kannab just tema Võrõpajevi tekstitaguse sõnumitooja rolli.

Seevastu Ott Aardami Andrjuša annab edasi n-ö väikese inimese eetilist positsiooni, eksides küll selle reeglite vastu, kuid tasudes kohe ära ka oma „karmavõla“. Nii püüab ta omamoodi tšehhovliku tegelasena täita oma missiooni kaaskondsete ees, püüdmata, erinevalt teistest, näha kunstis ei lunastus- ega pagemisteed. Maria Petersoni Meditsiiniõel tuleb nende huvidelt ja vaadetelt ristuvate eri inkarnatsioonide vahel täita justkui kiretu operaatori rolli, kes kõige emotsionaalselt laetumatel eluhetkedel tuleb nõutama allkirju mitmesugustele paberitele, mis aga ei tähenda, et võiksime arvata ta pelgalt oma elutantsu pealtvaatajaks. Just tema tahab tekkinud olukordi päriselt mõista, erinevalt teiste tegelaste sageli ette omaksvõetud hoiakutest. Hoiakutest, mida kõiki on Andrjuša abikaasa Olga olnud sunnitud – ilma vabastava tantsuta – läbi elama ja mõtlema. Eva Eensaare miimikas kajastub kogu see eluslepp: erinevalt teistest tema ei tantsi, arvusta ega sure, tema peab lihtsalt elama, olles jõudnud piirini, kus teiste tegelaste läbitargutatud käibetõed praktikas enam ei toimi. Temagi on jõudnud sellesama piirini, mille ületamiseks on vaja teha eksistentsiaalne otsus, kuid erinevalt teistest tegelastest puudub tal puhvertsoon. Nii uinub ta võimalusega saada ka oma ilmutus „Delhi“ tantsust.

Kui „Joobnute“ Lourenz (Andri Luup) taunib Lars von Trieri vaimus võlts­kannatuste kultiveerimist, siis „„Delhi“ tantsu“ tegelaskond püüab ühiselt sellest lääne inimese justkui paratamatust seisundist väljapääsu otsida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming