Vaikimine hõbe, rääkimine kuld

Veiko Märka

Viljandi Ugala „Minu isa 20 aastat hiljem”,  autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Laura Pählapuu. Mängivad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti IX lennu üliõpilased Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Rait Õunapuu ja Hendrik Vissel ning Vilma Luik, Indrek Sammul jt. Esietendus 29. IX Ugala kohvikus.  „Minu isa 20 aastat hiljem” jätkab senisest veel kontsentreeritumal kujul Urmas Vadi viimase aja teed teatris – lugude jutustamist. On näitlejad, on ruum ja on isegi video. Aga tegelikult on tähtis vaid süžee. „Kuule, see on väga hea lugu! Seda teemegi!” rõõmustab Rait, kui Hendriku lugu armsast või pigem „armsast” tüdruksõbrast Klaudiast ja tema saladusliku  isa Taisto Raasiku otsingutest lõpule jõuab. Sama tsitaat kehtib kogu näidendi kohta. Õnneks ei seganud mind etendusel kaks suurt võimalikku eelarvamust: ma ei olnud lugenud Vadi samanimelist juttu Vikerkaarest ja ma ei teadnud, et mängivad tudengid. Nii sattusin sajaprotsendiliselt puhta elamuse teatrisse ja võin puhtsüdamlikult tunnistada, et nii narratiiv kui ka trupp olid kõrgel tasemel – ilma igasuguste „aga”-deta.     

  

Loo kokkuvõtteks sobib Klaudia isa ähmane nägu kavalehelt: peaaegu äratuntav ja käega  katsutav, aga tegelikult ei saa veenduda muus, kui vuntside ja pikkade juuste olemasolus. Ka teine pilt, grimeeritud isa kunagises teatrirollis, ei tee midagi selgemaks. Selle grimmi taha ta jääbki. Inimese jälgede sedavõrd täielik hävimine kohe tema surma järel tuleb loos välja absurdina, aga sealjuures täiesti loogiliselt ja elutruult. Me ei kahtle hetkekski, et midagi sellist võib tänapäeva võõrandunud ja netistunud inimsuhetes ette tulla küll.         

Teise võtme sellele niigi hõlpsalt lahtimuugitavale loole annab Dumas’ musketäride pentaloogia teine köide ja veel mõned Klaudia isast järele jäänud asjad. Midagi jääb inimesest ikka alles. Ja ikka jääb inimesel enne surma midagi tegemata, kas või üks eterniitplaat  katusele löömata. Nagu juhtus ka enneaegselt surnud ja veel enneaegsemalt tuhastatud Taisto Raasikuga. „Või see minu elu teistmoodi on,” nagu ohkab üüri võlgu jäänud Raasiku korteriomanik kurvalt. Loo moraal on väga teatripärane: jutusta võimalikult huvitav ja kaasakiskuv väljamõeldud lugu, s.t peta inimesi – ning saad raha. See on ju professionaalse lavakunsti otsene ülesanne.       

Lugusid on „Minu isas …” tegelikult koguni kolm, üksteise sees nagu matrjoškad: kõige  peal Vadi oma, siis Hendriku oma ja kõige all Klaudia oma. Ja selle sees veel palju statistide lugusid ehk saepuru. Teise õpetliku üldistuse pakub „Minu isa …” veel: mida rohkem jutustaja (Hendrik) oma loo jooksul kannatab, seda parem vaatajale. „Seda teemegi.” Naljade ümberjutustamine oleks tunduvalt lahjem. Muidugi on teksti kuulamine ja „nägemine” variandirikkam kui lugemine. Näiteks lause: „Sa olid terve suvi postkastis!?” mõjub ilma  kontekstita hoopis lummavamalt. „Minu isa …” on kõrgel tasemel nii teksti kui ka lavastusena. Aga et tehakse ikkagi visuaalset kunsti, oli huvitav vaadata, milliste võtetega on see visuaalsus saavutatud ja kas need võtted on otstarbekad. Fakt, et lavastus on viidud teatrikohvikusse, kus „ees on kirik, taga surnuaed”, andis sellele teatud sundimatuse aura, „jutt jooksis libedamalt”. Laudkondade kaupa komplekteeritud publik  meenutas pigem klubi liikmeskonda, kes on pandud kohvikus traditsioonilise viktoriini käigus videoküsimustele vaatama. Küsimus – ja pealegi hõlpsalt formuleeritav – on ju ka olemas: mida saab Klaudia oma isast teada? Et tegelikult selgub hoopis midagi muud, kuulub juba teatriüllatuse juurde.   

Osa lavastusefektidest ei andnud näidendile  midagi juurde, aga ei võtnud ka midagi ära. Näiteks vahestseenide eksponeerimine laual asuvatest väikestest televiisoritest. Põnev ja glamuurne võte, aga kui kõiki neid stseene oleks esitatud ühest kohast, kas või kohviku välisakna tagant, poleks ka midagi katki olnud. Eriti sürr olekski olnud, kui telekad oleksid jäänud etenduse lõpuni tummalt häälestustabelit näitama.   

Lõpp oli loole külge traageldatud ja traagelniidid selgelt näha. Tegelikult lõppes kõik siis, kui Hendrik oma ja Klaudia suvemeenutustega lõpule jõudis ning näitlejad kohvikust  lahkusid. Edasine videolõik teatrijuht Indrek Sammulilt mõjus liiglihana, pealegi tuli see võte „Idiootidest” juba tuttav ette. Ka hakkas just lõpus häirima tegelaste, täpsemalt Klaudia ja Indreku nimetamine pärisnimedega. Praegusel juhul sai sellest Vadi huvitavast uuendusest juba jonnakus. Varem õige nimi otseselt ei häirinud, kuigi Leena või Mari oleks olnud siiski parem. Miks oli vaja jätta mulje, et üliõpilane Tiitsmaa on südametunnistuseta varas ja Indrek 

Sammul võib olla tema õige isa? Eesti on väike. Ma ju tunnen nii nukukunstnik Resat kui ka tegevuskunstnik Sorget, pealegi istusid nad samal etendusel saalis. Selline pikk „väljajuhatus” lahjendas lavastuse mõju, kuigi mitte selle mõtet. Võin oma väitele aga kohe ka vastu vaielda. Ka päriselus lugusid jutustades ja kuulates ei juhtu ju kunagi, et kui lugu lõpeb, siis eesriie langeb ja jutustaja kaob järsku nagu musta auku. Ikka  käib inertsist edasi konventsionaalne käitumine: jäetakse hüvasti, lepitakse kokku uus kohtumine, arutletakse kuuldu üle kuluaarides, saadetakse keegi poodi uut viina tooma jne.       

Kui lavastuse visuaalne külg ei üllatanud, siis see, kuidas Vadi on suutnud tudengitest näitlejad mängima panna, oli otse imeväärne. Hetkekski ei tekkinud kahtlust, et publiku ees  on neli väljakujunenud oma ala meistrit, kes oskavad suurepäraselt ka ansambliks sulanduda. Tõsi, kuna tegu oli peamiselt lugude jutustamise, mitte tunnete või afektide edasiandmisega, oli ülesanne lihtsam. Seda enam, et lood ise olid ju väga head, psühholoogiliselt erksad.       

Domineeris Klaudia Tiitsmaa, sest tema osa oli kõige põnevam ja mängulisem. Marika Palmi rohketest karakterosadest jäi sügavalt meelde vananev teatraal, endine koorilaulja. Sama põnevaid lahendusi pakkusid aga ka  mõlemad meesnäitlejad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming