Vaikust, matsid tulevad. Lauludega asjaajamine Viinistus

Anu Jalas

Iseloomult pigem lihtne, oma ja ehtne, kui keeruline ja võõras. Nii nagu eesti asjale kohane.

Ingomar Vihmari sel suvel Viinistus mängitav lavastus kannab rahvuslikkuse järgi lõhnavat pealkirja “Eesti asi”. Vaatluse all on ühe külakoori okkaline teekond esimesele üldlaulupeole, üldisemas plaanis on tegu mänguga ärkamisaegsetel teemadel. Kultuuriteemalisi lavastusi on ühendusel R.A.A.A.M ette näidata juba omajagu (“Külmetava kunstniku portree”, “Põrgu Wärk”, “Kits viiuli ja õngega”, “Under” jne). Seekord on reaalselt eksisteerinud kultuuriheeroste asemel tegelasteks käputäis vaimuvaeseid eestlasi. Tegevus toimub XIX sajandil külas, mida isegi kaardile pole märgitud – Krimunas. Just sinna suunatakse noor kirikuõpetaja Livio (Anti Reinthal) oma suureks meelehärmiks tööle. Esialgne ahastus aga taandub, kui koos valgustusliku meelega mõisapreiliga (Britta Vahur) asutakse matsirahvast vaimupimedust välja juurima. Hoolimata vana paruni (Ain Lutsepp) vastuväidetest, suudetakse rumalad eestlased kenasti laulma õpetada ja suundutakse seiklusrikkale Tartu reisile. Finaalis kohtutakse isiklikult Jannseniga ning lõpuks jõutakse ka laulukaare alla lõõritama. Vihmari lavastus on omamoodi totaalne muutumine: kirjaoskamatutest varastest saavad eneseteadvad rahvuslased.

Lavastusele on omane üldine elujaatav hoiak, huumor ja selle kaudu mahendatud paatos. Siia-sinna on põimitud killukesi kultuuriloost. Näiteks lavastuse “proloog” sisaldab seoseid eesti kirjanduse tüvitekstidega. Noor pastor pöördub rahva poole meeleheitliku pihtimusliku monoloogiga, kus muu hulgas viitab hirmule saada koolipoisse taga ajavaks paksuks Julk-Jüriks. Hallpea professor (Tõnu Oja), kes Livio asumisele saadab, meenutab aga koloriitset herr Maurust. Sellisest suhteliselt kultuuriküllasest ruumist suundub lavastus täiskäigul täielikku isolatsiooni. Krimunaks nimetatud küla näol on tegu tõelise perifeeriaga, kus elutsevad marginaaliasse tõugatuna meie kirjaoskamatud ning tobedavõitu esivanemad. Samade pea-õlgade-vahel esivanematega ning nende sõna otseses mõttes puise maailmaga ongi vaataja silmitsi seisma (õigemini istuma) pandud. Kunstnik Pille Jänese püstitatud lavailma on piiramas lauajuppidest-lippidest seinad, vasakpoolne neist juustuna auklik (peagi selgub, et “juustu”-aukudel on ka kindel funktsioon). Kõhukad tsisternid tagapool sulanduvad lavastusse hiiglaslike külili kateldena ning “sajandeid vanade” pinkide ning siia-sinna poetatud hangude ja rehade vahel esieestlaste ärkamislugu lahti rullubki.

 

 

Talupoegade soov ennast harida

Tegevuse toimumisaja küla-mõisa vastandus on lavastuses täiesti olemas, kuid on antud märksa helgemates toonides kui näiteks kriitilise realismi tekstides. Mõisa- ja külarahva vahel jookseb küll selge piir, kuid suurt vaenu poolte vahel ei ole. Salaja kogunenud vimma asemel prahvatab talupoegades hoopis  soov ennast harida.

Kahest haledavõitu paarist (Jan Uuspõld – Kleer Maibaum ja Egon Nuter – Elina Reinold) koosneva külarahva  hinge eest kannab hoolt hullumeelsete ideedega, kuid muidu üsna inimlik parun Borg-Sternfeldt (Lutsepp). Paruni prototüübiks on ilmselt olnud leiutajakalduvustega Ravila mõisahärra Manteuffel. Kuid paruni hoogne ja lennukas (küll ainult mõttejõult) katse kanasuliste hiigeltiibade abil taevalaotuse alla lennata sarnaneb ka Jaan Tatika lennureisiga imemasinal Kallevi-poegg. Lõpuks on parun “moondunud” kaugjuhtimisega mudellennukiks ning teeb publiku pea kohal elevust tekitavaid tiire. Manteuffeli ja Tatika katsed lennata lõppesid aga märksa õnnelikumalt kui von Borg-Sternfeldti esimene ja viimane õhureis. Lausa kahju, et Lutsepa mõnuga esitatud tegelaskuju juba II vaatuse algupoolel lavalt lahkuma pidi.

Kui mitte arvestada mõne vaataja torinat stiilis “ei olnud need eestlased nii lollid midagi”, naerab eestlane eestlase üle ikka hea meelega. Näiteks siis, kui Jan Uuspõllu kehastatud Toomas püüdlikult grimassitades tähti tuvastada üritab. Aga kui toosama kõige viletsamates kaltsudes vaarisade kehastus mõisa kupja käest korduvalt piitsaga nahutada saab, tundub publik tõsiseks jäävat, sajandeid kestnud vimm mõisa vastu hakkab ikkagi välja tukslema.

Kubjas (Tõnu Oja) on üldse lavastuse üks tähelepanuväärsemaid kujusid – vaatajaid lõbustav üle vindi keeratud mimikri-tegelane, mängitud anduva koeralikkusega. Tõnu Oja  tundub olevat Kivastiku näidenditesse juba eos nii-öelda sisse kodeeritud näitleja. Eks vahest seegi roll ole Kivastikul just tema jaoks valmis treitud. Oja kupjale on kätte surutud mõisa võimu sümboliseeriv toekas piits, mida ta hetkekski käest ei pane. See muutub justkui nähtamatuks käepikenduseks (nagu pimeda valge kepp – ese, mida käsitletakse nii oskuslikult, et see sulabki käsitlejaga üheks inimkomponendiks). Kuid etenduse edenedes saabub hetk, mil piits tähendusliku kaarega perifeeriasse jäänud kootide-harkide keskel maandub (rahvas on ju lauluga ärganud ja Tartusse põrutanud) ning “Eesti asja” Edward-Käärkäsi lakkab olemast.

 

 

Loll olla on turvaline

“Pesemata eurooplaste” pesemisest tingitud ärkamistuhin viib selleni, et lõpuks kurdavad talupojad juba ise valgusepuuduse üle. Talupoeg Tolla (Nuter) arutleb, et loll olla on turvaline: kodus Krimunas ripub sink laes ja siga ruigab aias. Tema märksa iseteadlikum, lausa feminismi-ideede algeid kandev naine (Reinold) aga ähvardab: hakkan inimeseks! Esimese üldlaulupeo tähtis roll eestlaste kui rahvuse eneseteadvuse kehtestamisel on lavastuses tuntav. Sooru pasunakoori järel läbi raskuste tähtede poole astumine mõjutab tegelaste edasist elukäiku. Osa krimunalasi pöördub koju tagasi, neist saavad ehk tulevikus ettevõtjad. Toomas kui võimalik tulevane intellektuaal (sai ta ju esimesena l-tähegi selgeks) läheks pigem kohvikusse (Werner?) ja loomaaeda ning jääb Tartusse.

 

Ürgsest mörinas – jorinast saab kõlav laul

 

Lavastusele annavad kindlasti väärtust juurde  laulud. Etenduse kulgedes on publikul võimalus oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mille eest eestlased on laulurahva nimetuse välja teeninud. Algus on raske, kuid jantlikust mökitamisest paisuv ürgne mörin-jorin muutub peagi kõlavaks lauluks. Ühtekokku kõlab lavastuses kuus sõnumit kandvat laulu, mis laulude õpetaja Hirvo Surva toel panevad rahva harduma. Ettekandele tulevad näiteks Koidula “Mu isamaa on minu arm”, Liivi “Ta lendab mesipuu poole”, aga ka Alenderi (!) “Eleegia”.  “Mesipuu” sõnad saavad usinad laulupeolised terminaatorina tulevikust saabunud Liivi enda käest. Paljasjalgse hullu poeedi, kelle ilmselt saatus ise lauluhimulistele krimunaatidele metsas ette söödab, eksistents jääb parasjagu ähmaseks ja müstiliseks. Seda võimsamalt aga loovad tähendusi tema kõnes kasutatud metafoorid – öö eestlaste pika orjapõlvena, tuli võitluse ja võidu sümbolina.

Nagu korralikus ärkamisaegses seiklusromaaniski, sisaldub ka “Eesti asjas” noorte armastajate lugu. Ja muidugi on oluline, et eri seisuste vahel. Hoolimata üsnagi edukast seisuste lõimumisest (saksa preili astub aldi puudumisel külakoori ridadesse ning soostub talumehe vankris eestlasega kõrvu magama), peab Eesti soost pastori ja valgustuslike huvidega mõisapreili armastus siiski ootama jääma paremaid (uuemaid) aegu. Et lugu ikka suvelavastusele kohaselt rõõmsalt ja muhedalt lõpeks, astuvad lavale krimunalaste kivipesuteksades järeltulijad 1980ndatest, kes juba sõltumatute ja vabadena võtavad eesti asja kokku omaaegse hittlooga “Love Hurts”.

Korraliku suvetükina toob “Eesti asi” Viinistu lava ette saalitäied jaheduse eest triibulistesse tekkidesse mässunud teatrikülastajaid. Vaimukas dialoog ja lustlik-hoogne mäng on mõnusaks ära-olemise-teatriõhtuks piisavalt pilkunaelutavad. Samuti on kindla peale välja mindud näitlejavalikuga. Näiteks Uuspõllu funktsioon publikumagnetina on ammu teada. Kõik vajalik ühe viisaka suvise lavastuse õnnestumiseks on justkui olemas. Iseasi, millisel määral minna otsima kunstilist värskust-uudsust.  Eks neid “oma ja muistse” üle lõõpimisi ole juba loetud-nähtud ka. Eneseiroonia on igati tervitatav ja tore asi, kui ainult sellele toppama ei jäädaks. Praegusel juhul on hästi toimiv muusikaline külg ja muidugi ka mängukoha võlu kaalukausside tasakaalustajaks ning siira vastuvõtu ära teeninud.